Klapid Pähe #9.1 - Jarmo Nuutre ja Jaapani Kustom kultuur

Jarmo Nuutre on technomuusikust metaltrummar, kes bändibussidega mõõtnud erinevates riikides tuhandeid kilomeetreid. Teda tuntakse ka pinstripe kunstnikuna One Eyed Morse nime all, kuid meie jaoks on ta suuresti (Jaapani) Kustom kultuuri üks maaletoojaid. Lisaks sellele on ta ka Diskustom Magazine looja ning samanimeliste autokogunemiste korraldaja. Kuuleme, kuidas on elada pornostuudios, milliseks tuunivad enda autosid muidu konservatiivsed jaapanlased ning miks on justnimelt see saareriik üks põnevamaid automekasid.

Jarmo jaoks algas kõik muidugi võrdlemisi tavapärast rada pidi – autod olid hinges juba esimestest mälestusväärsetest hetkedest ning suvilakooperatiivi värava juurest majani sõitma õppimisega. Umbes 14 aastasena muutus aga autohuvi tatoveerimise ja muusika kõrval õige tõsiseks, tegeledes carspottimisega Tammsaare pargipingil, teinekord seal tukastadeski. Seega Kopli Kunstigümnaasiumist tuli edasi liikuda Tallinna Transpordikooli automehaaniku/lukksepa erialale. Paber küll käes, aga tegelikkuses õlisena autode all roomata nagu ei tahtnud ka. Olgugi, et hiljem tuuribusside teel hoidmiseks tulid õpitud oskused tohutult kasuks. Suund ja fookus liikus tagasi tattoo ning muusika peale. Jarmo on mänginud muideks automargi Talbot järgi nime saanud metalbändis väga pikalt trumme ning teeb korisevat vokaali.

Pildil noormees vanaisale külla tulnud sõprade RAF bussi roolis.

Jaapanisse jõudis mees aastal 2011 bändituuri raames ning seal nähtu ning kogetu lükkas autoentusiasmis järgmise käigu sisse ning viis Jarmo veel korduvalt tagasi. Alates 2018 hakati saareriigis aktsepteerima ka Eestis välja antavat rahvusvahelist juhiluba, mis andis võimaluse ringi sõita Tokyo Shibuya linnaosas Super Mario kartidega – liikluses, veoautode, busside ja muude sõidukite keskel.

Shibuya kuulsast ristmikust (nt Tokyo Drift filmis kuulus stseen, kus rahvas kihutavate autode eest kahte lehte laiali läks) paari kvartali kaugusel toimub iga kuu esimesel laupäeval autode kogunemine ning kruiisimine. Seal kogunevad kõiksugused erilised hobi-ja igapäevasõidukid, üks muljetavaldavam kui teine.

Üleval vasakul shakotan-kyusha stiil, mida võiks suupäraselt tõlkida, kui “madal vana.” Üleval paremal tagasitulekut tegev “euro lowrider” stiil, kuigi Honda Prelude puhul pole midagi nagu päris eurot. See on seotud minitruckide, sport-compactide jms autodega. All aga klassikalisem USA pro-hopper ehk hüdraulikaga hüppama pandav lowrider.

Jaapanis on palju näha meie jaoks võõraid toorikuid, millest ägedaid asju teha. On veel edevamaks tehtud Lamborghinisid, madaldatud kastikaid, tuttavamaid Civicuid, kui ka suuri USA sedaane.

Legendaarseim koht on aga Daikoku parkla Wangani kiirteel, mis tuntuks sai 1980datel-90datel Mid Night Clubi kogunemiskohana. Tegemist oli jõukate ja osavate juhtide seltskonnaga, kelle eesmärgiks oli sõita Tokyost Yokohamasse vähem, kui 15 minutiga. See teeb keskmiseks kiiruseks ca 300km/h, tavaliikluses. Selle liikmeskond oli ülisalajane, kehtis anonüümsuse reegel – teineteisest ei tohtinud rääkida. Autod, millega aga osaleti, olid sõgedad Porsched, Nissan Skylined, Toyota Suprad (tõenäoliselt on nö slant nose Top Secret Supra mk4, millel Toyota Century pealt pärit V12 enam-vähem sellistel eesmärkidel loodud) jpm. Kogunemistest anti teada paberlehtedes kuulutades umbes nii: “Müüa heegeldatud käekotid, tutvumiseks tulla parklasse kolmapäeva südaöösel.” Kehtis ka kokkulepe, et tuleb tagada turvalisus ning kui peaks juhtuma saatuslik avarii, siis lõpetatakse päevapealt. 1999a mindigi konflikti kohaliku Bosozoku gängiga, mis lõppes 2 surnu ja hulga vigastatutega. Legend aga jääb…

Tänaseks on Daikoku saanud autoentusiastide kogunemispaigaks, kuhu tullakse enda kätetööd näitama ning omasugustega suhtlema.

Audiomehed pargivad üldiselt vastu WC-maja seina, et heli kajaks valjemini. Kõrval on ka politseijaoskond ning kui ühel hetkel saab korravalvuritel kõrini, siis hakatakse patrullautoga parklas tiirutama ning valjuhääldist paluma laiali minekut. Paari tunni jooksul üritus hajub, kes liigub koju, kes aga edasi mõnelel ühiskihutamisele. Kuna Daikoku on saare peal, kuhu ei vii ühistransport ega saa mõistlikult jalgsi, siis tuleb loota kohalike sõprade abile või rentida endale auto. Üheks variandiks on võtta kohalik miniauto ehk Key – ca 800cc mootoriga kast.

Sellisega pole ilmselgelt lihtne teistel järel püsida. Ning kuna viimati teejuhtideks olnud kahvanäod olid tulnud Skyline ning Silvia S15’ga, siis tuli neil endid üksjagu tagasi hoida. Lisaks veel ka politsei poolne dokumentide kontroll ning päris streetrace oligi meie meeste kohale jõudmise ajaks läbi.

Parklatest leiab aga hulgaliselt ka muud. Näiteks kohalike seas üsna popp tuuningustiil Kaido Racer, mis tähendab streetrace või tänavakihutaja autot. Sellest annab märku lainetav plastik, puuduvad liistud, aga tihti ka Bosozokust inspireeritud kõrged ja pikalt välja ulatuvad summutitorud. Muideks, need on meelega sellised tehtud, et oleks piisavalt häiriv. Bosozoku tähendabki tüütut, häirivat ning kujutab endast outlaw seltskonda. Peamiselt on tegemist mootorratturitega, kellel on valjud summutid ning sõelutakse liikluses, ise samal ajal kurikaga vehkides. Autode puhul on sellised summutid ning vineerist ehitatud laiendid-tiivad-splitterid.