Kuum päev tähendab palju tolmu ehk rallikross Põltsamaal

Sel ajal kui osad lennuväljal ilusat ilma nautisid ja autode sirgekiirust proovisid, võitlesin mina peaasjalikult tolmuga. Kuid eks ole looduseski viibimine väga fun, eriti veel, kui tolmupilvedest vihisevad läbi mõned väga äreva sõidustiiliga masinad.

Ja kui tolmust rääkida, siis ilmselt enim suudavad neid tekitada justnimelt neliveolised turbopillid.

Algul oli mind stardirivi vaadates närimas päris suur kahtlus, sest seoses mõningate masinate Euroopa meistrivõistlustele liikumise tõttu, oli neid nimekirja üles antud üsna vähe…

Täpsemalt oli neid kirjas vaid 5, sealjuures kõik EVOd. Aga päev osutus täiesti vastupidiseks, teistesse klassidesse oli võistlejaid lausa lisandunud ja need (enamuses valged) Mitsubishidki suutsid üksjagu põnevust pakkuda.

Eelsõitudesse reastati autod kahte gruppi – ühes 3 ja teises 2. Selles kaheses sattusid kokku Sten Oja ja Otto Täht.

Otto püüdis kõvasti, esimesel katsel võttis kohe jokkeri, kuid Sten jäi ikkagi püüdmatuks. Teises eelsõidus proovis aga pressida peale ja püsida sabas, lootes Oja eksimusele. Vahed olid küll väikesed, kuid kogemus maksis ja ilmselt on Steni närv sellises suhtes üsna raudne. Eksimust ei tulnud ja eelsõitude võit läks justnimelt temale.

Kaks kiireimat meest olid nad kahekesi sellegipoolest ja finaali startisid kõrvuti. Otto autol aga ei lahutanud sidur stardis õigesti, kolm esimest käiku käisid pöörded põhja ja masin kohalt ei liikunud. Lõpuks, pärast pedaalidega sudimist, liikuma saades oli sõit aga kaotatud.

Esialgu asus ta jälitama Ranno Bundsenit, kes ilmselt uue auto lastehaigustest on lahti saamas. Neid küll päeva jooksul oli, kuid tulemused saadi kirja nii eelsõidust kui ka finaalist. Etteruttavalt võib öelda, et päris puhtalt siiski asi ei läinud.

Nimelt jõudis Otto jälitades järgi, kuid suures tolmupilves ei ole nähtavus ikka päris see…

Ranno tegi raja esimeses kurvis vea, tabas rehve ja jäi korraks seisma. Otto märkas seisvat autot liiga hilja ja nii see tagumik lömmi läkski. Õnneks on vigastused vaid kosmeetilised ja sõitu eriti ei takistanud. Tähele seega neljas, Bundsenile viies koht.

Helmet on tagasi! Tal olid eelmised kaks võistlust täiega aia taha läinud, esimesel põrkas Palm mäletatavasti Andri Õunaga kokku ja lõhkus diffrid. Audrus aga andis otsad mootor. Ise suhtus ta asjasse kerge optimismiga, öeldes vaid, et olidki paras trenn, nüüd sai võidu kah sõita. Tasuks võidusõidu eest kolmas koht ja avatud punktiarve. Kui keegi nüüd ütleb, et vaid viie autoga pole kolmas koht mingi saavutus, siis ta küll eksib. SuperCaris on meeste ringiajad vähem, kui ühe sekundi sees!

Tüdrukutele ka ilmselt meeldis.

Sel korral tõi tagaveoliste ehk TouringCar klass rajale täitsa uue sõitja ja auto.

Martti Mänd oma mattmusta Lada VFTSga.

Kuid põnevamaid lahinguid pidasid hoopiski kaks BMWd. Kord juhtis Siim Sündema, siis aga Margo Soomets. Margo on varasemalt kõvasti Superkrossi sõitnud ja seal ka hulga kordi võitnud. Autogi pole just nõrk, 1,8 mootorist on pigistatud tagasihoidlikud 195hj ja käigukastiks Samsonase otsehambumusega variant. Sel korral jäi peale Margo, saades kolmanda koha. Siimust sõitis ta finaalis mööda alles viimastel ringidel, vähemalt jäi lohutuseks Sündemale aga parem ringiaeg.

Siin teine võitluspaar. Antud hetkel juhtimas Andrus Karu, teda jälitamas Kalmer Vaht. Nii see olukord muidugi kaua ei kestnud. Kalmer võttis taas oma, kuigi Andrus käis teinekord ikkagi end peeglites meelde tuletamas. Ma loodan, et ka järgmistel kordadel tuleb Karu taas end näitama ja ehk lükkab ka vahelduseks Kalmeri troonilt. Teinekord on ka hea näha asju madalamalt astmelt…

Super1600 võistlejatest olid nii Siim Saluri, kui ka Janno Ligur tolle võistluse ajal hoopis Kouvolas, üllatus-üllatus, võistlemas.

Ilmselt tegi see taas lihtsamaks Arvo Kase elu, kellele meistritiitel särab juba aina enam vastu. Piiroja raja näol tegemist ka tema kodurajaga.

