Ma tean küll, mis viis sul selle pealkirja tõttu peas mängima hakkas. Ja kui hakkas – oled õigel teel – sul on mälu!
10 aastat drifti – Eesti drifti juubelihooaeg sai läbi eelmisel nädalavahetusel, 7.-8. septembril, Rapla kardirajal. Maha peeti traditsiooniline superfinaalide stiilis võistlus, kus lisaks muule said omavahel mõõtu võtta ka PRO-AM ja PRO klassi võistlejad.
Seekordne võistlus oli väikse legendaarse krutskiga – rajale olid lastud ka mitmed vanad tegijad, kes driftist juba mitmeid hooaegu eemal on olnud.
See legendaarne üritus on üles võetud legendaarse nõukogude aegse objektiiviga Helios 40, otse filmirullile. See tähendab, et sa näed siin artiklis ebatavaliselt mürarikkaid ja kohati ka uduseid retropilte. Kõik selleks, et sul tekiks legendaarne fiiling, justkui vaataksid vanavanemate pilte, mis tehtud nende lapsepõlves.
Alustan seda artiklit ühe suure respektikummardusega. Team Ghost on olnud kindlasti üks professionaalsemaid ja hästiorganiseeritumaid tiime Eesti driftimaastikul. Alati viimase vindini viimistletud disain, silmapaistev boksiala ja tõsimeeli hingega asja juures olev meeskond. Seekordse hooaja ja ka viimase võistluse tegi kaasa Kristjan Klemets, kes ise väitis, et seekordne hooaeg jääb sellisel kujul viimaseks. No…vaatame.
Üks selline mees, keda driftiradadel ikka ja jälle näeb, on Randar Kajo. Kahtlemata on tema üks nendest, kes on sellel legendaarsel rajal osalenud mitmeid ja mitmeid kordi. Randar on Eesti driftimaastikul kindlasti üks tundumaid nimesid ning ilmselt on ka ta punane (vahel ka veidi värvilisem) BMW üks nendest autodest, mida saadab raja ääres publiku äratundmisrõõm.
Kes mäletab seda Suprat? Kõik mäletavad. See masin on olnud sodiks nii seest kui väljast, ülevalt kui alt. Enamus ajast selle roolis olnud Märt Kuvvas on sellega näidanud aegade jooksul sõite ja kurvi sisenemisi, mida korrata on ilmselt raske. Rajal see masin jälle oli. Roolis kordamööda vennad Märt ja Pärt.
Ei saa läbi Lättita. Ei ole kirjaviga, Lätt oli kohal.
Mootorid, autod, nende juhid ja neid ringi kamandavad naised valmis, päev võis alata.
Mihkel Norman Tults, tuli sellele päevale vastu kindla sihiga – pidada aasta viimane edukas Eesti võistlus, ning kindlustada sellega oma 2018 aasta positsioon üldarvetuses – EEE SII MEE NEE. (Tegelikult, ega ma ei tea ka, kas see oli tema siht. Ma ei küsinud. Mulle tegelikult ei meeldi inimestega eriti suhelda ja sellepärast ma pildistangi ja üldse oli Mihklil juba tiitel enne kohale jõudmist ka käes).
Kvalifikatsioon õnnestus Tultsil võita – ei ole see ka mingi üllatus. Keegi ei tea, mis on tema hea sõidu saladus on. Võibolla tema sponsori antud limps.
PRO-AM kvalifikatsiooni pani kinni Marco Prems, kes on olnud oma porgandikarva bemariga algusest peale üks huvitav sõitja. Ma ei mäletagi enam, millal ta täpselt driftikaruselliga liitus, kuid raja ääres seistes on näha selles mehes miski, mida kõik välja ei näita – siiras rõõm kui läheb hästi ja meeletu kurbus, kui miski on katki… Seekord piirdusime rõõmuga, ning auto on tal ka vähe rõõmsamalt ümaram kui varem.
A tegelikult ma ei tea, võibolla Prems viimasel pildil kiirvi sees hoopis nutab…sest finaalis pidi ta siiski Oliver Randalule alla vanduma. Seega võitis PRO-AM võistluse Oliver.
Jätsin midagi vahele? Oled tähelepanelik, kallis lugeja. Kas MNT pani kinni PRO-klassi võistluse? Jah, pani. Mihkel Norman Tults võitis PRO võistluse ja näitas, et ta on tõesti seda meistritiitlit väärt. Ja mnt.ee ei ole tema koduleht.
