On laupäeva hommik. Kell on 9.00, kui ma rajale jõuan. Tänane hommik tundub kõigist eelnenutest palju tõsisem. Õhus on pinget, kuid sellist head pinget. Ees on ootamas 1000km võidusõitu, kus ligi kümne tunni jooksul pannakse proovile nii sõitjad, kui tehnika.
Hommikusel koosolekul tõuseb enim üles küsimus, mis saab kui peaks sadama. Peebu ilmainfo lubab siiski mingit vihma, kuid saabub see alles kella 18.00 paiku. Võib ju tunduda, et mis seal ikka pikalt arutada. Kui sajab, siis vihmakad alla ja peale. Siiski nii roosiline see pole. Esiteks puudub Erkil ja Olafil kogemus sõita ringrajal vihmas, lisaks ei pruugi vihmakad lõpuni kesta, sest nende segu on täisslikist oluliselt pehmem. Peep konsulteerib ühe Saksa võidusõidumeeskonna pealikuga teemal lõigatud slikk ja selle vastupidavus kuivas. Juhul, kui rehv peaks lõikumise tagajärjel kuivaga lagunema kippuma, võib võistlus saada ootamatult kiire lõpu. Õnneks sakslane meie plaanides ja rehvi vastupidamises probleemi ei näe. Nimelt oli mõttes joonistada ühele jooksule rehvidele nö vahepealne muster. Mõeldud tehtud. Mustri märkisin rehvile mina, kuid lõikas seda Fred, kellel rehvilõikumisega hulgim kogemusi. Mustri šnitti võtsin Spykeri meeskonnalt, kes samuti kasutas lõigatud slikki vahepealse ilma tarbeks.
Work in progress
Ligi tund enne starti tuligi juba suunduda autoga kvallis välja võideldud ruutu, et pealtvaatajad saaksid veel enne starti autode vahel ringi vaadata ja pilti teha.
Esimest vahetust läks sõitma Andres, sest tagantpoolt startivad kiirema klassi masinad tuleb ohutult mööda lasta ja suurim kogemustepagas võidusõidus kuulub Andresele. Viimased nõupidamised peetud ja mehhaanikutel tuli rajalt ülelendu sooritavate hävituslennukite saatel stardialalt lahkuda.
Nüüd oligi käes lõppude lõpuks see kaua oodatud stardihetk. Autod lasti Safety Cari taga soojendusringidele. Teise ringi eel tuli turvaauto maha ja sõitjad kogunesid üksteise taha tihedasse puntrasse. Ja siis see juhtuski. Süttisid rohelised tuled ja gaas löödi põhja. Kogu boksitiimi närvid olid kahtlemata täiesti puntras, sest 46 masina kohad pidid esimeste ringide jooksul enamvähem paika loksuma. Lootsime, et Andres suudab end sekeldustest eemale hoida, ning autoga tema vahetuse lõpuni rajal püsida. Olles sõitnud 22 ringi saabus Andres äkitselt boksi. Nimelt kurtis ta auto kehva mootoritöö üle, sest tagant oli kadunud üks kuuest silindrist. Kiirelt tuvastati süütepooli rike, installiti uus töökorras tükk ja sõit võis jätkuda. Etteruttavalt võin öelda, et see jäi meie ainsaks tehniliseks rikkeks kogu 9 tundi ja 40 minutit väldanud võistlusel.
Tihe liikus oli kogu võistluse vältel segavaks faktoriks
Poolid võib leida õlikorgist vasakul pool
33ndal ringil saabus Andres plaanilisse vahetusse ja järgmisena lendas peale Peep. Andrese kommentaarid peale esimest tunnist stinti olid küllalt rahulikud ja ta tõdes, et rada on lihtne ja tund möödus kiirelt.
Peep ootab istme vabastamist
Peebu vahetuse lõpu eel sõitis üks A3000+ klassi auto otse meie boksi ees vastu rajapiiret, ning rajale tuli turvaauto. Seepeale saatsime ta otsemat teed 59ndal ringil tanklasse ja järgmine ring kutsusime sõitjavahetuseks boksi.