Taas hoolitses selle eest, et midagi lihtsalt kätte ei tuleks, Janis Baumanis. Niisama teadupärast ei anta rallikrossis midagi.

Selliselt juhtiski Janis tegelikult kogu finaalsõitu, kuni viimase ringini.

Siis võttis mees jokkeri…ja eksis. Arvo märkas seda kuskilt silmanurgast, surus hambad risti, vajutas gaasi põhja ja lootis parimat. Kuna jokker lõpeb raja kiireimasse kurvi, siis lendas Janis justnimelt samal hetkel sealt välja, kui Arvo nö mäest alla jõudis. Kask oli juba jõudnud mõelda, et hoog liiga suur on ja rajalt välja lendamine üsna tõenäoline tundub. Baumanis “tabas” aga Arvot just õigesse kohta tagatiiva juurde ja lükkas kollase Golfi risti. Teadupärast oleme me aga driftist õppinud, et justnimelt nurgaga hoog maha pidurdataksegi, esiveoline aga lükkab veel gaasi põhja, tirib õigesse suunda ja sedasi jääbki konkurendi ette. Ja nii finišijooneni, eduga vaid 0,5 sekundit, mis maakeeli tähendab üksteise stanges kinnisõitmist. Niiumbes autopikkuse läbimine võtabki selle pool sekundit ehk eristab üht transponderit teisest.

Riho Loit rohelise Civicuga. Teda tasub rajal jälgida, sest kiirust on, kuid tihti satub ta ka huvitavatesse olukordadesse. Külgede kokkupanekut ta ilmselt väga ei pelga, mis mulle meeldib. Näpates tsitaadi Karli käest ühe Pille Russi pildi alt, siis “Rallikross on see, kui kamp mehi saab kokku, et rajal kakelda. Aeg-ajalt puhkeb selle käigus ka mõni võidusõit.” Kuigi kohtunikud sellist käitumist ei armasta, siis ilmselt publik lausa ootab ja mis muud, kui pehmet plastikut ja raudseid närve soovides.

Monoloog peetud, siis tegelt võib öelda, et sõitis ka teisi mehi. Siin Erki Lind ja Priit Rebane.

Neid jälitamas Martins Porietis.

Lätlasel on minuarust väga kift, kontrastne disain.

Hoolimata teiste pingutustest sai minu silmis kõige ulmelisemate vägitükkidega sai tegelikult üldse hakkama Andre Kurg. Oma Samaraga oli ta esimeses eelsõidus kiireim, mis muidugi võrdlemisi pehmet pinnast arvestades oli ka üsna ootuspärane möödunud aasta kolmanda mehe kohta. Kuid siis hakkasid jamad pihta, mida sai mõista hetkel, mil mees jalgrattaga võistlejate tutvustusele ilmus. Põhjuseks – mootor keeb, plokikaane tihendi oli vahelt välja visanud.

Õnneks oli Tamrexi kirjadega pundil ehk Imre Karul (jube popp nimi see Karu meie Eesti võidusõidus, kas pole?) papist tihend olemas ja B-finaaliks (oleks Andre veel mõnes eelsõidus osalenud, saanuks ehk otse A-finaaligi) saadi auto taas käima. Pärast paari ringi läbimist asus aga roosa-valge Samara kolisema. “Selge, saaled või miski andis ägedalt saba ja kepsud karjuvad, et neid välja päästetaks” mõtlesin ma. Kohe järgnes ka sinine suits. Eelviimasel ringil aga lõppes ka sinine ära, taaskord jõudsin mõelda, et “Lada mootor on ikka imeline, sõidab ka ilma õlita.” Selliselt üle finišijoone tulles võideti B-finaal, viimaselt kohalt startides.

A-finaali oli stardikoht olemas, kuid boksis selgus, et saba oli andnud tegelikult hoopis käigukast. Muideks, see pole mingi lihtne kast, täitsa võidusõidutükk – järjestiklülitusega otsekast. Sõidu ajal oli korpus purunenud ja käelaba suurused tükid lahkunud. Esmasel vaatlusel selgus lisaks, et ilmselt on lahkunud ka mõni võll või hammasratas.

Peale Andre pääses B-finaalist edasi ka noorvõistleja Casper Eerikson, kes siin pildil võistlemas teise noore Mart Tikkerbäriga.

Tasuks A-finaali 6. koht ja palju respekti.

Auväärt kolmanda koha sai igal võistlusel aina tõusvas tempos sõitev Jaan Pettai. Temal on nimelt kasutada Janno Liguri eelmise hooaja masin.

Põltsamaal on säilinud üks äge komme. Endiselt pannakse võitjale kaela Tammepärg.

Nagu varem mainitud, siis kiireimas klassis sai selle Sten Oja.

Mait Pikkof ja Helmet Palm pidid sel korral vaid pärja vaatamisega leppima, aga ehk jõuab järgmine kord. Maidu sõidustiil on nii sõge, et ilmselt julguse taha asi ei jää.