Nüüd, kus elatud juba pooled ametliku pensionäri staatuse saavutamiseks vajalikest aastatest, avanes võimalus proovida päris driftiautot.
Kui loosivõitjaga tegeles päev otsa professor Crac, siis minule anti Jarmo auto ja näidati platsi suund kätte, proovime siis, kui raske see driftimine on ja kas peale tundi aega harjutamist võiks Etsile mütsi pähe tõmmata. Vähemalt on selle auto rool õigel pool. Pealkirjas olev küsimus on vist mõtteis olnud igal driftivõistlust vaatamas käinud tegelasel, rääkimata on-line ajalehtede kommentaariumides sõna võtvatel aktivistidel.
Alustama peaks eelnevalt siiski natuke enda tausta selgitamisest. Ühe vedava sillaga autodega on mul kogemus napp, tagaveolisega sellestki napist kogemusest kokku puutunud umbes kümnendiku. Ja seegi kokkupuude oli ajal, mil president oli Lennart Meri, rahana käibel kroon ja alles käisid läbirääkimised Euroopa liiduga ühinemise asjus. Ehk siis viimane ja suhtkoht ainus kokkupuude oli ammu ja autoks oli 21063. Nüüd oli võimalus proovida LS2 mootoriga Nissan S14, ehk siis Luht Jarmo autot.
Peale veidi harjutamist peaks ju selline pilt paistma?
Tegelikkus on muidugi “veidi” erinev.
Esiteks kogemused – puuduvad. Aastaid sõitnud ühte marki nelikveoliste autodega, nüüd möödus üks talv teist marki nelikveolise autoga, needki on erinevad nagu öö ja päev (see väide ei pea muidugi päris täpselt paika meie kliimas, enamus ajast on nagunii hämar ja kraevahele kallab mingit sodi). Ei tasu üldse lootagi, et senisest sõidukogemusest midagi rakendatav oleks.
Teiseks juhikoht – sõrmed ulatusid vaevu roolini, jalad ei ulatunud pedaalide lähedale isegi mitte (jah, ma istusin õigel istmel, Craci autol on rool valel pool). Okei, see lahendati Ghosti teami poolt kiirelt padjaga, mis suruti selja taha.
Kolmas asi on üks pisiasi nimega roolivõimendi – see ei töötanud. Kuna mul on üks ’84 aasta auto, mille lisadeks võib lugeda elektrilisi kojamehi ja FM raadiot, siis väitsin julgelt, et pole probleemi. Tavalise auto puhul igapäevaliikluses ei olekski. Tuletagem siinkohal meelde, et ka Ghosti autodel on sinised vigurid esisillas, tagantjärgi tarkusena võib öelda, et kui väikese hooga rool lõppu läinud on, siis ilma roolivõimuta rataste otseks saamine on pagana raske.
Kuna me ei olnud lennuväljale nalja tegema tulnud, siis kiiver pähe, traksid kinni ja… Ja siis ma ütlesin Jarmole ka, et kui “tugev” kogemustepagas mul on. Mees ohkas. Ja siis tuli kolvile. 2. käik ja alustuseks vaikselt niisama paar tiiru platsil, et aru saada, kui palju rooli peab keerama ja pedaali vajutama. Kas teie teadsite, kui ebatasane lennuväli tegelikult on?
Peale mõningast keerutamist sai parempoolset pedaali juba vähe julgemalt kasutatud. Esimesed küljelibistamiskatsed tehtud, mõtlesin endamisi, et polnudki keeruline.
Teoreetilised teadmised driftist on mul (nagu kõikidel pealtvaatajatel) väga head, siis teadsin seda, et alustama peaks ringi tegemisest. “Ülemistedrift” tuli juba päris hästi välja, ringi joonistamisest oli asi hetkel veel väga kaugel, rääkimata mitme ühesuuruse ringi joonistamisest enamvähem kohakuti. Peale mõningast pusimist hakkasid ka mingisugused natukene sujuvamad kaared tulema, tekkis õrn arusaam, kuidas auto reageerib ja käitub. Nii ma seal siis ühest servast teise vingerdasin ja üritasin autot külglibisemises ning platsi servadest eemal hoida.
Meenusid loosivõitja poolt tunnike varem tehtud kaheksad, ka neid proovisin teha. Endale tundusid muidugi joonistatud kaheksad ilusad suured ja sujuvad, raja servas passivad inimesed üritasid samal ajal arvatavasti vältida lämbumissurma. Ei, õhk on Lääne-Eestis täiesti okei, aga kahtlustan, et raja servas võis olla neid vingerdusi üsna lõbus vaadata.
Harjumatu isteasend ja puuduv roolivõim tegid lõpuks oma töö, kätesse hakkas väsimus pugema ja selg oli märg. Veel ei andnud ma alla, pagan, salongi polnud veel korralikku rehvisuitsu hõngugi tulnud. Mingil imekombel õnnestus siiski ka need paar sihitud rõngast ära teha, tuju kohe parem ja … spin. Loomulikult, nii pidigi minema ju, küll aga kasutasin julmalt ära teiste meeste lahkust ja surusin gaasipedaali lihtsalt põrandasse. Hä-hä, burnout, rõõmustasin omaette. Ja see moment tundus olevat õige, et see auto proovimine ära lõpetada hea tundega.
Mida võiks siis öelda inimesele, kes saab esimest korda proovida driftiautot? Kui kogemust ei ole, siis saab põhitegevus olema rataste asendi äraarvamine ja auto püüdmine (eriti tähelepanelik tuleks olla siis, kui sulle enne sõitu räägitakse midagi suurest betoonplokist kuskil). Ja tunni ajaga ei õpi driftima.
Mida võiks soovitada inimesele, kes tahab alustada driftimisega? Isiklikult arvan (loe eespoolt kogemuste osa), et nõrga mootoriga alustada saab olema väga raske. Ma ei kujuta ette, mis oleks saanud, kui autoks oleks olnud E30 325 oma 125 kilovatiga (tehasest, üle 20 aasta tagasi). See oleks vist välja näinud umbes sedasi – hirmus hoog üles, kässarit, siis karjud wazzzzzaaaaaaaaaaaaaa ja auto purjetab kaootiliselt mingis suvalises suunas (kui just üle nipli ei keera). Ma vist ei julgeks. LS2 tundus väga mõnus, ei olnud vaja meeletult vaeva näha, et auto külglibisemisse viia. Jäik vedrustus on ka muidugi kohustuslik. Ei kraabi ukselinke vastu asfalti ära, merehaigeks jäämise tõenäosus on ka väiksem.
Kas proovin veel, kui võimalus avaneb? Kindlasti.
Kas minust võib saada driftija? Kindlasti mitte. Mulle sobib raja ääres targutaja ja pildistaja roll palju paremini.
Las driftivad need, kes seda oskavad ja naudivad. Kokkuvõttes võib öelda, et oli tore päev ja peab tänama Team Ghosti selle võimaluse eest.
* Tsitaat tuntud teleshow-st “Top Gear”
