Kui rääkida kiire(ma)t sõitu võimaldavatest hobiautodest, siis üks mu lemmikuid kombinatsioone on kindlasti V8, manuaalkast ja kerge, 70.-90. aastate vahemikust pärinev kere. Juba puhtalt teoreetiliselt on see meelierutav komplekt võimeline pakkuma fun’i nii tavaliikluses kui ka lõbusõidul, näiteks ringrajal. Lisame sellele pädeva kaasaegse vedrustuse ja tsiviliseeritud salongi ning ongi põnev pühapäeva aparaat valmis.
See E30 täidab kõiki neid punkte ja pealegi näeb väga hea välja, seetõttu ootasin ma seda kohtumist väga suure huviga. Kaido, M3 omanik, läks ise mõneks päevaks Venemaale Peterburgi mingisuguse 7. seeria facelifti tutvustamisüritusele. Meie ju teame, mida need üritused endast kujutavad – sööki ja head jooki, ööbid hotellis ja õhtul lähed kohalike kaunitaridega tutvuma. Viskan Kaido lennujaama ja ise liigun edasi.
Kas te teate, et Sikupilli keskuses pole lillepoodi? Mina ei teadnud. Kahetsesin, et jalutasin ühest otsast teise täiesti tulutult, vaadates käe peal meeletu kiirusega tiksuvat kella. Prisma-sisene oma valikuga väga ei kõlbanud ja tulingi tühjade kätega minema. Parklast Tartu maanteele välja keerates ja jõudes Lubja ristmikuni tundsin aga, et midagi on valesti – siduripedaal vajus alla ja käigukang ei liikunud enam samamoodi kui enne. Tore küll, mõtlesin, et see peab just nüüd juhtuma. Ohukad põlema ja kiire mõte – teavitan omanikku ja samal ajal tuletan meelde, kes siinkandis asuda võiks. Teise kõnega ongi õnn – ei keegi muu kui meie driftiradade suurmeister Allan Lätt pani tööjuures mutrivõrmed kõrvale ja juba sõidab minu poole koos köiega. Vähe sellest, et sa kuldsete kätega oled, siis veel abivalmis ka. Müts maha, mees ja tuhat tänu!
Nii kui olin nööri otsas olnud M3 Staadioni tänavale ära parkinud, helistab sõber M. ja ütleb – “Võta palun mu E28 ja mine sellega rattaid vahetama. On aega?” Aega mul ei ole, aga sõpru peab aitama ja korraldan oma asjad ümber. Selle vana viiese näol on tegemist M535’ga, millel on peal Alpina turbotehnika. Jõudu juttude järgi 200-250kw vahel ja ilus ümmargune turborõhu kraan istmete vahel. M3 asendusena vähemalt tänaseks kõlbab see auto küll ja tänan õnne, et kuidagigi saan oma asjad aetud. Alati roolis naeratav M. võtab mu peale ja juba minuti pärast kihutame mööda linna peamagistrale välja lõuna suunas. E28-ga ma olen viimati sõitnud heal juhul 20 aastat tagasi (ehk lihtsamalt öeldes, eelmises elus) ja seetõttu on üllatus suur. Vaatamata oma suurele vanusele ja veelgi suuremale läbisõidule, on see auto endiselt mugav! Vaikne, võrdlemisi tihe. BMW viienda seeria läbiv joon, see tunne, mis tekib sellega sõites, on väga sarnane sellega, mida pakuvad kõik viieste põlvkonnad kuni eelviimase kereni vähemalt. See ei ole võrreldav Audi, Mercedese või millegi muuga. Seda tunned kohe ära.
Rehvitöökojas veedan pea tund aega, kuni laia randiga OZ Mitod leiavad oma tee haininale alla. Igavusest rebin tagaakendelt lilla toonkile, sest see on lihtsalt kohutav. Rullnoka faktor kahaneb meeletu kiirusega ja ma juba tunnen, kuidas mind linnaliikluses, suunatuld näidates, meelsasti vahele lastakse. Ajan auto töökojast välja ja vaatan kriitilise pilguga üle. Noored tuunarid oleks öelnud, et auto vajab “makita” tuuningut ehk madaldust, aga meie teame, et enne on vaja korrastada keret ja tehnikat. Õhtuks tuleb Allani kõne – M3 sai umbes tunni ajaga korda, sidurivõimendi õli vahetus andis positiivse tulemuse ja saame taas liikuda.
Aga M3 juurde tagasi tulles. Puristidele kindlasti tundub see modifikatsioon püha graali rüvetamisena, sest Kaido asendas (õigemini, kapoti all oli ostust saadik tühjus) algupärase reasneljase kone V8-ga, mis pärineb viiendalt seerialt. aga mina olen ainult poolt. Niikaua kuni ta seisab tänaval maja ees ja sa vaatad neid kerejooni, siis vahet ei näe. Küll aga kaheksa silindri ja väljalaske müdin on niivõrd magus, et tahaks kuulata seda veel ja veel. Ja mis saab siis, kui need katid sealt lõpuks minema lendavad? Liikluses tuleb muidugi piiri pidada, vastasel juhul on kaasliiklejatel kerge teatud stereotüüpide kinnitus tekkima. Neile tundub see halli värvi kere üpris sarnane nendega, mis 2000ndate alguses uudistes ja tänavatel ilma tegid.
On laupäeva hommik, mõned minutid enne 7. Kaherealine maantee on tühi ja lendan läbi valge piimja udu Pärnu suunas, kus ootab Speedesti kilomeetrisõit ja kiirendusvõistlus. Möödasõitudel püsin eelnevalt mainitud E28 Alpinal sabas, käiku vahetamata. Väga mugav! Samal ajal jõuab õhu temperatuur tõusta nii kõrgele, et tekib kerge ebamugavuse tunne. Tegelikult mitte kerge, vaid lausa päris vastik on. Isegi kaamerat ei viitsiks täna kätte võtta, mõtlen. E30 salongipuhur pole teab mis toimiv lahendus, teen tagumised aknad veidi lahti, liigutan katuseluugi ja aknaid (elektriliselt) ja olukord paraneb. Tänuväärt lisavarustus.
Kui esimesel päeval olin vaid autoga harjumas ja polnud võimalust “vajutada”, siis laupäeval on juba oluliselt selgem tunne ja paratamatult sõidad julgemalt. Kui startida järsemalt ja kasutada kahte esimest käiku täies ulatuses, siis ausalt öeldes tekib kerge hirm ja kohe lased gaasi maha. Kui tagaots hakkab esiratastest ette minema, siis selle kontroll on üllatavalt lihtne. Sa aimad täpselt, mis suunas auto liigub ja gaasipedaali ning rooli abiga teed vajalikke korrektuure. Ei teki isegi vähimat mõtet, et läheb käest ära. Aga sellist sõitu on tarvis vaid korraks ja edasi kruisid rahulikult. Viies käik on väga elastne ja sellest igati piisab ka linnavahel sõitmiseks.
Päeva lõpuks sõidad, aknad lahti, päikeseloojangu saatel ja kuulad mootori mürinat. Fantastiline auto. Ja isegi kui juba kaks nädalat on pea mõtetest täiesti sassis, siis selleks lühikeseks hetkeks unustad kõik.
