Üldiselt käivad asjad maailmas ikka ringiga, muusikastiilid ja mood vahelduvad, kuid alati naasevad mingi perioodi järel samad peavoolud. Nii on ilmselt ka Rallikrossis, eriti veel Eesti meistrivõistlustel. Sel nädalavahetusel tuldi tagasi, 2013. aastal viimast korda auto24ringile, et pidada maha eestikate neljas etapp.
Päeva alustatakse nagu ikka, ühe korraliku võistlejatekoosolekuga. Okei, tõele au andes alustan mina enda osa võistlustel sellega. Enamik mehi on juba esimesed trenniringid jõudnud sõita.
Kolm samarasõdurit (Artur Metsare, Imre Karu, Andre Kurg), kes endiselt Lada nime au sees püüavad hoida.
Veel Ladadega sõitjaid, näiteks keskel Priit Rebane ja väga jõuliselt tagaveoliste meistritiitli poole liikuv Kalmer Vaht.
Esimene kord võtab ikka veidi mõtlikuks. Taustal püüab ilmselt Otto jällegi välja mõelda, kuidas Sten on taas suutnud nii kiire aja lajatada.
Sten Oja tegemas taas seda, mida oodata ongi. Kiireimat aega püüdmas.
Kuid aitab sellest, TouringCaris oli selle hooaja senine võistlejatearvu rekord. Tavaliselt väga kesise hulga sõitjatega (silmapilgutus kõigile neile, kes sooviks meistrivõistlustel kõrgete kohtade nimel kaasa lüüa ;)) oli nüüd välja toonud kuus autot.
Ja sõidud polnud enam sugugi igavad.
Enamasti läheb tarvis vaid mõnda duellipaari ja päev on tehtud. Audru rada aga ei sobi Margo Soometsa autole kohe üldse ja taas lagunes valge-roheline E36 ära.
Nagu ennist mainisin, siis paarid on tegelikult olemas.
Siin tekkimaski uus punt, kaks uustulnukat. Mustaga Martti Mänd ja rohelisega täitsa roheline Rauno Rappu.
Kalmer Vahtile suutis reaalset konkurentsi taas pakkuda vaid (muideks Opeli mootoriga Ladaga) Andrus Karu, kes aga kahjuks jokkerit võttes tabas šikaanis olevat veetünni ja lõhkus roolisüsteemi.
Ja ühel hetkel asusid rattad näitama vaid vasakule poole ja selliselt olnuks sõidu edukas lõpetamine võrdlemisi keeruline.
Esiveolisi oli taas, nagu kord ja kohus, kõige enam rajal. Nende hulgas muidugi ka noorteklassis osalevad võistlejad.
Junior1600’s tõi rajale uue masina Mart Tikkerbär. Siin ongi ta näitamas Honda jõudu, millel väidetavalt dünotud üle 151kw ehk üle 200hj. Pole nagu paha 1,6-liitrise mootori kohta?
Siin on nüüd küll kaks varianti. Kas kogus uus auto sirgel rohkem hoogu või ei maininud Mardile keegi, et seal pole rada.
Konkurentidel teinekord ees püsimist see aga ei takistanud. Takistas aga mootorisse tulnud kolin ja katkestamine. Ehk finaalsõitu Mart enam kahjuks ei tulnudki. Loodame, et Misso võistluseks on taas masin sõitev ja saab näitada end rohkem.
Janno Ligur oli oma Soomes purunenud mootori kenasti taas toimima saanud ja peale uue disaini näitas ka head hoogu.
Ka Janno proovis muru pealt möödumist. Arvo Kasel on ilmselt selge siht silme ees ja huvi võita sel hooajal täiseduga tiitel. Janno küll püüdis teda takistada ja igast asendist mööduda, kuid ilmselt raja kiireimas osas ja muru peal see eriti lihtne pole.
Justnimelt selline kolmene punt andiski päeva ägedaimaid lahinguid. Kord oli ees Arvo, siis Janno ja vahel ka Jaan Pettai punase Samaraga.
Mida aeg aga edasi, seda enam hakkas asi välja nägema sedasi. Arvo ees ja Janno meeleheitlikult taga. Küll ta eelsõitudes lõpuks ka Arvot kahel korral võitis, kuid finaalis enam nii hästi ei läinud.
Kuid alustagem B-finaalist, mille kaks parimat pääsevad ka A-finaali.
Sinna kvalifitseerusid oma eelsõitude tulemustega nii möödunud hooaja kolmas mees Andre Kurg kui ka Erki Lind. Nemadki ei jätnud üksteise stangesid puudutamata, kuid kontaktispordis oleks vastupidise ootamine üsna rumal.
Teised aga pidid peamiselt nende kahe mehe tempo dikteerimise järgi liikuma.
Või siis omavahel võitlema. Imre Karu ja Casper Eerikson pidasid kogu B-finaali kestva lahingu, sel korral jäi tolles sõidus kolmandaks siiski Karu.
