Nimelt toimus möödunud nädalavahetusel taas Rallikross. Maailma esindas tulevane maailmameister, praegune kahekordne Euroopa meister Super1600 klassis ja mitmekordne etapivõitja SuperCar klassis Andreas Bakkerud. Vastasteks Eesti paremik ning veidi Soomet.
Tõelisele autospordistaarile pakkus oma autot Valdur Reinsalu ja Reinsalu Sport meeskond. Iga hooaja lõpul on toodud keegi Eesti meistrivõistluste sarja etapile sõitma. Eelmisel aastal oli selleks näiteks soomlane Marko Jokinen. Kevadel astuti aga väga suur samm, kui ungarlasest videopromootor Mark Szereny tuli ise Eestisse ning tegi siit ka mõned videod. Pead pandi kokku ja mõeldi, kellele selline kutse esitada – kõige potentsiaalsemaks plaaniks osutus Andreas Bakkerud, kes lisaks kiirusele tuntud kui tõeline showmees. Mr Babyblue oli äsja astumas esimesi samme neliveoliste autode suunas ja Lydden Hilli mindigi kohale. Nüüdseks on selgunud, et tegemist oli igati suurepärase ja õnnestunud valikuga – Euroopa meistrivõistluste sarjas on nüüdseks võidetud juba kaks korda. Edestades sealjuures nt Petter Solbergi, Sebastien Loebi, Liam Doranit, Tanner Fousti jpt väga, väga, vääääääääääga häid sõitjaid.
Mees näitamas, mis koha järgi alati võistlustele minnakse.
Mees tuli kohale reedel, iste pandi paika ja sai kiire sõiduproovi. Niiumbes neljandal ringil aga rehvide teistsugune pidamine (meil on kasutusel kõigil ühesugune MaxSport’i slikk, Euroopas aga vaba ehk enamasti Cooper-Avon) ja kiirelt lähenev sein…millega ka lähemalt tutvust tehti. Vigastused polnud suured, auto hommikuks aga korras ning mees rajal. Kvalifikatsioonis ületas Andreas kehtiva ringirekordi – 0,3 sekundit parandust Ruve Veski aja vastu. Igatahes oldi valmis eelsõitudeks.
Alati ei lähe asjad muidugi plaanipäraselt. Nimelt suutis nina vahele pista ja ette jääda eelmise etapi võitja Ranno Bundsen, kes kohe üldse Andreast mööda lasta ei soovinud. Mees proovis ja proovis…ning unustas jokkeri võtmise. Pärast finišilippu läks võtma ja põrutas hoopiski betoonseina, millest murdis ühe paneeli pooleks. Juhtub.
Õnneks on alati pärast esimest eelsõitu meeskonna lõunapaus ja võistlejate tutvustus. Või mehaanikutel tööaeg. Igatahes vahetati enamik paremast tagumisest nurgast välja ja auto oli taas valmis järgmisteks sõitudeks.
Vahepeal jagasid Reinsalu Spordi sõitjad näiteks autogramme. Igati tervitatav mõte, vähe on õnnelikumaid poisikesi, kes kuulsatelt onudelt sõbraliku tervituse, ühispildi ja autogrammiga kaardi saavad.
Vahepeal käivad seadistust üle veel Hesteci mehed, lausa härra Harineniga eesotsas.
Samasugust võimalust ei jäta muidugi kasutamata ka Samvel, kes Maidu autoga enamasti kaasas.
Teises eelsõidus võttis Bakkerud vähe vaiksemalt – tulemus oli tarvis kirja saada, sest esimene oma mitteläbitud jokkeriga paigutanuks mehe ehk vaid viimasesse ritta. Seega üksjagu aega sai veedetud näiteks Mait Pikkofi või ka Andri Õuna selja taga.
Mõlemast sai Andreas mööda ja tulemuseks eelvooru teine aeg. Ranno Bundsenile taas eelvooru võit ehk siis kahe eelvooru võitudega oli stardikoht esireast kindlustatud Rannole.
