Just nii võiks iseloomustada seda hetke, kui seisin Inchcape uksel ja vaatasin seda Minit, mille võti mul taskus oli.
1959 aastal ilmavalgust näinud nimekaimust on tänaseks alles ainult nimi. Mini Countryman Cooper S All4 on selle konkreetse auto kaubanduslik nimetus. Lahtiseletatuna tähendab see veidi kõrgemat universaalkerega väikeautot, millel on tavamudelist veidi kangem mootor ja nelikvedu. Ja ports lisasid.
Kas ja mis siis ennast õigustab? On see siis suur pereauto või maastikule sobilik asi? Nagu arvata võib, siis tegelikult väga ei üht ega teist. Maastikule on selle autoga asja sul siis, kui sa pead maastikuks veidi ebatasasemat muru või linnatänavaid. Nelikvedu on sellel autol täiesti asine tegelikult ja ilmselt suudab sind unustama panna teehoolduse võimekuse peamagistraalidest eemal. Sa ei pea muretsema poodi või jõusaali jõudmise pärast, kui on langenud esimesed lumehelbed või kui õhuniiskus on üle 68%. Auto keskekraanil kuvatava meelelahutusliku… eee… misiganes asi see ka seal ei ole, aga auto võimed selle pildiga päris üksühele ei klapi.
On siis pereauto? Istekohtade arvu järgi võiks oletada isegi, reklaambrozüür väidab ka sama. Tegelikult võib nõustuda. 4 ust, 5 istekohta, salongis on ruumi üllatavalt palju ja näiteks ka tagaistmete asend on liigutatav.
Lisaavarust pakuvad klaaskatuseluugid. Aga, pagasiruum oli nii piisavalt väike, et isegi pildile ei jäänud. Okei, mööndustega võib öelda, et igapäevaseks sõitmiseks piisab sellestki, kui aga tahta pikem nädalavahetus või suusatripp ette võtta, siis on mingeid täiendavaid lahendusi tarvis. Ehk siis on tegu pigem linnaautoga.
Kui varustust on piisavalt, siis on tegu päris toreda putukaga. Kasutusmugavus on enamus asjadel väga hea, kui mõned veidrused välja arvata. Näiteks ukse avamine salongist või 5cm näidikutepaneelist kõrgemal asuv HUD klaas. Õnneks seda teist ei pea kasutama.
Kes on BMW-dega tuttavad, siis neile ei ole siin autos nuppude ja menüüde loogika võõras, samad nupud samas kohas, lihtsalt veidi teise kujuga. Üksteisest vaheplaadiga eraldatud keskkonsooli ja laenupud on alguses tore vaheldus, aga lõpuks hakkasid tüütama, kuidagi liiga palju detaile, millest pooltel pole mitte mingit funktsiooni. 
Arvestades üldmuljet viimistluse osas pidi pettuma osade detailide materjalivaliku üle. Detailidega on kõvasti vaeva nähtud aga liiga palju legoklotse on sellesse autosse oma tee leidnud.
Tuledega on samuti vaeva nähtud, nii disainilt kui omadustelt. Adaptiivsed esituled ja algset päritolu meenutava motiiviga tagatuled.
Kokkuvõtteks võib öelda, et täiesti asine linnaauto, millega on üsna mõnus sõita. Meelelahutuslikuma sõidu jaoks pead vaatama JCW lisatähist kandvaid mudeleid. Ah et aga kui suur siis see uus on? Vot nii suur:
Tänud Inchcape Motors OÜ-le
*Polina Tšerkassova 2018 aasta album, mille pealkiri sobib ka selle artikli pealkirjaks.
