Kui mulle esimest korda mainiti, et LaitseRallyParkis saab ka muud, peale kihutamise teha, oli mu esimene reaktsioon kahtlemata midagi sellist: “Mhh, no tegelt ka, mis mul seal teha oleks?” Tegelikkus kujunes aga vaat, et vastupidiseks, varasemad võidusõidukogemused ja autode retsimised rikkusid hulga õues toimuvast ning mängude majas olev tõi välja sisemise lapse.
Ilmselt tekitaksid sealsed lelud ka igas elava fantaasiaga täiskasvanus sarnaseid tundeid. Kes keeldub lahkumast nõukogudeaegsete mänguasjade juurest või mudeliraja äärest. Ka minul, 90date lapsena oli riiulites palju mäletamisväärset.
Näiteks mängisin ma alati vanaema-vanaisa juures oma isa kogutud Estonia vormelite mudelitega. Kuigi nad nägid nii korralikud välja, et päris mängimiseks oli seda palju kutsuda – pigem sai aastate jooksul tundide kaupa neid uuritud ja mõeldud, et “mis oleks kui…”
Mäletate neid elektriradasid, mille peal autod sõitsid ja sai ainult gaasi vajutada. Nagu tagurpidi trammid, sarved maa alla kanalisse minemas. Novot, need olid ilmselt ühed ägedaimad asjad, sest ka kolmekümnendates mehed kilkasid rõõmust, kui taas mõni Mustang üle piirete lendas.
Ets ja Gittin?
Muidugi sai vahelduseks mängitud ka kambakesi Playstationite ja Playseatidega (võidusõiduistmed, millel küljes rool ning pedaalid) DIRTi, valikus algajatele ilmselgelt liiga kiired rallikrossi supercarid. Oli lõbus, teineteise pihta sai rammimiste ajal tulistada vandesõnu ja muidu pahasekski saada. Õnneks küll jäid kõik sellised fraasid enda teada – kõigil olid omad kõrvaklapid…
Tubase meelelahutuse absoluutne au ja uhkus on kahtlemata võidusõidusimulaator. See, mida teinekord autonäitustel või laatadelgi näha on. Too, mis igal normaalse inimesed südame pahaks ajab oma raputamise, pöörlemise ja väristamisega. Ma pole suuremasi kõrvalistuja, pikema rajasõidu puhul hakkab süda ikkagi läikima. Selles simulaatoris piisas “Live For Speed” mängides vaid paarist ringist.
Nimelt on tegemist pöörleva aluse peal oleva mehhanismiga, mida juhitakse keermelattide abil (jah, justnimelt – keermelattide! See pidavat olema täpsem ja odavam hüdraulikast, kuigi odavusest on palju rääkida. Analoogsete simulaatorite hinna eest võiks poest mõne täitsa asjaliku sportauto juba osta.) Kui sa ei istu just päris kottpimedas toas, siis on näha ka muud ruumis asetsevat ja silmadel-kehal on raske võtta orientiire või keskenduda vaid ekraanidele. Tulemuseks esialgu kerge peapööritus, iiveldus ja mine tea, kui võtnuks ette mõne pikamaavõistluse simuleerimise, võinuks ka ehk sõpradele hommikusöökigi tutvustada. Umbes sarnane tunne on mul olnud ka Ahvenisto ringrajal päev otsa treeningsõite tehes.
Ilmselgelt tuleb seda pulli korra elus proovida, need G-jõud, mis seal mõjusid, tundusid ikkagi üsna realistlikud.
Oleks vaid mul lapsepõlves sellised sünnipäevade korraldamise kohad olnud…
Edasi sai liigutud muuseumi, nimelt on rallipargi eestvedaja Üllar Suvemaa kokku ajanud muljetavaldava autopargi, milles peamine rõhk vanadel Ameerika ja Nõukogude autodel. Sekka ka üks garaažitäis BMW’sid.
Võimalusel katsuge kindlasti uurida, kas Üllar ehk ise on kohal ja valmis tegema teile selle ringkäigu. Iga auto hakkab oma elu elama ja omandab emotsioone/elu.
Alustades ehk vanimate autode ruumist. Sealseks naelaks on kahtlemata 1920. aasta Ford T Speedster, millel peal Rajo poolt putitatud mootor. Juba peale vaadates saab aru, et tänapäevasele maanteele päris sobiliku masinaga tegu pole ning Üllar minu kahtlusi ka kinnitab – 100km/h pealt pidi päris hirmus olema.
Ilmselgelt tahaks proovida!
Kohal oli ka üks Moskvitch Kiievist, kuid esimene “välismaa” auto on hoopiski must Ford T aastast 1923.
Parempoolne must on Ford T.
Nurgas pesitses aga üks Nash, mis 100% originaalses seisus (kuid musti numbreid pinnarooste tõttu ei saa). Tootmisaastaks 1932, maailmas alles teadaolevalt vaid 2 tükki. Kuid selle Nashi suurimaks saavutuseks on ilmselt hoopiski filmis Public Enemies Johnny Deppi autoks olemine.
Üheks ägedaima välimusega masinaks on Ford model A, mis paljudele tuttav kindlasti hulgaliste Hot Rodide toorikuna. Sel puhul oli aga tegemist siiski pea originaalse autoga, millel ka “ämmaiste” kabiini taga. Võrreldes model T’ga oli A klassi võrra kallim auto, mille ostjateks juba valgekraed.
Järgmised masinad muutusid aga aina uuemaks. Üks ägedamaid oli punane MG Midget aastast 1935. Neid oli toodetud vaid 500 ja sõidumugavused pea puudusid. Üle 1,7m mehel on võrdlemisi ebamugav.
Küll küllale liiga ei tee ehk oli ka Ford T 1923. aastast ja Willys Knight aastast 1929.
Kes ütles, et vanade autodega sõitmine ja nende hooldamine lihtne on?
Viimane tuba oli sisuliselt vaid BMWde päralt, mis üsnagi originaalses korras hoitud. Näiteks sinine BMW 2002, oranž 1800 Touring.
Eriti kift oli pisikene BMW 600, millesse sisenetakse ees oleva ukse kaudu. Kahekesi ees istudes oli lähedust rohkem, kui kahele mehele (teiste ees) sobilik oleks.
BMW 700 Luxus vääris pärast 600’s istumist tõepoolest oma nime!
Tõestuseks, et kõik päris uunikud pole, oli garaažis veel ka paljudel meieealiste lapsepõlve niiskeid unelmaid ehk BMW E30 M3 ja teda täiendamas veel hullumeelsem masin – BMW 2002 Turbo aastast 1974. Kuna neid autosid jäi mingil hetkel maailmas aina vähemaks, siis on tegemist tõelise haruldusega.
Kaspar turbot otsimas.
Kuid seal ei lõppenud veel muuseumiringkäik. Lisaks on veel ka väga aukartustäratav kollektsioon Nõukogude päritolu autosid, mida järgemööda teinekord korrastatakse.
Ja ka ühtteist võidusõidukraami…
Kes arvab, et olemasolevast kollektsioonist vähe on, see eksib. Töökoja poolel on pidevalt restaureerimisel mõni uunik või pooleli võistlusautod.
Laitse mehed on loomas üht BMW325Cup’ga sarnast “altpoolt” tuleva initsiatiiviga krossisarja, milles lubatud vaid BMW R4 mootoritega masinad.
Siimo Suvemaa tulevane võistlusauto värvikambris.