Priit juhendamas Peepu õige telgi ette
Strateegiliselt oli turvaauto taga sõitja vahetamine õige käik, sest rajale naases uueks vahetuseks pulti käsutatud Erki aeglaselt lookleva rivi lõppu. Peale raja vabanemist oli paljudel tiimidel maksimaalne lubatud 70minutit per sõitja täis saanud ja nad suundusid boksi. Kuna meie peatuse ajal oldi aeglase tempoga turvaauto taga, siis oli meie kaotus väike, võrreldes meie eduga, mille saavutasime siis, kui teised viisid oma vahetust läbi sellal, kui meie täie tempoga rajal olime.
Sama stsenaarium kordus ka Erki vahetuse lõpu eel, ning 89ndal ringil kutsusime tema samuti turvaauto tagant sisse. Seekord läks peale Olaf, kes oli ainus sõitja, kes polnud veel peal käinud. Sarnaselt Erkile sõitis ta turvaauto taha tekkinud rivi lõppu, ning kui restart taaskord anti, kobis jällegi hunnik tiime vahetusse. Olafi sõiduaja jooksul kerkisime tänu headele otsustele üldarvestuse 18ndale kohale ja stabiilselt sõitnud uudisteankur võis rahulolevalt teatepulga Andresele teiseks sõitjatetiiruks üle anda.
Olaf alustamas oma sõidukorda
Andres oma teist tiiru alustamas
Oma vahetuse algul 125ndal ringil oli Andrese kord käia teist korda tanklas. Olles sõitnud edasi vaid mõned ringid süttis stardisirge lõpus üks rajapiiret puutunud võistlusmasin, ning enamuse oma sõiduajast veetis Andres turvaauto taha tekkinud pikas rivis. See SC oli väga olulise tähtsusega, sest taaskord mängis see meile trumbid kätte, ning tõusime oma klassi teisele ning üldarvestuse 11ndale kohale.
Sellist lipu ja märgi kooslust kohtas rajal väga tihti
154ndal ringil vahetas Andrese välja oma teiseks tiiruks Peep, kelle seekordne protseduur möödus suuremate eksessideta, ning 186ndal ringil oli tema sõiduaeg täis tiksunud.
Kuna trennides tuli ette, et nii mootoripadjad, kui ka õõtsade kinnituspoldid kippusid kergelt lahti vibreerima, ning nõudsid pool keeret pingutamist, siis otsustasime, et enne Erki rajale laskmist on viimane aeg teha vähe pikem boksipeatus, mille käigus läksid autole alla uued lõigatud slikid, ning toimus ka kiire kinnituste kontroll.
Meeskond remondieelses valmisolekus
Poole Erki vahetuse pealt hakkas kergelt sadama, ning lõigatud slikk sobis sellisele poolmärjale rajale nagu rusikas silmaauku ja see tähendas omakorda absoluudi 9ndat kohta, kuid mida aeg edasi, seda tihedamaks läks sadu ja Erki oli tõsistes raskustes auto rajal hoidmisega. Kutsusime ta peale 205ndal ringil toimunud tankimist boksi, et teha ruumi seekord vihmaspets Andresele. Autole läksid alla täis vihmakad ning piloot tuiskas vettinud rajale.
Märjal rajal tuleb kiiremate masinate möödalaskmisel ekstra hoolas olla
Taas saabus kellegi ebaõnne tõttu rivi ette turvaauto. Kuna eelmine tankimine meid päris turvaliselt lõpuni ei oleks välja vedanud otsustasime Andrese 218ndal ringil jätkuvalt turvaauto taga loksudes tanklasse saata, sest selleks hetkes oli sõidetud piisav arv ringe, et vihmamärjal rajal jõuda tankimata lõpuni. Üllatusena tuli peale tankimist Andres taaskord boksis, sest esiklaasi läbipaistvus oli sisuliselt null. Kiht Fairyt klaasi siseküljele ja sõit võis muretult jätkuda.
Uduga olid hädas ka kiiremad masinad
Teist täisvihma järku läks läbima Peep, kes omab samuti suurt kogemust märjal rajal sõitmisest. Teadupärast pole aga tagaveduse ja üle 170kw masinaga vihmas kerge liigelda, ning langesime üldarvestuses kümnendaks, kuid lohutuseks võis lugeda seika, et mööduja oli nelikvedune Subaru Impreza, mis on libedal liiklemiseks lausa loodud, näidates tollel hetkel kogu rivi parimaid aegu.
