Suure tõenäosusega ei pea aastal 2021 endast lugupidavale petrooliumipeale selgitama, et mis asi see Mannergute Mõõduvõtt on. Aga kes ei tea, siis olgu korratud, et “SEE EI OLE VÕIDUSÕIT”. Eelnimetatud lauset on varsti juba veerandsada korda testijate koosolekul enne starti hõisatud, lausutud ja isegi lauldud. Tundub uskumatu, aga nii on. Ja tundub, et lõppu sellel näha pole. Vähemalt seni kuni mannerguid jagub ja nüüd juba Audruringi nime kandval ringrajal Pärnus sõita saab.
Kui vaadata kiirelt AR…khm Transpordiameti registritesse, siis leidub seal autode näol “pealekasvu” kindlasti palju. Rääkimata sõitjate hulgast, mis vahel tundus languses olevat, aga kasvas uuesti tasemele, kus igal etapil on üle 40-ne meeskonna stardis. Maailma esimesele talvisele etapile tuli kohale vaid paarkümmend tiimi, kuid loeme selle enneolematu saabunud talve kraesse, mis vist igasse Eestimaa külasse minimaalselt 3 jäärada lubas valmistada ja rohkelt sõitjaid kostitada.
Aga miks 24 koma pool? Miks ka mitte? Kui mõelda, et seni on olnud peaaegu, et mõeldamatu sõita naastrehvidel autoga Pärnu ringraja asfaldil. Aga kui elu ikka seda “sidrunit” annab, tuleb sellest ka midagi välja pigistada. Tegelikult sooviti lumisel kattel sõita juba eelmistel aastatel, kuid polnud selleks sobivat ilma. Ega, see pole mingi mäkketõusu kiirendusvõistlus kusagil Ida-Võlumaal, mille jaoks toodetakse raja jaoks lumi ise. Ja teate, ma ütlen Teile, et juba sellepärast ongi mõned asjad veel lahedamad. Asjad, mis kokku ei peaks sobima toovad selle totra ilme meile näole ja nii leitaksegi end Audruringi lumerajalt. Mõelda vaid, südatalvel, mingite vanade rümpadega, mis peaksid ammuilma olema kusagil ümbertöötlusel, et me kõigi tulevik oleks ikka helgem ja elektrilisem.
Igatahes. Tavapäraselt kulgeb MM 4-8h vältel. Lõbusate nägude ja jaburate kostüümidega härrased ja prouased tulevad üle Eesti kokku, et anda veel üks võimalus oma päevinäinud künale. Saadakse rajal tehtud eksimuste eest lõbusaid karistusi, vahest ka ilma põhjuseta ning kui kell kukub, pritsitvad parimad vahest õlmarit ja siis pakitakse asjad ning pihtasaanud automobiilid treiladele, et koju minna. Mis on hämmastav, et mõni pill on kestnud kõik need 24 eelnevat etappi ühes tükis. Üksikud sõidavad ka rajale, rajal ja rajalt “omal jalal” kodugaraasi. Mõelgem selle peale kui järgmisel korral oma ökodiislile või superbensukale teenindusse järele läheme.
Talvine etapp oli aga imelik. Murevaba. Reeglina on siinkirjutajal kommentaatorina olnud boksides alati palju sisutut tegevust. Selles mõttes, et midagi asjalikku me seal karistusalas ju kunagi ei tee. Küll on meil olnud seal basseinimängud ja mis veel. Mannergud noh, nii lihtsalt on. Alati on sõidu kestel olnud palju karistuse saajaid. Võiks ju arvata, et libedus toob kaasa meeletult karistusi? Sel korral aga oli teisiti. 4h jooksul kogunes kõikide meeskondade peale vaid 2 karistust ja neist ühe sain mina kui ühe tiimi pakkumise, minna E36-ga rajale, vastu võtsin. Fopaa, ma ütlen. Minu kogenematus just tagaveoga tõid loomulikult paar olukorda, kus auto nina just õigele poole rajal ei vaadanud. Sain vaevalt rajale, kui pill käest läks ja kuulsin raadiosaatjast küsimust: “Kuule, sul raadiosaatja on kaasas?” Vastasin, et on küll. Selle peale siis öeldi, et: “No tegid spini jah? See oli ka tiimi kolmas hoiatus ja kui boksi jõuad, valmista siis karistus ette juba.” Kühveldasime koos tiimiga veidi lund kui olime auto tagasi rajale saatnud. Õnneks polnud ma ainus – Tiim JõuJaama poognad olid ka väga ilusad.
Võib-olla on vähesel karistuste hulgal oma osa ka “kasvatusel” läbi reeglite, millele MM-il suurt tähelepanu pööratakse. Reeglid kehtivad enamikel ringradadel üle maailma, nii ka Mannergutel. Alustades lippude värvide tundmisest kui ka näiteks tiimi ja rajal oleva sõitja omavahelise suhtluse juurutamisest. See osa on kõik nagu päris võidusõitudel. Ja päriselt ka karm. Eksid, siis saad karistada ning see võib mõjutada head tulemust. Kuigi “võitjaid” ei välja ei selgitata, on võimalus siiski TOP3 jõuda.
Mõistate? Ega ei peagi. See pole võidusõit vaid mõõduvõtt, aga omab sellest hoolimata elemente, mis on paljudele kasuks, kes soovivad kasvõi amatööri tasemel ringradu vallutada. Näiteks täna on olulisim kogu tiimi peale sõitetud ühtlased ringiajad. Matemaatiliselt väljendudes annab paremuse ringiaegade väike standardhälve. Absoluutne kiirus pole seega üldse oluline. Vähem oluline ei ole ka algusaegadel populariseeritud kostüümide kasutamine. Seda ägedam on osalejatel endil. Lisaks saab sedaviisi suurema tõenäosusega stiiliauhinna, mille sel korral sai mulle autot pakkunud tiim nr. 969 ehk TS World Racing Team. Vean kihla, et keegi ei usu, et minu käsi siin mängus sel korral polnud. Kuid tegelikult kostitas tiim registratuuri neidusid sooja joogiga.
Olime korraldajatega väga üllatunud, kui hästi kõik sujus. Rada pidas väga kenasti vastu ning mine tea võib-olla sõidetakse juba 20. veebruaril 6 tundi jutti. Sõitjad olid väga rahul ja ennast tabasin küll mõttelt, et jah, mujal põllurajal on odavam sõitmas käia, aga see mujal ei ole Audruring, ei ole 4h kestvussõitu, ei ole seda melu, mis tuleneb justament sellest asukohast. Keegi on kunagi öelnud, et mõned ämbrid tuleb ise läbi kolistada ja miks mitte siis teha seda vähemalt mõne selleks ettevalmistatud mannerguga? Vean kihla, et üks hooaeg kaasa tehtud Mannergute Mõõduvõttu jääb lastelastele rääkimiseks paremini meelde kui ERM-i parklas paarutamine. Olgu see üleskutseks kõigile, kes soovivad rajakogemust omandada või niisama sõiduoskusi lihvida. Seniks jätame Teid @vngrfilm toodetud kokkuvõtet vaatama.
—
Veel pilte leiate >>>SIIT<<<
