Klapid Pähe #11.1 - Raigo Lepp - Kas 1100hj on tänavaautole paras?

Raigo Lepp on Lõuna-Eesti tuuninguringkondadele tuttav nimi. Varasema valgekrae jaoks on autode ehitamine ning tuunimine protsess, mille puhul tavapärasest mõistlikkusest on raske rääkida. Tutvume üle tuhandejõulise BMW E36’ga, mis mõeldud tänavale. Arutleme tänavakihutamise autodest rallikrossi SuperCaride ehitamiseni välja ning püüame sellest autospordisõgedusest sotti saada. Esimest korda tegime seda väljaspool oma koduseks saanud stuudioseinasid – niiet vabandame ette juba väikeste tehniliste viperuste eest.

Raigo petrolheadlus algas ühes autoaias poleerija-pesijana, mis andis talle võimaluse õhtuti, öötundide arvelt, nokitseda enda masinate kallal. Kuigi ta on pidanud ca 30 erinevat BMW E30 (sest kellel autoriteetsetest meestest poleks just üks selline omal ajal olnud?), oli esimene hoopis BMW E12. See küll paraku päriselt liikuma ei hakanudki. Seega tuli nokitseda juba sõitvaid autosid. Tartu skenes kogus ta enim tuntust esimese “Kiired ja vihased” filmi laineharjal tuunitud vabalthingava diisel-E30’ga. Värviks kuldne, ukselingid ja iluliistud sheivitud. See aga jäi ilmselgelt lahjaks ning tuli käed mootorisse panna. Mitmeid autosid sai turbotatud väga käepäraste vahenditega. Näiteks 316, mis õues seisis, sai ühe ööga suvalise riiulis vedeleva turbo enda kapoti alla ning hommikuks sõitma.

Ülal pildil olev punane E30 oli M20B25 mootoriga ning turbotatud. Programmeeritavast juhtajust polnud sel ajal juttugi, kütust reguleeriti kütuserõhuregulaatoriga jne. Täielik õudus käimas hoida, kuid sõitis üsna kiiresti – ca 12,9s veerandmiilile ehk umbes 350 hobujõudu. Kõva sõna aastal….kahetuhandate algus.

Edasi liikus Lepp juba mõistlikuma pereauto peale – Šveitsist toodud E36 328i, automaat, ilma M-paketita. Aga kuna kõigi eelmiste autodega hakkasid näpud sügelema, ei tulnud kaua oodata ka selle järgi. Alustuseks M-paket, veljed…suuremad pidurid.

Veidikene turbot. Alustuseks küll Holset rekkalammutusest, millega muidugi mootorid kesta ei tahtnud. Järelikult tuli ehitada juba midagi vägevamat.

Tartu McOil parklas oli see kahtlemata kiireim auto, sest kapoti all S54B32, Precision turbo, millel jõureservi umbes 1200hj jagu. Sai veidikene varuga tehtud, kuigi esialgne plaan oli ca 700hj tänavapill. Läks aga nii nagu ikka – Maaülikooli dünost saadeti esimese tõmbe peale minema (ca 840hj), jõunumbrid selgusid aga hiljem – 1100hj!

See auto on end korduvalt püüdnud tõestada ka kiirendus-ja lõppkiirusradadel. Mida arvas aga sõber Viljar Mäesepp, kui Raigo ca 260km/h pealt jalga väristas ning üle 300 ei tahtnud kohe sõita? Kuula, saa teada. Pärast “julgustussõnu” siiski õige number tuli ja hiljem juba tuli ka pidurdusvari panna. Seda aga kasutada ei saanudki, sest küll tuli lahti turbolõdvik või hakkas vihma sadama.

Õnneks päästis Audiklubi oma järgmise päeva kiirendusvõistlusega, kuhu Raigo oma jopena ainsa mitte-Audina sõitma lubati. Tulemuseks üks väga magus karikas – kõige võimsama klassi võit! Kui Soome radadel sai kardaane märja rätiku moodi rulli keeratud, lugematul hulgal poolteljelaagreid kokku korjatud, siis sai isu täis ning auto leidis oma lõpu erinevate inimeste kätte juppidena rännates.

Kaua aga käed sügelemata ei saa olla ning täna passib garaažis juba midagi radikaalsemat – E46 touring. 325ix. Mõistlik, eksole? Relakas ja keevitus leidsid kiiresti end Lepa käte vahel ning tänaseks näeb see auto välja juba M3. Plekist osad on kõik küljes. Aga mootor vaid M54B25? Eksite.

Algus rändas sinna S85B50 ehk ca 500hj E60 M5 V10 mootor. See vahel, selgus aga, et kapotialune on mootorit täis ning nelivedu ei saa kuidagi lahendada. Lahenduseks 2JZ. See vahele aretatud, turbokollektor tehtud, kuid selgus taas – kuna 2JZ on püstine mootor, siis väntvõlli asukoht ei soosi kuidagi esidiffri paigutust. Mootorit aga kapotist läbi tõsta ka nagu ei saa. Seega rändas seegi mootor kellelegi kolmandale ning vahele pandud juba taaskord BMW mootor. Sel korral M50B25, mida veidi näpitud. Õige varsti on selline auto radadel.