Viimase sõitjavahetuse tahtsime teha võimalikult hilja, sest sellisel juhul oleks jäänud see viimaseks plaaniliseks boksipeatuseks. Kuna vihma jätkuvalt sadas, oli tarvis piloodina kasutada Andrest, aga selleks, et teda uuesti peale saata pidi ta reeglite järgi vähemalt 60minutit taastuma. Peep sõitis vapralt 63 minutit, mis oli täpselt piisav, et Andres oma reeglitejärgse puhkuse kätte saaks.
Kui sadas, siis ikka korralikult
Jällegi kiire vahetus ja Andres uuesti peale. Kuna Peep kurtis raadioside puudumist, jooksin terve Andrese vahetuse boksi ja pitwalli vahet, kuvades pitboardil ringiaegu ja teavet sõidu lõpuni jäävate ringide arvu kohta. Küll oli mõnus tunne pitboardi ringiarvude vahesse järjest väiksemaid numbreid toppida, sest lõpp ei olnud enam kaugel. LAP 15, seejärel LAP 10, siis juba LAP 5 ja viimaks LAP 1. Seejärel kõlasid ilutulestiku paugud ja meie boks täitus rõõmuhõisetega. Veel hullemini ajas meid hõiskama fakt, et too sama Subaru, kes meist vihmasajus möödus, kooles 7 ringi ennem finishit, ning lõppskooriks kujunes A3000 klassi II koht ja üldarvestuse IX koht.
Et mitte liialt märjaks saada, oli tahvliga rajaäärde jooksmise ajastus kriitiline
Kohtunikelt luba antud, jooksime tuhatnelja stardijoonele, kuhu sõitjad olid peale ruudulippu seisma jäänud. Meie BMW-ni jõudsin mina esimesena ja aitasin Andrese kiirelt masinast välja. Seejärel tõstsin ta õhku ning teiste tiimiliikmete saabudes võis boksis alanud rõõmutants stardisirgel jätkuda. Seda kõike on võimatu kirjeldada, kuid proovige mõista milline rõõm on inimeste hinges, kes on eelnevalt viis päeva rajal vihma ja kuuma ilma vaheldumisi trotsides pingest vabastatud ja seda veel sellise tulemusega.
Esimene rõõmupilt
Mõned minutid hiljem koguti poodiumimehed suure lava küljele, et neid järjepanu rahva ette tuua. Läbi mudase pinnase silkasin paddockis seisnud matkaautoni, kuhu olime eelnevalt mäkaiveri teibiga kinnitanud sinimustvalge lipu koos vardaga. Rebisin varda teibist lahti, ning kihutasin läbi Roskilde festarit meenutava mülka lava ette tagasi. Ulatasin lipu meie kangelastele, kes koheselt sellega laval asunud poodiumi teisele astmele ruttasid. Uskuge mind, et peale nii pingelist nädalat Leedu kuurortlinnas ei mõju peale šampadušši miski enam mõnusamana.
Rahulolev meeskond oma täies hiilguses (et olla täiesti korrektne siis pildilt puudub heaolu asepresident Marko)
Õhtu jätkus peale kerget hotellis tehtud värskendust väljateenitud pidulauas, ning võistlusperioodile sai kriips korralikult alla tõmmatud.
Väsinud kuid õnnelikud
Tahaks tänada kõiki inimesi ja ettevõtteid, kes tegid võimalikuks Kontakt! Racingu osalemise Palanga 2011 1000km võistlusel. See kogemus on kustumatu ja enneolematult väärtuslik. Kõik Alert Auto mehaanikute unetud ööd, ning põhjalik ettevalmistus oli kindlasti meie edu aluseks, ning vähemtähtis pole ka Priit Kurmiste tiimipealiku rolli totaalne valitsemine. Meeskond toimis sisuliselt koostööd harjutamata ideaalselt, ning võistluste käigus vastuvõetud otsused olid strateegiliselt täpipealt õiged.
Aitäh, aitäh, aitäh ja veelkord aitäh Teile kõigile!
Pildid – erakogu ja Toomas Vabamäe
