Kui need sõnad oleks Catherine Bell öelnud nädalavahetusel Kiltsi lennuväljal drifti meistrisarja teisel etapil, ei oleks vaene naine enam arvatavasti elavate kirjas. See, mida ilmataat otsustas külgeeslibisejatele ja nende austajatele kaela saata, ületas kõikvõimalikud kartused ja ainukesed olukorda kirjeldama sobivad sõnad olid slaavikeelsed ning trükimusta kohe kindlasti ei kannata.
Team Ghostile olid teise etapieelsed päevad muret-tekitavad. Tiimipealik Heikki viidi ülikõrge palavikuga kiirabiga intensiivi, kus valgete kitlitega onud-tädid teda katse-eksituse meetodil turgutama hakkasid. Kiiresti sai selgeks see, et drifti mõttes game over, tiim peab minema temata. Veelgi enam, ka Lauri ei saanud Haapsalusse tulla, sest mehe isiklik kirg ja harrastus viisid ta hoopis teise Eesti otsa. Seega olime uudses olukorras. Aga nagu ikka, mis ei tapa, teeb tugevamaks. Reedel kell 18.20 me vesisesse Haapsalusse kohale jõudsime.
Jalad olid läbinisti vettinud umbes tunniga. Jope, püksid ja moraal paari tunniga. Trenni ootejärjekorrad olid pikad ja trennisõidud mingit erilist optimismi ei sünnitanud. Rada oli keeruline ja esimesed kaks sõitu võttis silme eest kirjuks- koonuste ja rehvide meri!
Üllatust pakkus ka asjaolu, et varem kordagi märjal rajal mittesõitnud Jarmole tekitas rada vähem probleeme, kui näiteks Cracile. Nissan S14A, olles esimesest kergest libedaehmatusest üle saanud, suutis mõne run´ga näidata juba sõidumoodi asja, samas kui meie teine auto, S15, maadles esimese ninaklipiga ja sellele järgnenud omamoodi pika poolkaares sirgega.
Trennidega on eranditult selline lugu, et nad saavad otsa liiga vara ja ootamatult. Seega ei jäänud meil muud üle, kui see vähegi kogutud infopagas rajast kiiresti läbi nämmutada ja track ise bussiga paar korda läbi tiirutada. Igatahes ööbima suundusime juba pimedas ja arutelu ning lahenduste otsimine lohises otsaga juba uue päeva hommikutundidesse.
Kell 07.00 tirises mobiil eriti vastiku häälega otse kõrva ääres. Kuna mu toal oli katuseaken, olin terve öö kuulnud vihma korrapäratut sümfooniat ja mingit erilist lootust enne silmade avamist ei hellitanud. Päev saab olema märg ja seega parajalt ebameeldiv. Kiire eine Teele kohvikus ja sõitjate koosolekuks olime rajal. Õpetussõnad kuulatud, sai alustatud taas trennidega. Samal ajal taevast muudkui kallas ja kallas. Tuul muutis vihmasuuna horisontaalseks, mis suht nullis ära vihmavarjude parima ja üldse ainukese omaduse. Samas olid olud kõigile ühtemoodi ja üheselt talumatud.
Trenne märjal ja tehniliselt keerulisel rajal oli naljakas vaadata. Piloodid ja autod, keda oled harjunud nägema ladumas punktisõite punktisõitude otsa, olid ootamatult raskustes. Seda nii Street kui PRO klassis.
Kuna Street klassis piirati sisenemiskiirus ära 80kmh peale, tundus teada-tuntud kiirete autode entry lausa koomiliselt aeglane. Esimesel etapil teise koha saanud ja meistrisarja liidril Harold Valdmal olid juba treeningutel ilmnenud autoga tehnilised probleemid (niiske ilm puges sisselaskest sisse) ja see ei aidanud grammigi kaasa tema driftile. Küll spinnis pill entry alas või siis tagakaares. Vahepeale veel hulga vingerdamist. Sarnase sõidukäekirjaga oli ka esimese etapi võitja Uusalu BMW liikumine. No ei saanud mees olude ja rajaga sinapeale. Küll aga sai trennisõitudes kohtunikelt aplausi valge E30 BMW´ga liikunud Martin Vaga, kelle mitu treeningringi tundusid väga sujuvad ja piisavalt täpsed. Küsimus, kas mehe sõiduoskustele aitas kaasa märg ilm, jäi esialgu õhku rippuma.