Pusklemist ikka jätkus. Siin juhtimas Bundsen, kellele järgnevad Palm ja Viitanen.
Heas hoos oli ka möödunud aasta meister Helmet Palm.
Profid teevad trenni nii rajal kui ka selle kõrval. Muidugi võis see olla ka osa mõnest kihlveost, kuid meie peame ikkagi autodega võistlejaid ka sportlasteks ja jätame hasartmängud asjast esialgu välja.
Tulemas oli kolmas ja otsustav eelsõit. Bundsen starti ei pidanud minema, kuid seeeest läksid kõik ülejäänud.
Andreas hoidis lennukat tempot, näidates päeva parimat eelsõitude aega. Seega talle kirjas 2+1 eelvoorude punkti ehk samuti koht esireas.
Mait Pikkof oli sel korral teistest eestlastest (ja ühest soomlasest) kiirem, tegelikkuses jäi paremuselt teine ringiaeg ka justnimelt temale.
Helmetile kolmandast voorust parimuselt kolmas aeg.
Kätte oli jõudnud finaalide aeg. Esireast minema pühkimas Ranno Bundsen ja Andreas Bakkerud. Edasi Pikkof-Palm, Silvo Viitanen ja Andri Õun ning esimest korda rallikrossi sõitev Simo Saar. Kahjuks ei saanud Oliver Oberg oma autot rajale, kuna kollektor hakkas lekkima ja auto mootor ei käitunud õigesti. Ehk siis ilmselt pea üldse…
Esimesse kurvi jõudis parimal kohal Andreas Bakkerud. Väga healt kohalt startinud Ranno Bundsen oli kukkunud alles neljandaks. Kuid Andrease õnn oli üürike, mäletatavasti tegi ta esimeses eelsõidus korraliku avarii (betoonploki murdmiseks ei ole tarvis just väga väikest jõudu) ja esimese ringi lõpus andis järsku alla parem tagumine pooltelg. Mees ise pidas esimesel hetkel seda käigukasti purunemiseks ja jättis auto stardisirgele, turvalisse kohta seisma. Kahjuks oli suurepäraselt alanud päev maailma tippsõitjale läbi – tehnika vastu ikka ei saa. Eriti veel siis, kui mehaaniline vigastus silmale nähtamatu ja põhjustab negatiivse reaktsiooni.
Rallikross on teadupärast kontaktiala, huvitav, kas siia juuksekarv mahuks vahele? Justnimelt nii üksteise külje alla ka ronitakse.
Teinekord muidugi ei õnnestu kõik päris nii nagu esialgu plaanitud. Tulemuseks võib olla näiteks kolmanda koha heitluses kahe auto seinasõit hoopiski. Õnneks said mõlemad pärast autode õiges suunas pööramist taas jätkata.
Kolmandale kohale tõusiski kõigi üllatuseks Simo Saar, kes vaatamata Pikkofi jõupingutustele selle positsiooni ka säilitas.
Seoses Silvo Viitaneni Ford Fiesta liidrikohal põlemaminekuga oli vaikselt hoopiski esimeseks tõusnud Ranno Bundsen, kes ka mõistlikusse kaugusse libisenud.
Teiseks aga Andri Õun, kelle saavutatu üle oli eriti rõõmus Andreas. Meeskonna tulemus pidavatki teinekord individuaalsest olulisem olema…
Hooaja viimase võistluse poodium SuperCar klassis oligi siis selline – väga üllatuslik: Ranno Bundsen, Andri Õun ja Simo Saar.
Siin ka MarkHU video finaalist:
Tulles aga osavõtjaterohkeima klassi juurde, milleks taas Super1600/Junior1600. Kõigis eelsõitudes oli parimas hoos Janno Ligur, kellele järgnes selle klassi rajarekordi võtnud Janis Baumanis. Juba meistriks kroonitud Arvo Kask pidi leppima kolmanda kohaga eelsõitudes.
Meistrid omavahel – ees 2012, järel 2013.
Peamine andmine toimub ikka eelkõige B-finaalis. Kui eelmisel võistlusel sai hea sõiduga Imre Karu otse A-finaali, siis sel korral aga vahetas eelsõitude vahel käigukasti, mis väga head kiirust ei võimaldanudki arendada.
