Kui ikka rekordid tahavad tulla, ei takista neid peaaegu mitte miski. Olgu, Taadu Ilm, on siiski veel puldis ning juhatab veel pikalt vägesid. Vanamees otsustas sedakorda One Mile Challenge 2014 teise etapi harjumuspärase sooja ilma asemel laost välja anda oluliselt vesisema. Mitte ei mõista. Tellitud sai ju vanade andmete järgi samasugune ilm nagu oli juunikuisel OMC-l. Ega’s midagi, kiire kõne võistluste ajal Taadule – pikalt palusime kuiva ilma, aga vana jäi endale kindlaks, ja sõnas kulda: “Jätke ikka järgmisteks aastateks ka midagi varukasse”.
Jutt või asi. Tegelikult oli vana puhkusel ja sohilapsed Otse Lõppkiirus ja Ilma Hea valvasid seniks “kontorit”. Teatavasti ei tohiks need kaks üldse kokku saada, veel vähem siis kasumlikku ettevõtet, juhtide puhkuse ajal, juhtida. Ja nii nad siis saatelehtedega, terve päeva, seal kesklaos lustisidki. Saatsid ikka ilusat ilma, mis peale tibutamist meie armsa Lennu Kiltsi ära kuivatasid ja siis jällegi vihmasadu, mis selle kõik märjaks tegi.
Mis seal ikka. Tuleb kasutada seda, mis meile on antud ja võtta sellest viimast. Õnneks võetigi, aga seda ei osanud meist keegi arvata, et nii korralikult kohe peale lennatakse. Aga alustame algusest.
Peale “kevadist” etappi tuli tõdeda, et sellisel kujul enam edasi minna ei saa. Nii pidasid Kolm Isamaa tarka mõni aeg tagasi Lennu juures maha ühe tõsisema ajurünnaku ja otsustasid kõik pahupidi pöörata. Iseenesest ju loogiline, et kui enam ühes suunas minna ei saa, siis tuleb ots ringi pöörata. Ehk siis, sel korral läbiti lõppkiirusvõistluse distants Lennu tagahoovist jalgväravani. Sealtpoolt tundus see kui tee lõpmatusse. Mis ju eesmärk ongi.
Edasi võistluspäeva juurde. Minu tööülesandeks oli mikri tagant kiiruseid teatada ning kui oskan, siis ka midagi muud tarka rääkida. Ma ei ole seda kommentaatori tööd just palju teinud ja seega kõiki võistlejate nimesid nägudega koheselt kokku ei pane. Kõike korraga ei saagi nõuda, aga päris tasa ja targu ka asja ei võta. Kalamehed ütlevad ju, et kes tasakesi sõuab, sel mädanevad aerud vette ära. Mina pole eriline kalamees ja seetõttu on juba teist aastat järjest mulle abiks olnud Kaarel, kes mind, mu BBS velgede disaini mõtterännakutelt, vahest tagasi maapeale toob. Kogemusi on tal ju väga, väga palju. Sellepärast kuulavadki teda kõik sõitjad võistlejate koosolekul alati tähelepanelikult. Eks järgmine kord proovin ka mina sellega hakkama saada. Kui raske see ikka olla saab?
Koosolekul räägitakse võistlejatele rajaoludest ja korratakse üle võistlusreeglid. Kes on esimest korda, see saab soovikorral ka kohe küsida, kui miski arusaamatuks jäi. See on vägagi tervitatav, sest sõltuvalt võistlusautost lähevad kiirused kohati päris suureks. Ja meist keegi ei taha näha, et võistlejatega midagi juhtuks. Väga hea meel oli näha, et sel korral oli nii palju uusi sõitjaid. Kätemeri, võiks isegi öelda. Aga nad olid kiired, jõudsid esimestega end võistlusele registreerida ning kui pääsesid hommikusest autode tehnilisest kontrollist läbi, said ka rajale “allamäge” sõitma minna.