Oma poiss Jarmo Luht tegi rajal kohati ilusaid sektoreid aga ühtset tervikut veel ei sündinud. Samas oli raske rada ja märg ilm suurepäraseks treeningkeskuseks, et autost ja tema käitumisest paremini aru saada. Lisaks sai tornist sõidujoont ja nurka kogu aeg korrigeeritud ja head meelt tegi fakt, et mees suutis etteantud muudatusi ka järgida ja oma valge-musta-rohelist raudratsut tegudele sundida. Igatahes enne kvalle oli mul juba tunne, et punktidele me täna liugleme.
PRO klass oli esimesel etapil jätnud kõigile sügava mulje. Sõita kohe esimesel etapil tandemeid nagu me oleme harjunud nägema lätlaste poolt, oli omaette tase. Loomulikult aitas Tartus sellele kaasa lihtne rada ja kuiv ilm. Nüüd, mil rada tehniline ja märg, sai aga nähtud tõsist kangutamist. Ei leidunud ühtegi juhti, kes oleks rajal ideaalne olnud. Vast ehk parima mulje jättis Eduard “Ets” Vahemetsa sõit, kes ründas kõiki ninakoonuseid nagu ei keegi teine. Tema tiimikaaslane Toomara aga oli oma punase putukaga tõsistes raskustes, eriti raja algusosas, kus entry läbimine oli uskumatult närviline ja sisaldas mitmeid korrektuure. Igatahes andis Tomzi autol peagi saba käigukast ja laenuks saadud Kristjan Salmre E34´ga suutis mees juba peale paari prooviringi sõita kohati sujuvamalt. Isegi vahepealne katse uputada see suur BMW veelompi, ei röövinud mehelt hoogu vähemaks.
Positiivselt poolelt tooks esile ka kärtsuva-mürtsuva E46 kupeega sõitnud Henri Puhmase ja rohelise konnaga tiirutanud Rait Lemberi. Mõlema mehe sõidus olid elemendid, mille kokkupanekul oleks sündinud juba korralik ja kõrgeskooriline run. Samuti suutis päeva parimaid ninakoonuseid nr2 ja nr3 võtta oma mees Crac aga entry ja ninakoonuse nr1 vaheline osa tekitas ikka probleeme, kus auto kippus sirgeks minema. Neljandaga jäi rammu väheks ja kolmandaga istus piirajas. Kvalifikatsioonideks keerasime igatahes alla poolkulunud rehvid ja tõstsime nende rõhku. Plaan oli rünnata eelpool kirjeldatud osa ikkagi neljanda käiguga ja loota parimat, sest küsimus oli mõnes meetris, mis oli veel puudu ideaalsest flipikohast.
Kui PRO klass treeningutel tandemeid hakkas proovima, oli selge, et hakkab nalja saama. Tundus, et meestel oli Tartu kergest rajast ja vingetest tandemitest head mälestused ja ohh seda üllatust, kui selgus et märjal ja tehnilisel rajal asi nii lihtne polegi ja pillid enam koos hästi ära ei mahu. Rajalt väljasõidud kohalikku teeäärsesse tiiki muutusid tavaliseks ja omavahelised plekimõlkimised nõelasilma kurvis olid tõsiasi.
Iga trenn aga saab ükskord otsa ja alati on tunne, et kvalifikatsioon saabub liiga vara. Eriti kui terve prooviaeg on möödunud segaste tunnetega. Kindel oli, et seekord saab kvalifikatsioon olema karm, oodata oli palju spinne ja seega ka nulle. See muutis eriti määravaks korralikult tabatud entry-kiiruse, millega Street klassis nullide puhul edasi saab.
Ja täpselt nii ta läks, esimese etapi koorekiht põrutas järjekindlalt kas välja või piruetitas niisama. Kvalifikatsioonist said endale kaasa nulli sellised nimed, kui Valdma, Uusalu, Kägu, Pino ja paljud teised. Huvitava faktina olgu öeldud, et kõik juhid, kelle entry kiirus jäi alla 70kmh (lubatud oli kuni 80kmh), sõitsid end kvallis punktidele. Ehk siis puhas olude hindamine ja nendega kohanemine!
