Kihutan mööda metsadevahelist hea asfaldiga kõrvalmaanteed, kogu keha on kaetud pehme sooja suvetuulega ja selja tagant kostub õhkjahutusega boksermootori mürin. Kui ei tunnetaks seda kõike nii ehedalt, võiks arvata, et olen ajas 13 aastat tagasi rännanud ja mängin arvutis Need For Speed: Porsche Unleashed. Aga ei, ta on siin. Minu selle suve kõige meeldejäävam autoelamus.
Miks, küsite teie? Miks see auto nii eriline on? Ausalt öeldes, ei oska ma sellele isegi vastata. Ette tuleb Jim Carrey naeratus, just selline, et arst annaks kohe paberid. Esmakordselt autosse istudes imestad, kui madalal tegelikult oled. Interjöörist leiab luksuslikud Recaro ventileeritavad istmed, 4 suunas reguleeritava multifunktsionaalse nappa nahaga kaetud rool, tasemel multimeediasüsteeemi täpselt mitte midagi. See on nii lihtne, kui vaid olla saab. Roolivõim puudub. Nagu ka turvavööd. Ja küljeklaasid. Ja katus. Ja isegi katusehakatis. Olemas on vaid rool, kolm pedaali, 4-käigulise käigukasti kang ja paar näidikut.
“Postkasti” võtmega autot käivitades tuleb ühtlasi kergelt vajutada gaasipedaali, et karpasse kütust tuleks. Vanakooli värk!
Mootor hakkab tööle talle omase podiseva häälega. Käigud selged, aeg liikuda. Esimesed meetrid ja tunne on ülim. Erakordne, peaks ütlema. Auto olematu suurus ja avarus, mille tagab madal tuuleklaas, tekitavad tunde, nagu istuksid tänaval, mitte autos. Kõik on nii lähedal ja käegakatsutav! Meenutab lapsepõlvest tuttavat pedaali-Mosset. Või lõbustuspargi autot. Tegelikult harjub selle kõigega päris kiiresti ära, sest auto on väga lihtne juhtida. Põhjus enam kui selge – tegemist on replicaga ja klaasplastist kerepaneelide alt leiab 1974.a VW Beetle alusvankri ning tehnika, sh 1,6L neljapütiline jõuallikas. Algupärane Porsche 365 Speedster sündis tänu Max Hoffmanile, legendaarsele importautode maaletoojale USAs. Tema arust oleks sellisel lahtisel variandil olnud suur edu USA turul ja nii ka läks. 1954-1958.aastatel jõudis Uude Maailma 4,144 tükki ja hiljem sai temast kollektsionääride lemmik. Tänapäeval küündib parimate eksemplaride hind kuuekohaliste numbriteni. Näiteks, 2013 kevadel vahetas üks esimestest toodetud eksemplaridest omanikku 170.000 dollari eest.
Kõnealune, Jaapanis 2008. aastal kokku pandud ja 2010 lõpus Eestisse konteineriga tulnud kit-toorik viimistleti lõpuni. Eestimaa pinnal tehtud tööde hulgast leiame salongi täieliku taastamise, kere ülevärvi. Lisatud on ka “moon” stiilis ilukilbid. Tulemuseks on midagi, mida vähesed linna jäänud kaasliiklejad ja linnarahvas muudkui telefonidega sihivad. Tunnistan ausalt, Speedsteri show-faktor ületab kõikvõimalikke piire ja sellist tähelepanu ei ole seni ühegi autoga saanud.
Aasta parimaks otsuseks võib tituleerida pöörde Endlast Tehnikasse. Sõit eelvalimisteaegselt konarlikul teel meenutab plastvanniga Lasnamäe maja trepist alla laskmist. Ainult, et pikkust on trepil terve Lauluväljaku mäe jagu.
Selle auto võlu on kombinatsioon suurepärasest välimusest ja juba eelnevalt mainitud lihtsusest. Tunnen, et tegelen auto juhtimisega, mitte ei vedele niisama istme peal ega hoia ühe näpuga rooli, nagu kaasaegses autos. Olles mõnda 60-70ndate vanasõidukit juhtinud, tundus see neist kõige käepärasem ja selgem. Teinekord tundub, et see pisike putukas ajab kihutama, tänavakurve võtab väga muhedalt ja kergelt. Tahavaatepeeglid on nii pisikesed, et parem on ümber reastudes lihtsalt üle õla vaadata. Disain… disain on võrratu, mõningate mööndustega. Just taas see lihtsus. Mänguasjalaadne ja sõbraliku ilmega esiosa harmoneerub pisikeste uste ja tagaosa kumerusega, moodustades profiilis tilga kuju. Kroomdetailid on elegantsed, annavad lihtsuse hõngu. Agressiivsust lisavad vaid jõulisemad laiendatud koopad. Viimane küll maitse asi.
On pühapäev, kogu rahvas on ennast pealinnast Pärnu lahe liivale sättinud. Nemad peesitavad seal nagu kilud karbis ja tekitavad Steffanisse järjekordi, Tallinn on aga mõnusalt tühi.
Kuna autol on küljes Proov-numbrid, siis pean õhtuks garažeerimiskohta jõudma, selleks suundun põhimaanteele. Lubatud 110 asemel tiksun 80ga, et hoida pöördeid madalal ja säästa mootorit ülekuumenemisest. Tuul. Tuul. Müra. Ja tuul. Väljas on kraade üle 20, aga tuul on külm. Peas on soni ja kaelas on sall, prillid ees. Telefoni ei kuule, sest see libises kurvis istme pealt kuskile põrandale. Kõrvale tõmbab mootorratas, aeglustub. Milles asi, mõtlen. Juht uurib autot pikemat aega ja andes püstise pöidlaga heakskiidu, kihutab edasi. Paar päeva hiljem selgus, et see oli Harro, kursavend magistriajast. Tema käis Virumaal mesilasi kasvatamas. Pingelise igapäevatöö tulemusel vajab vaimne ja füüsiline tervis taastamist, nii et igati huvitav mõte.
Vahetult enne, kui autole järgi läksin, istusin oma 15 minutit poes, käes kaks pea identset punast jalatsipaari ja mõtlesin – kumb? Üks siledam, teine pööratud nahast. Üks veidi praktilisem, teine ilusam. Hinnavahe 20 eurot.
Selle punase Speedsteriga on vastupidine lugu, valik on täiesti selge. Pikka maad sellega sõita ei saa – ebamugav ja üks ebapraktilisemaid autosid üldse. Vihma kätte jääda ei tahaks. Selleks on pakiruumis alati kaasas kate, et kaunitari ebameeldivate ootamatuste eest kaitsta. Korraks käid linnatiirul ja tagasi, garaaži. See on auto, millel pole mitte midagi, ja selles ongi oma seletamatu võlu – ta suudab siiski nii palju vastu anda. Tõmbab sind reaalsusest oma lõbusasse ja mängulisse maailma, ajas mõnikümmend aastat tagasi.
Järjekordselt jõuan arvamusele, et hobiauto on nagu hea film või raamat. Kui sa süvenedes ümbritsevat enam ei taju, järelikult ON hea.
