Kena kevadilm, lumi on igalt poolt juba enam-vähem ära sulanud ja vaja pildistama minna. Vasalemma pole kaugel, pool tundi autosõitu umbes. Aknast välja vaadates mõtled, et kas võtta töötava kliimaga, aga mitte kõige pehmema vedrustusega ja mitte kõige kõrgem auto või õhkvedrustuse ja balloonrehvidega, aga mittetöötava kliimaga auto. Valik langes esimese kasuks. Keila-Haapsalu tee on selline, kus võiks sõita sellise autoga, millel kurvides ukselingid vastu asfalti ei kraabi. Pool teed oli hea, siis aga oli keegi vahepealt mitu kilomeetrit teed ära viinud. See ei ole väga viisakas. Nii ma seal rappusin oma jahedas autos päikesepaistet trotsides. Kohale jõudes tiir bokside vahel, sebisin omale käepaela ja pressivesti, peale seda kiire tiir rajal, et mis mind siis ees ootamas on. Laenasin Henrilt nokamütsi, vesti alt võtsin t-särgi ära, uhasin päikesekreemi peale ja uuesti rajale. Treeningsõidud olid käimas.
Sigulle jagub igale alale
Ainus naispiloot rajal – Liis TalivereSõitjad veidi tolmutasid, mõned lõhkusid oma autod ära, mõned ei lõhkunud nii ära, koguneti kokku ja peeti maha võistlejate koosolek. Veidral kombel, nagu jagub žigulle igale autospordialale, jagub ka selliseid piloote, kes võistlejate koosolekul hakkavad uuesti arutama eelmise võistluste sündmusi ja kohtunike otsuseid. Veider värk igatahes ja rallikross ei ole selles mõttes erand. Õnneks lõpetas peakohtunik selle jama kiirelt ära ja saadeti rahvas ajasõitudeks valmistuma.
Ajasõitudes ei hoidnud ennast keegi tagasi – iga sekundisajandik oli arvel. Tööd organiseeriti rajakohtunikele, rajahooldajatele kui ka mehaanikutele. Pealtvaatajate seisukohast oli see muidugi ainult kiiduväärt.
Ajasõdud sõidetud, haavatud kokku korjatud, jagati sõitjad poolfinaalidesse ja finaalidesse vastavalt sellele, palju klassis sõitjad alles jäänud oli. Kõige osalejaterohkemas klassis Crosskart jäi poolfinaali uksetaha napilt päeva ainus naispiloot Liis Talivere.
Liis lubas rohkem trenni teha ja järgmine kord kiirem olla
Crosskart klassis, mis on ühtlasi ka kõige kiiremate ringiaegadega klass, sõideti koos juunioritega. Armu ei antud kellelegi ja võitjate üle mõistavad kohut kohtunikud ja pealtvaatajad.
Crosskart xtreme: 1. Andre Kiil, 2. Eero Nõgene, 3. Kristo Kütt
Crosskart xtreme junior: 1. Joosep Ralf Nõgene, 2. Robert Kutsar, 3. Sander Sepp
Touringcar klassis tuli esimese ringi lõpus ühel Karul ratas alt ja ta jäi rajaserva. Ring hiljem üritas teine Karu aidata tal kolmel rattal võistlust lõpetada, mis aga ei õnnestunud ja ka tema auto läks nii katki, et head tulemust sealt loota enam ei olnud. Aga Karude omavahelise pusserdamise tulemuseks oli see, et päev otsa häid aegu näidanud eelmise etapi võitja, lätlane Grunte sõitis oma autol esiratta kõhu alla ja liidrikoht oligi kadunud. Rommi Pukk sai rahulikult oma sõidu võiduka lõpuni sõita, Andrus Karu lonkas katkise autoga neljandaks. Teisele ja kolmandale kohale käis tige andmine kohaliku mehe Silver Viilasi ning Võru metsade ja mägede vahelt tulnud Henri Puhmase vahel. Peale jäi seekord Puhmas, kes võttis päeva kokku sedasi: “Ülikuumal päeval mõni öö magamata, tulla mitmeid kordi odavama tehnikaga kui konkurentidel, poodiumile, teeb tuju väga heaks”. Meil ka.
Touringcar: 1. Rommi Pukk, 2. Henri Puhmas, 3. Silver Viilas
On keegi varem nii kiiret Puhmast näinud?
Esiveduste klass on äge. Vist. Väike mootor, vähe vedavaid rattaid, samas ka vähe kaalu. Tulemuseks kiiremad ringiajad kui supercaridel. Reinsalu tiimi hiilgus siin klassis on tänaseks hajunud. Selles klassis oli üks kolla-sinine auto, sellegi roolis põhjanaaber. Mõned tiimi alt registreeritud autod lisaks, aga ükski neist kõrgesse mängu ei sekkunud. Janno Ligur loputas kõiki nii nagu parasjagu heaks arvas, juuniorite hulgas tegi sama RX Academy sarja liider Marko Muru. Selle eest aga tegi kogu ülejäänud punt pealtvaatajatel elu lõbusaks: Janno Õis keeras oma auto katusele, igas ajasõidus jäi keegi tehnilise tõrkega raja äärde, sõideti üksteisel külgi maha ja jokker korrigeeris järjestust.
Super1600: 1. Janno Ligur, 2. Mihhail Simonov (puudub pildilt), 3.
Siim Saluri
Junior1600: 1. Marko Muru, 2. Karl-Kenneth Neuhaus, 3. Martin Juga
Ja siis tulid supercarid…
Aga enne seda reklaamipaus.