Samal ajal liikusid aga Kurg ja Lind (rallikrossis on üldiselt heaks tavaks omada neljatähelist nime, eriti heal juhul päritolulult looduslik või lausa loomariigist) A-finaali poole, kuhu mõlemad ka muidugi said. Vastavalt Andre ees ja Erki järel.
Viimase sõidu ajaks andis alla aga taas Kure käigukast (mäletatavasti lahkus eelmisel etapil suur tükk järjestikkastist, nüüd oli all tavaline, vähe paremate ülekannetega tänavakast). Esialgu lahkus peamine kruusaosa käik ehk kolmas, siis aga teisega ja piirajas täristades lõpetas üldse koostöö mootor.
Ja esiotsas võitlesid Kask ning Ligur. Superstardi tegi ka Priit Rebane mustal Samaral, hõivates kohe sõidu algul kolmanda koha. Eelviimasel ringil aga haukas Ligur liiga kõvasti üht rehvivalli ja lõhkus pooltelje. Seega tõusiski Rebane suurepärasele -teisele kohale. Ja Jaan Pettai, kes neljandaks langenud, aga hoopiski kolmandaks.
Õnneks valisid parkimiskohad nii Kurg kui Ligur samasse kurvi ja kollast lippu liiga pikal rajaosal näitama ei pidanud.
Nüüd aga suure-neliveoliste klassi juurde.
Päeva alguse tegi dramaatilisemaks just Mait Pikkof, kel raja kiireimalt osalt tulles, mahapidurdus hiljaks jäi ja betoonsein liiga varaseks sai. Kahju, sest samas eelsõitude voorus oli ta ainus, kes Sten Oja ringiaegadele ligi sai.
Kuna hoog ilmselt veel üsna suur oli, siis tõusis ka auto üsna kõrgele õhku. Mehaaniliselt poolelt tunduvad vigastused peamiselt sildade piirkonnas olema, kuid äkiline aeglustus mõjub inimkehale üsna rängalt ja veel mitu minutit ei tulnud mees autost välja. Päästjad küll pärast esmast toibumist ei lubanudki välja tulla, kuni kaelalahas paika sätiti ja mees päästetöötajate vahel kiirabiautosse eskorditi. Õnneks aga oli tunnikene hiljem Mait taas rõõmsameelne ning olnuks valmis ehk sõitmagi asuma, kui vaid auto tervemaks jäänud.
Stardiootel olevad elukad.
Siin pakkusid närvikõdi Otto Täht ja Ranno Bundsen.
Juba eelsõitudes ei tahtnud Rannol esistange ees püsida, finaalis sai aga proovitud, kas äkki tuleks üldse küljest ära. Õnneks siiski pilpaid esialgu ei lennanud ja erinevad katsed möödumiseks lõppesid vaid Otto spinniga. Kuid kõik terved ja seega asjad hästi.
Otto kukkuski viimaseks ning hakkas maruliselt konkurente püüdma. Helmetit ta aga lõpuks kätte ei saanudki.
Leppida tuli neljanda kohaga, kuid punktitabelis sai peamise konkurendi – Pikkofi katkestamise tõttu kahtlemata edu sisse.
Mul on eriti hea meel Oliver Obergi üle, kes küll sel korral jäi viiendaks, kuid näidanud hooaja vältel korralikku muutust võrreldes eelmisega. Nüüd võitleb ta juba poodiumikohtade nimel, vaid õige veel veidi pingutamist ja olnuks ehk Helmetilgi ees püsinud ning seeläbi ka Otto selja taga hoidnud.
Ka siledal maal saab ratta õhku. Seda demonstreerimas Ranno Bundsen.
Rannol töötas esimest korda tehnika nii nagu pidi ja tasuks ka kõrge, teine koht. Poodiumijanu aina kasvas ja edaspidi hakkame me ilmselt teda seal ka tihedamini nägema.
Võitis, juba kolmandat korda järjest, Sten Oja.
Siin eriti õnnelike meeste ehk SuperCar poodium.
Hetkeseis selles klassis:
1. Sten Oja 81p
2. Otto Täht 61p
3. Mait Pikkof 49p
Siin aga TouringCar, hetkeseis:
1. Kalmer Vaht 84p
2. Siim Sündema 64p
3. Andrus Karu 42p
Juba 4. korda järjest võitnud Arvo Kask võib seisudega ilmselt väga rahul olla. Hetkeseis aga:
1. Arvo Kask 82p
2. Jaan Pettai 56p
=. Priit Rebane 56p
Ja juunioride seis, ilmselt tuleb üsna tihe rebimine:
1. Keiro Orgus 68p
2. Mart Tikkerbär 67p
3. Casper Eerikson 61p
Tsekka ka GoPro Eesti kuttide tehtud lühivideot!