Finaalis võitles Mihkel Birger Kiirendiga, kellele teeme nüüd kõik koos ühe suure aplausi. Esimene aasta PRO klassis, ning teine koht nii viimase võistluse kui ka meistrivõistluste arvetuses. 2017 aastal oli Birger PRO-AM klassi arvestuses alles 8. kohal. Auto on tal sama mis varem (kapoti all on kindlasti midagi kergelt…peale keeratud). Ma mäletan veel seda aega, kui Birger oli noor ja tahmane bandiit, kes alati midagi autode kallal nokitses. Ja vat, siin on tulemus!
Legend – see sõna on mitmetimõistetav. Legend on rallis kaardilugejal – teoreetiliselt aitab teel püsida. Legend on maakaartidel see osa, mis aitab kaardile joonistatud märkidest aru saada. Legend on punase mütsiga ja kuuega mees Tallinna vanalinnas (ei, mitte jõuluvana. See kapten noh). Legend on jutt, mis vahel müütiline, mingist vana aja kangelasest või seigast. Siin artiklis ja selles maailmas on legendid kõik inimesed või asjad, kes on Eesti driftist teinud selle mis ta on – üks paremini jälgitavamaid ja vingeimaid autosporte meite maal.
Seega, näiteks:
Meie driftitüdrukud (esimesel pildil Age, teisel Ketlin ja Sandra):
(Värviliselt) suitsevad rehvid:
Kõik fotograafid (peale minu):
Kohtunikud ja korraldajad (kes platsile jooksevad kui kõik-tee-katki-on):
Stardijärjekorrad:
…spinnid…(eriti Kevini omad, sest ta neid eriti ei tee). Muideks, Kevin Pesur on üks Eestis kõige nooremalt drifti alustanud sõitja. Ta on enda suitsu sisse matnud kõik vanad tegijad.
…loomulikult ka droonijuhid, tänu kelle kaadritele on kõik artiklid peale selle siin vapustavalt kaunid!
Loomulikult on legendid need kaks meest (Gert Roosipõld esiplaanil ja Rait Lember tagaplaanil). Gert on mõnda aega (7a) driftist eemal olnud, Rait on rajal olnud alates drifti algusaegadest (kuid mitte päris esimesest hooajast). Rait driftis sellel hooajal oma ainsal võistlusel nagu õige mees kunagi…Opeliga.
Legendid on kõik need sõitjad, kes iga-aastaselt “tantsuplatsil” peaosalised on:
Selle võistluse suurimad legendid on kindlasti need mehed, kes Superfinaalide osa õhtupimeduse saabudes võitsid. Esinelikus on lausa 3 seltskonna meest:
1. Kevin Pesur (Pesur Motorsport)
2. Märt Kuvvas (Pesur Motorsport/No Regrets Racing)
3. Mihkel Norman Tults (A1M Motorsport)
4. Rait Lember (No Regrets Racing)
Kõrvaltvaatajana võin kindlalt väita, et see seltskond on üks pere. Üks legendaarne driftipere. Võitu koos Mihkliga tähistasid nad juba õhtupimeduses.
Ma jätsin kellegi välja. Aga põhjusega – kõige suuremal legendil on õigus ilustada minu viimast siinset driftilugu.
Kogu selle krempli sünnitas ja pani kunagi käima Kristjan “Sallu” Salmre, kes läbi aegade erinevate masinatega ka ise võistelnud on ning siiani rajal on. Tema selle aasta ratsu on pildil. Aitäh sulle ja kogu EDL’ile, et selle kõik võimalikuks olete teinud!
Sorri Sallu, üks asi veel: Mida ütlevad driftitüdrukud poolesaja aasta pärast kui nende lapsed ja lapselapsed uurivad, et mida emme noorena tegi? Midagi ei ütle, seda pilti näitavad:
Uued elamused juba uuel hooajal – 2019! Seniks aga…
Jah, nägid õigesti – see on minu viimane lugu sellel kujul siin. Järgmisel hooajal leiate ehk uue tegija, põnevamad lood, ilusamad pildid. Jätkan põnevuse säilitamise eesmärgil nii, nagu paljud – pühendan end ühe tiimi tegemiste kajastamisele ja lähen vaatan, kuidas asi sõitjate “köögis” käib.
Kummivilina saatel uksest välja,
Riho