B-finaalis taas 8 autot, nagu kombeks.
Seal antakse ka kõige vähem armu, sest vaid kaks parimat pääsevad A-finaali edasi.
Peamine võitlus oodatult Priit Rebase ja Andre Kure vahel. Nad mõlemad on korduvalt sel hooajal pidanud finaale alustama justnimelt B-osast, kuigi sõitudega poodiumilgi (korduvalt) olnud. Mõlemad mehed ka A-finaali pääsesid ehk B-finaali kaks parimat kohta hõivasid.
Lisaks peeti lahing noorte meistritiitlile. Casper Eeriksonil oli vaja vaid mõndasid punkte, et Mart Tikkerbäri edestada.
Mõlema tiitlipretendendi meelehärmiks kiilus end aga etteotsa hoopis Mihkel Varul, kes aina paremat sõitu igal võistlusel näitamas.
Vahepeal otsustas Mart ka oma Civicu kolmanda ukse avada. Ehk läks toas kuumaks ja tuli veidi ventileerida?
Casperil purunes aga rehv ja ta jättis auto üldse raja äärde. Seega esikolmik noorteklassis oligi otsustatud – Mihkel Varul, Mart Tikkerbär ja Casper Eerikson.
Võistlus jätkus A-finaalis. Üldiselt on see viimane finaal ka veidi rahulikum (kuid mitte alati, meenutades Põltsamaad!).
Omas tempos liikus eest ära kohe Janno Ligur, Janis Baumanis jälitamas. Sinna, esimesse kurvi jättis kohe oma stange maha ka Erki Lind, kes sai veidi kokku Andre Kure ja Riho Loitiga.
Kohe esimesel ringil püüdis Kurg veel mööduda ka sellest kolmikust, kuid libedale osale sattudes tabas hoopis muldvalli. Seega said vähe vabamasse vette ka nemad 3. Pettai teadis, et meistrivõistluste arvestuses hõbeda saamiseks on tal tarvis vaid Rebase taga lõpetada, seetõttu liiga metsikuid möödumisvõimalusi Jaan ei otsinudki.
Erki Lind kahjuks katkestas mõni ring hiljem, pärast jokkeris betoonplokki tabades. Vähehaaval kasvatasid vahesid Ligur, Baumanis ja Kask.
Üle finišijoone tuldigi järjestuses – Ligur, Baumanis ja Kask.
Päeva üheks suurimaks üllatajaks oli taas tagaveoliste klass TouringCar. Väga head kiirust olid päev otsa näidanud kodurajal võistlev Kalmer Vaht, Misso etapivõitja Andrus Karu ja Margo Soomets.
Finaali stardi võttis nagu kombeks ikka, Vaht. Esimeses kurvis aga müksas Margo veidi tema autot, Kalmer kaldus trajektorilt välja ning Soomets pääses ka mööda…et teha oma elu sõitu.
Kui päev otsa oli seis selline, siis nüüd olid asjad vastupidised. Kalmer otsustas õige varsti minna ka jokkerile, et siis kukkuda Karu selja taha!
Ei päästnud ka erinevad akrobaatilised trikid, esimesed kaks liikusid kohutava kiirusega eest ära ja suutsid mõlemad võtta ka jokkeri, sedasi, et jõudsid taas Kalmeri ette.
Väga Ladakeskne keskkond. Õnneks on nüüd ka BMW eesotsas.
Soometsale vaat, et ajalooline võit. Järgmiseks hooajaks on mõtteainet küllalt. Ma tõepoolest loodan, et ka Rommi Pukk on aastal 2014 valmis taas võistlema ja sellisel juhul võib olla tiitlipretendente lausa neli.
Enamasti on tagaveo meeste poodium üks lõbusamaid. Seal on kohe näha, et mehed asja kogu täiega naudivad.
Loodetavasti jäi publik sõitudega sama rahule, kui mina :)
Tšekka ka galeriid:
SIIT!