Jarmo Luht näitas taas head närvikava ja esimese ringi null asendus teises ringis igati arvestatava 58.6 punktiga, mis andis kvalifikatsioonis suurepärase neljanda koha! Üldse suutis ennast punktidele sõita kuus juhti, mis annab aimu raja ja ilma keerukusest.
Kui Street´i vennad olid oma jagelemised jagelenud, oli aeg PRO klassil rajale tulla. Masinaid oli 11 ja üks piloot näljasem kui teine. Ja kuigi sõitjate treeningringid olid suures osas kõikuvad nagu kellapendel, joonistus paberile ikka sama paremusjärjestus nagu oleme harjunud nägema- Vahemets, Puhmas, Lember, Toomara. Crac ei soovinud Jarmost viletsam olla ja sättis oma õnnestunud kvalifikatsiooniringi teisele katsele, sest kuidagi oli vaja närvipinget ju tiimile tekitada- muidu oleks külm ja vihm meid lõplikult ära võtnud. Tänud talle selle eest! Aga kvalli viies koht oli käes 82.5 punktiga.
Edasi ei jäänud muud üle, kui finaale oodata.
Street klassi finaalid ei lasknud end kaua oodata. Esimeses ringis tuli Jarmole vastu ainuke Soome naisdriftija Kristina Aalto Toyota Soareril, kes oli edasi pääsenud entry kiiruse alusel. Ainuke “hea” soovitus Jarmole oli mitte kaotada tibile ja no mees ei soovinud häbisse jääda- väga korralik 74 punkti sõit ja edasipääs 8 parema hulka.
Martin Vaga näitas ka, et on ikkagi inimene, saades Uusalu vastu edasi parema sisenemiskiirusega, Valdma pääses Marje Salumetsa, kes katsetas kätt nüüd driftimaailmas, loobumise tõttu otse teise ringi. Luht aga sai vastaseks Randar Kajo, kes sai väga heade punktidega (82) jagu Jako Pinost. Seega oli oodata vihast veerandfinaali. Paremast eliminaatortabeli poolest liikus kaheksa hulka Kirisberg, Lätt, Kägu ja Aidma. Päris mitmest paarist saadi edasi sisenemiskiiruse põhjal. Ilmselgelt olid seekord kõvemad mehed sattunud vasakusse tabelipoolde. Aga see on võidusõit!
Veerandfinaal algas päeva stabiilseima mehe Vaga ja probleemidega maadleva Valdma duelliga. Harold üritas, mis ta üritas aga nõelasilmast väljudes läks pill ootamatus suunas minema ja tulemuseks ümmargune null. Martin Vaga aga lajatas lauale 87 punni ja koht poolfinaalis selge.
Teine veerandfinaal Kajo vs Luht tõotas tulla ülipõnev. Mõlemad mehed olid näidanud sarnaseid punkte ja ootusärevus suur. Ütleme nii, et ei pidanud pettuma ja One More Time ei jäänud kaugele- tiimi suureks rõõmuks Jarmo edasi 81p vs 79p. Super tunne ja eelmise etapi tulemus löödud! Võit tähendas aga seda, et poolfinaalis ootamas ees ei keegi muu, kui Martin Vaga.
Tabeli teisest poolest liikusid tähtede poole Kirisberg Audiga ja Lätt oma ilusa sinise diiselbemmiga. Nende kahe mehe vahel tuli selgitada üks finalist ja punktidega 72 vs 49 sai finaali Lätt.
Jarmo seevastu ootas stardijoonel oma run´i Vaga vastu. Kõik eeldused olid olemas ka Martini löömiseks, sest mees oli esimeses ringis näidanud, et võib eksida. Luht tegi igati lootustandvat sõitu kuni nõelasilmani, kus ootas meest väga populaarseks osutunud ravibassein. Jarmo otsustas endale omasel moel aga asja natuke üle võlli keerata ja ründas küljega ka muldvalli, seda kõike loomulikult rahva rõõmuks. Pill kinni, plastik vähe katki. Sõit loomulikult kaotatud, sest peale S14A päästeoperatsiooni tegi Martin Vaga 85 punkti sõidu ja pilt selge. Finaalis Vaga ja Lätt.
