Seitsme maa ja mere taga elasid kord kaheksa Stihli-poissi. Nende elu oli päevast päeva täis lusti ja rõõmu ning segamas mitte ainumatki maailma mure. Eriti meeldis poistele suviti oma raudratsudega mööda erinevaid radu kapata ja muul ajal nende eest hoolt ja armastust kanda. Tänu sellele olid need hobesed üle terve riigi kuulsad, kui kõige ilusamad üldse ja vähem tuntud polnud ka 8 Stihli-poissi ja nende tegemised.
Kõik see idüll võinuks olla ju igavene, kui pidu ja pillerkaar poleks hirmsasti häirinud kohalikku kurja võlurit Zju´d, kelle maagiat täis valge fototoru ees kõik justkui hirmust kangestusid ja omandasid täiesti uue kuju ja vormi. Legend pajatas, et tavaliselt paremuse suunas.
Ühel kaunil kevadisel päeval, kui meie 8 peakangelast olid taas oma ustavad ratsud karjamaale toonud, otsustas võlur Zju oma võimalust kasutada ja vaesed poisid ning nende ruunad igavesti enda tarbeks tööle rakendada, et ometi kord lõpeks see tants ja trall.
Koos oma kurja abilise Siimuga ootas nõid Zju puudevarjus, et lõbusaid selle ootamatult rünnata ja nad igavesse ikkesse heita! Varustatud ohtliku musta maagia toruga ja tuld-purskavate lampidega, pimestasid kurikaelad hetkega kõik poisid, kes justkui nõiaväel paigale tardusid. Sama saatus tabas ka raudhobuseid ja lausa nõnda kurvalt, et noorem poni suurest ehmatusest oma südame kaotas.
Stihli-poiste kurvastus oli mõõtmatu, kuid peale heidetud maagiast vabaneda polnud kuidagi võimalik! Õel võlur Zju ei lasknud soodsal olukorral loomulikult raisku minna ning sundis väe ja võimuga vaesed tegelased raskele tööle. Ei aidanud siin kisa ega hädaldamine ühti.
Kergemini ei läinud ka ratsudel, kelle vihast vaevatud võlur metsasügavustesse käskis viia ning sinna konutama jätta. Südametu poni metsa saamine polnud lihtsamate killast ettevõtmine ning poisid pidid palju higi valama ja vaeva nägema, et kurjad nõudmised võluri valvsa pilgu all täidetud saaks.
Nurjatu Zju aga rõõmustas. Tema hirmus plaan tundus töötavat veatult ning maagi näolt ei lahkunud needusest vaevatud irve hetkekski.
Küll aga ei osanud pahalased aimatagi, et kogu seda kohutavat ettevõtmist ja hingetut tragöödiat olid pealt näinud kaks ülikaunist metsahaldjat. Imelised olevused, kelle ilust räägiti ainult legende ja kelle nägemist peeti pigem unes kui ilmsi kogemuseks. Veel vähem teadsid aga nõid ja tema kuri abiline, et nõnda ebamaised kaunitarid ebaausust silmaotsaski ei salli ja juba pisikest plaani pidasid, kuidas Stihli-poisid ja nende metalsed ratsud hirmsast needusest päästa.
Haldjad Desiree ja Aigi, vaatamata oma õhulisele olekule, ei olnud üldse nõrkade killast. Siis, kui soolapuhuja Zju ja tema hirmus abiline rahulolevalt kevadpäikese käes peesitasid, hiilisid haldjad, va õrnad hinged, soolasambaks tardunud Stihli-poiste juurde ning oma lõpmata iluga andsid poistele eluvaimu ja elevuse tagasi.
Loomulikult ei saanud värskelt needusest pääsenud mehepojad asja nõnda jätta ja imekaunite haldjate abiga varustasid endid vahenditega, millega paha võlur Zju ja tema kuri abiline igaveseks pihuks ja põrmuks teha.
Kuna haldjate võlujõust teati ainult lugusid rääkida, polnud Stihli-poistel aimugi, milleks nad võimelised on. Ja suur oli nende rõõm ja üllatus, kui metshaldjad kerge vaevaga nõida ja tema kurja abilist nende omaenda vitsaga kostitasid ja tuimadeks puupakkudeks muutsid.
Et asi igavesti kindel oleks ja ebaõiglus ning kurjus iial ei naaseks, saeti kole ja paha pakk pisi-pisikesteks tükikesteks ja saadeti mööda ilma laiali.
Ning kui Stihli-poisid just surnud ei ole, kappavad nad õnnelikult koos oma raudratsudega tänaseni. Metsahaldjad aga naasesid tagasi padrikusse, kus neid enam nähtud pole. Mitte kunagi.
Ps. Käesoleva stsenaariumi loomisel ei vigastatud ühtegi Stihli-poissi või raudratsut. Kõik tegelased ja nende iseloomud on väljamõeldud, väljaarvatud kaunid metsahaldjad, kes lihtsalt ongi… khmm… imekaunid.