Ja kuna tegu on siiski kommertskanaliga, siis veel veidi reklaami…
Jätkame saatega. Supercar. See kõige ägedam klass. Mis siis, et ainult tagaveolised neist aeglasemad on. Selle eest keerutavad nad kõige rohkem tolmu üles, lõhuvad kõige rohkem rada, teevad kõige rohkem lärmi ja mis seal salata, ka vaadata on neid kõige huvitavam.
Ka siin klassis ei saa me tegelikult üle sini-kollasest varjust, üks kaob, teine tuleb, Reinsalu ülemvõimust on alles üks auto, mis lagunes ära ajasõitudes. See-eest aga tegi väga ägeda sõidu uus sini-kollane auto, Lepp Motorspordi kasulaps Henri Kalmist oma väga kõvasti peksa saanud evoga, ajasõitudes lõhkus auto ja lõhkus raja, Lepp Motorspordi spetsid tõmbasid koormarihmade ja veoauto abil auto kere enamvähem kandiliseks tagasi ja finaali minek.
Mis puutub ühe tiimi üleolekusse, siis siin ta on! Ajasõidud küll veel sellele otseselt ei vihjanud, aga kui lagunes ära Reinsalu tiimi ainus auto Roland Muraka tagumiku all, mille differ töö lõpetas ja Rico Rodi sai jagu oma auto sidurist, siis olid allesjäänud sõitjad ka otse finaalis. Finaali esimesel katsel tegi suurepärase stardi Henri Kalmist. Lausa nii suurepärase, et oli kiirem ka starterist endast. Kuna eelmine etapp ei saanud ta startimisega üldse hakkama, siis selle hea saavutuse eest kingiti talle teine jokkeri läbimine boonuseks. Oleks võinud medali anda, aga noh, mina reegleid ei tee. Mehed said teha täiendava soojendusringi ja uuesti startida. Jälle hirmus kärts ja mürts stardis…. ja mitte mingit draamat. Lihtsalt mitte midagi. Esikolmik läks oma teed esimesest kurvist, esiveolise autoga Murakas põristas sirgelt viimasel kohal, lätlane Vegeris ja Priit Karjus 4-5 kohal.
Ha! Igav? Oh ei, tegelikult käis sihuke andmine, et vahepeal läks mul pildistamine meelest! Lepp Motorspordi ülekaal oli muidugi selge. Selle vastu ei saa, aga tiimisisene võitlus koos kasulapsega oli vägev vaatemäng. Henri kalmist, kes isegi koos lisajokkeriga tuli lõpuks ikkagi kolmandaks, võttis oma päeva kokku nii: “Kõigepealt lõhkusin ära auto ja raja, Lepp Motorspordi tiim tegi auto uuesti korda, rajatiim tegi raja korda, siis startisin liiga hästi ja sain lisajokkeri. Lõpuks suutsin sõita kiireima supercari ringiaja ja jõudsin poodiumile. Suurepärane!”
Teise koha poodiumil hõivas Seido Nõmmküla, Lepp Motorspordist loomulikult. Hommikust saati logisid vaadates märkas tiimipealik Raigo, et Seido ei taha gaasi eriti vajutada. Ringi peale tuli põhjagaasi ainult korra või kaks. Ajasõitudes asi veidi paranes ja Seido hoog kasvas, finaalis tegi kindlapeale sõidu ja tulemuseks teine koht. Ise ütles nii: “Palavus, tolmav rada ja kadunud pidurid! Kuna auto osales eelmine etapp avariis ja kokku tagasi saadi auto võistluspäeva eelsel ööl, siis esimene test peale avariid toimuski Vasalemma etapil. Kahjuks tuli välja, et kahjustada olid saanud ka pidurid – seega pidin hakkama saama kohati täitsa ilma piduriteta. Aga päev oli äge!”
Ja Vasalemma etapi võitis mees, kelle osalemisest tegi rallikrossi leht lausa eraldi uudise. Raini Roomets tuli, sõitis ja võitis. Lihtsalt ja julmalt, ei mingit tagasi vaatamist ega järgiandmist. Isegi kui auto polnud seekord veel 100%, siis see ei seganud. Lükkasime mikri ninna ja vastu nohises ta: “Päev oli väga palav ja kahjuks ei lubanud see hoida ka sellist tempot nagu oleks tahtnud, sest üks väheseid asju, mida Lepp Motorsport minu autol ümber ei ole ehitanud, on jahutussüsteem(pole sellist kuuma veel olnud võistluse ajal ja seega ei ole see mure ka varem välja tulnud). Tänu sellele pidin valima, kas teha paar väga kiiret ringi ja riskima tehnikaga või siis lihtsalt tempokalt ja kindla lõpuni! Loomulikult otsustasin viimase kasuks, sest varem ei ole mind õnn Vasalemmas soosinud ja seega mingeid riske ei tahtnud võtta.” Tagasihoidlik mees tegi tagasihoidliku soorituse – võidu.
Ja mida on öelda selle jama korraldajal Lepp Motorspordi tiimipealikul Raigol? Räägib, et on väsinud. “Kogu meeskond tegi tööd selle nimel terve võistlusele eelnenud öö, et autod starti jõuaks ja hästi tegid, sest on ju selge märk meeskonna heast tööst see, kui auto lõpuni välja tuleb. ” Päris hästi aru ei saanud, aga noh, magamata ja Elvast tulnuna, eks see lauseseadmise võime ei pruugi enam päris see olla, mis ta võiks. Ja see polegi oluline, kui sinu sõnade asemel näitasid autod ja sõitjad tulemust. Müts maha. Tüdrukud kiidavad heaks.
Supercar: 1. Raini Roomets, 2. Seido Nõmmküla, 3. Henri Kalmist
Leidsin mõned pildid veel…
Terrordrift @ Pärnu “Summer Bash”