Kui ma väike poiss olin, meeldis mulle teistest ühistranspordiliikidest enam trolliga sõita. Ega trammidel ka viga ei olnud – 90ndate alguses olid värviliste reklaamidega trammid väga uudsed. Õhtul sai koduhoovi jõudes sõpradega omavahel kekata, kes mitu korda kokakoola- või spraidi-trammiga täna sõitnud on. Aga trollid olid siiski erilised lemmikud, sest sellega sai vanaema juurde Lillekülla sõita.
Just need ümmargused, Škoda 9Tr’id. Nad olid mõnusalt pehme sõiduga, liikudes ragisesid ja klõpsusid ning vihmaveelombist läbi sõites ajasid vett salongi. Uuemad, kandilised Škodad, ulgusid vastikult ja meenutasid rohkem külmkappi kui sõiduvahendit.
Tänaseks pole enam nendest Škodadest midagi järgi. Enamus neist on vanarauda viidud või mädaneb mõni üksik kellegi hoovi peal. Tänavatel liiguvad moodsad ja tehniliselt täiesti teisest maailmast pärinevad sarvedega liikurid. Nüüd, aastal 2011, otsustas riik rajada esimest üleriiklikku laadimisvõrku ja toetada elektriautode ostmist. Erinevate portaalide majandus- ja mitte ainult uudiste rubriigid on pungil sellega seonduvatest artiklitest.
Oli minugi osa seda projekti toetada. Jaanipäevaeelne nädalalõpp oli seega tihe. Organiseerisin stuudio ja muud asjad, ise läksin Peterburi maanteel asuvasse Silberauto salongi. Seejärel täitsin auto kasutusega seotud tavapärased paberid ja sain lühikese õpetuse, kuidas i-MiEV’i kasutada.
Ajasime auto Rakverest tulnud treileri pealt maha ja viskasime fotokola sisse. Pakiruum üpriski väike, korra isegi tundus, et minu cabrio pakiruum on suurem. Aga õnneks on olemas tagaistmed. Reklaamagentuuri disainer ja minu assistent Karl hüppasid auto peale. Ruumi veel on! Nii, kaks pedaali, kang ja rool. Tundub olema nagu tavaline linnaauto, salong ümmargusi vorme täis. Käik sisse, pidur lahti ja… esimesed meetrid oli totaalne šokk! Reaalselt olin sõnatu. Mis asi see on? Vaikust rikub vaid kehvavõitu heliisolatsioon. Igatahes, päris veider ja samal ajal naljakas.
foto: otohybrid.com
Nii mõnigi liikluses meie kõrval olev autojuht jääb korraks seda veidrat sõidukit vaatama. Klišee küll, aga nii oligi. Eks ta väljast harjumatult kitsas ja kõrge ole. Ülemistele jõudes vaatan, kuidas armatuuris olev numbritega näidik on 60-lt juba 57-le jõudnud. Kiire mõte – kas jõuame edasi-tagasi, arvestades ka kohapealset toimetamist? Oeh, see on veel hullem, kui in-the-middle-of-nowhere mõne bensuröövliga sõites ja punase tulukese põledes, tanklat oodata. Muidu saaks ju kankuga lähima tanklani kõndida. Aga mis seal ikka. Oleme Mõigust möödas ja maanteele jõudes kogume kiirust. Üle 100 sõites hakkab seesama kahenumbriline näidik ebaproportsionaalselt kiiresti langema. Valin keskmise kuldtee ja venime vaevu 90km/h-ga esimeses reas. Muidu lühike teelõik tundub nüüd oluliselt pikem ja annab aega veidi mõelda ja ringi vaadata. Vana-Tartu maanteel on endiselt remonditööd, Peetri UM-i ees on jälle mingid uued autod… ahjaa, vabandust. Ruumi siin autos tõepoolest on, aga maanteele ma sellega hea meelega ei roniks. Kõik konarused on väga hästi tunda, sellele aitavad kindlasti kaasa tillukesed, Smardi mõõdus rattad (või nii mulle tundus?) koos mitte eriti kõrge rehviga.
Kaks plaati pakiruumis:
foto: Wikipedia
Ja mõned karbikesed “kapoti” all:
foto: dhybridcars.org
Miks peab muidu toreda ideega auto niivõrd kole olema? Nad on ju siiani kõik sellised olnud, meenutagem esimese põlvkonna Priust (oeh, tõesti), jnejne. Kitsad, kõrged, suure klaaspinnaga jaburad mullid.
Prius 1997. foto: Wikipedia
Stuudios autot ringi keerates, jääb õhku taas piinlik vaikus. Krigisevad vaid rehvid ja pr. Mikomägi vaatab kurbusega valgele stuudio pinnale tekkivaid jälgi. Küll aga tunneb ta oluliselt suuremat huvi moodsa auto vastu. Tundub, et läheb diiliks.
Kui töö tehtud, langeb kivi südamelt ja rahuloleva tundega vurame Kiili kruusateede vahelt Tallinna suunas. Nüüd on tunne hoopis teine ja saab talda anda (kõlab naljakalt aeglase elektriauto puhul – arvasin mina), sest tegelikult pedaali läbi põhja surudes hakkas see mull lõpuks liikuma ja 120km/h sai kellale nagu naksti. Aku näidu pulgad langesid muidugi sama kiiresti kui vesi Jägala Joa pangalt.
Kas ma ostaks sellist endale? Kindlasti mitte. Tähendab, kui ma oleks sotsiaaltöötaja, siis küll. Oleks jube rahul. Kiidaks meedias taevani ja talvekülmadega palvetaks iga õhtu Sandor Liive pildi ees. Et elektrijumal oleks ikka armuline.
Mina petrolheadina endiselt toetan vana auto korduvkasutust. Sellist autot, mis tekitab emotsiooni. Igapäevasõiduks..? VAID siis, kui see tõsiselt laheda välimusega oleks, või modifitseerimise võimalusega. No mis teha, kord on juba selline kiiks küljes. Varsti saame nagunii kõik ühistranspordiga tasuta liikuda. Okei, mitte päris kõik, esialgu ainult Tallinna elanikud. Siis sõidan ma jälle vanaema juurde trolliga, nagu vanasti…
Lõpetuseks – suure huviga ootan proovisõitu Teslaga, äkki suudab see minu arvamust muuta? Kui see kohal on, helistage mulle kohe!
Lõpptulemus agentuuri Der Tank poolt.