Jarmo auto tundus peale mudaravi igati okei, sest Team Ghost viletsat pilli ehitada ei oska. Boksis kiire stangeremont, rehvid burnout´ga mudast puhtamaks ja pronksisõit Kirisbergi vastu võis alata. Arvestades fakti, et mees oli eelmine sõit tõsisemat sorti õhulennu teinud, oli mul kartus, et ehk on poisil hirm nahavahel. Aga ei, Luht lajatas lauale täiesti arvestatavad 73 punkti ja jäime huviga ootama Kirisbergi vastust. Mees tegi aga oma päeva parima sõidu ja tulemuseks 78 punkti. Seega Jarmo Luht neljas, Kirisberg suurepärasel kolmandal kohal.
Finaal oli finaali vääriline. Stabiilselt parimaid sõite näidanud Martin Vaga (mees väga alla 80p sõitude üldse oma resümeesse ei lubanud) versus tõusvas joones sõitev Allan Lätt. Allan ei jätnud midagi juhuse hooleks ja sõitis oma päeva parimad 76 punkti. Aga sellest ei piisanud, Martinil oli asjast teine arusaam ja 84 silma tähendasid Haapsalu etapi võitu! Mees peab varsti mõtlema nimevahetusele, vaga see värk küll ei olnud.
Kui Street klassi finaaliga seotud emotsioonid oli rahunemas, oli juba kuulda PRO masinate mootorimüra. Kuna Jarmo Savolainen oli omale piisavalt haiget teinud, oli sõitjaid jäänud kümme, mis tähendas eliminaatorpuu järgi hunnikut soolosõite esimeses ringis. Reaalselt tuli rajale Ismo Teinilä, kes lõpetas Ott Kokk´i tööpäeva tabeli vasakus pooles ja Ami Aalto tegi sama tabeli paremas pooles Tõnis Kipperiga. Tõnise sõidud ei tahtnud kohe kuidagi sujuda ja viimane sõit jooksis kahtlane õli ka mootoriruumi piirkonnast välja. Täpne diagnoos on vähemalt minule veel teadmata.
Seega, TOP8 paarideks said Vahemets ja Teinilä, Klemets ja Toomara, Puhmas ja Aalto ning vanad sõbrad Lember-Lebbin.
Kõige kehvemini läks siin aga Etsil, kes auto teada-tuntud spa´sse uputas, kaevates aarde otsinguil? välja maast ka korraliku põllukivi. Sinna Eduardi päev lõppes ja arvestades Taavi Toomara punase putuka lagunenud kasti, oli Smokehuntersi tiimil tegemist suhteliselt ebameeldiva päevaga. Et asi päris masendav ei oleks, otsustas Tomz siiski laenumasinaga järgmises paaris Team Ghost´i Craci teekonna lõpetada ja garanteeris selle hirmsa teoga endale vähemalt medalisõidud.
Vahepeal kustutas Henri Sõge Puhmas aga Ami Aalto Supra teekonna ja Lember näitas Lebbinile, mis ta temast arvab. Seega saime poolfinaalidesse paarid Teinilä-Toomara ja Puhmas-Lember. See viimane paar oli eriti põnev kombinatsioon, sest kõik mäletavad, mis juhtus meestel omavahel Tartus ja teades-tundes Puhmast, oli asi juba põhimõttes. Sõge oli sõge ja tegi, mida pidi kuigi kergelt see ei tulnud. Vaja oli parema selgitamiseks sõita rohkem kui kaks korda ja vähemalt korra sai ka sõbralikult küljed kokku panna. Puhmasele aga tasuks koht finaalis ja seda Teinilä vastu, kes omakorda saatis Toomara pronksisõitu lohutust otsima.
Pronksisõidus võttis kahvatuima medali vastu Lember, kelle hooaeg on seni kulgenud suurepäraselt ja on kindlasti pretendent Eesti Meistritiitlile.
Finaalis tegi Puhmas asjad selgeks kohe esimeses sõidus ja teine sõit oli puhas formaalsus. Tore, kui asjad langevad kokku kui Ruubiku kuubik ja poodiumi kõrgeim koht Henrile. Ismole igati tubli teine koht, õnnitlused!
Ütleme nii, et Haapsalus ei tahaks tükk aega enam sõita, ilmastik pani proovile eranditult kõik. Seda enam võtan mütsi maha nende fännide ees, kes kõike seda jama, mis taevast alla tuli, trotsisid ja raja ääres oma lemmikutele kaasa elasid. Tublid olete!
Kohtume kolmandal etapil (kusiganes see ka poleks)!
Ps. Petrolheads.ee tänab Allan “WAX” Kuusikut piltide eest.
