Kunagi ammu, õnneks väikeses seltskonnas, tõotasin pühalikult, et mina ei osta kunagi ühtegi BMW´d. No kui loll ja kitsarinnaline saab üldse olla? Tegelikult ka!? Ok, te peate aru saama, et olen tugeva Audi ja Audiklubi taustaga, laiemalt võttes isegi VAG´i taustaga. Seega, mingis eluetapis esiveoliselt lahjalt pillilt üleminek turbomootoriga nelikveole kontsernisiseselt tundus justkui müstika ning foorumites-seltskondades tõotatud maana. Ess-Audidest räägiti kui masinatest teiselt planeedilt ja neli vedavat ratast aitasid isegi naise ralli maailmameistrivõistlustel peaaegu tiitlivõiduni. See oli materjal, mis kõlbas tollel ajal, noorena, pubis õlleklaasi taga arutlemiseks ja fantaseerimiseks. Ja ega kõik see siis vale pole, nelikvedu ja turbomootor on tõesti üks mõnusamaid, huvitavamaid ja potensiaalirikkamaid kombinatsioone. Nii mootorispordis, meie vahelduvates talvistes oludes, kui vabalt ka saksa autobahnil. Seega, pole selline margilojaalsus üldse keeruline tekkima. Aga… 
Igal mündil on ju kaks poolt, nõus? Ja nii ma paar aastat peale oma lubadust bemari roolis olingi. Nii irooniline kui see ka pole, siis sai teine vahetatud just Audi turbo-quattro isendi vastu. Täpsemalt siis E46, tagavedu ja lahja bensukas. No on loll, mõtles mõni. Raudselt, arvestades seda aega ja raha mis tollesse Audisse maetud sai. Aga kujutate ette, mina olin rahul. Rahul ja üllatunud. Auto oli VÄGA erinev kõigest senini kogetust- täpne aga samas mugav, libedal ülejuhitav erinevalt totaalselt alajuhitavast Audist ja reaskuuene mootor liigutas vaatamata oma lahjale kilovatimäärale autot täiesti normaalselt. Sellega võiks harjuda, mäletan end mõtlemast.
Mulle meeldivad inimesed, kellel on lai silmaring. Olgu see siis mistahes valdkonnas- autondus, reisimine, kultuur jne. Nende inimestega on huvitav suhelda, kuulata kogemusi ning jagada enda omi. Loomulikult on tore aeg-ajalt rääkida ka väga margitruude inimestega, nad üldjuhul teavad ju oma teemast kõike ning on selles väga põhjalikud. Peaasi aga, et see poleks liiga fanaatiline! Me kõik teame, mis juhtub kui kaks IT-meest kokku saab ja ühel on PC ning teisel Mac. Või, kui korduvalt mainitud nelikveo mees satub ninapidi lumes kokku esiveduse/tagaveduse tegelasega. See ei kannata trükimustagi! Seetõttu ongi nauditav kui inimestel on avatud meel ja silmaring ning oskus arvestada teiste arusaamade, tõekspidamiste ja kogemustega. Alati ei pea ennast tõestama ja peale suruma, kui SINU kogemus-arvamus teistsugune on! Aga selliseid inimesi on palju, oi kui palju. Neil läheb silme eest mustaks ja aju lukku kui sa julged arvata, veel hullem väita, teisiti. Ma olen ise õppinud siis lihtalt vait olema ja noogutama, et jätta “esinejale” see tema tõestusrõõm.
Heasmõttes ma kadestan inimesi, kes saavad lubada endale varieerumist autode valdkonnas. Kas siis huvitavaid masinaid ükshaaval omades või lausa garaazitäitena. Ma ei mõtle siin, et mul on BMW ja Audi ja VW. Pigem nagu M3, RS6 ja ma ei tea, R32 või CC. Erinevad pillid, erinevad kasutusvõimalused ja totaalselt erinevad käitumismallid. Mõnus!
Peaks endale nüüd hoopis lubama, et ma ei istu kunagi ühegi Ferrari rooli… iga mehepoja märg unenägu? Tegelikult nagu Piret Järvis väga tabavalt Kultuurilehe usutluses ütles: “Ausalt, usun, et unistamist ei tasu alahinnata”! Pealegi, unistamine on tasuta.