Mõned kasutasid juhust, et tagaiste ja palju muid asju autost eemaldada. Teised võtsid välja rüperaali, käivitasid mingi “spetsjomm” programmi ja klõbistasid klaviatuuril. Ei, Facebook see kindlasti polnud. Kiiremad autod ehitatakse tavaliselt valmis eelmisel õhtul või sellele eelnenud nädala jooksul ning peale tehtud töid on tarvis see kõik kenasti toimima panna. Või on siis olemasolevale seadele teha mõned parendustööd. Kiirelt ja kokkuvõtvalt tehakse autole väike ajukirurgia. Aga leidub ka mehi, kes vanaviisi auto all lesides, oma sõiduvahendi kiiremaks teevad.
Mõnel see aitas, mõnel mitte. Hommikul oli kuiv. Kuid tehnilise kontrolli, umbes poole peale jõudes, hakkas vihma tibutama. Ja veidi ka sadas. Otsustati stardi aega veidi edasi lükata, sest sohilapsed Otse ja Ilma saatsid meile jätkuvalt valesid pakke. Hea oli, et eelmise etapi päikesepakkidest midagigi järgi oli jäänud – päike väljas ja rada kuivas meeletu kiirusega. Seega, lasti võistlejad rajale. Esimene kord sõideti rada läbi rahulikus tempos, umbes 100 km/h ja mindi tagasi boksialasse. Sealt tuli püsida kuni Line-up-‘i mehed võistlejad numbrite järgi järjekorda seadsid.
Ja siis! Esimesena läks peale Raigo Sarapuu, oma ilusal Audi Sport Quattro replikal. Ja lajatas 259 km/h lõppkiiruseks. Hea verstapost. Järgmisena mõned kiired maasturid ja keskmisest veidi kiiremad sõiduautod. Ikka igasuguste autodega võisteldakse. Küll trikraua moodi väljanägevad, küll on nad kui kirstud, mõni isegi kui telk. Aga mis sa teed, kui seal kapoti all turbomootor juba on ja seda omajagu lihtsam järele aidata on. Porschedega on õnneks lihtne. Need on isegi võhikule head vaadata.
Tulemused järjest kasvasid ja ühel hetkel kasvasid teiste jaoks veidi liiga suureks. Sander Kelner saigi oma bensiinipumba veast üle. Ja läks rajale. Hea oli, et ma istusin sel hetkel. Sest kõrvaklapist kuulsin lauset. Kiirus 330, kordan 330. Esimeses voorus. No seda ei oleks kindlasti oodanud. See tõi mind tagasi ühele mõttele, mis sai ka päeva alguses välja hõisatud. Et 300+ võimekusega autosid oli kohapeal tükki 10. Mitte 1, 2 või 4 vaid oluliselt rohkem kui tavapäraselt näinud oleme. Nii juhtubki tehnikaspordis. Kiirused kasvavad, ja kasvavad ka turvanõuded. Kindlasti ka võistlejad ise arenevad erinevate võistlustel nähtu järgi ning kui tunnevad vajadust enda ja oma võistlussõiduki turvanõuete tugevdamisele, siis seda ka reeglina tehakse. Ja see aitab. Üldiselt võiks kõik, kes juba 300+ sõita tahavad, paigaldada omale kõige karmimate nõuete järgse varustuse. Kui võidupeale niikuinii minnakse, siis miks ka mitte? Roul Liidemann läks.
Läks lõpmatuse poole teele, kuid võttis 343 km/h pealt hoo maha. Kõik lõppes hästi. Ainult Lennu ei paistnud oma kasvavas seniilsuses aru saavat, miks just tema tagahoovis on vaja niimoodi hullupööra kihutada. Ka mina ei mõistnud seda. 343 km/h. Saate aru? Betoonil. Oleks, et Saksamaa kuulsad testirajad. Mis siiski siledama asfaldiga ja ovaalina maha laotatud on. Ei, siin, maarjamaal. Kuhu veel on minna? Sellel päeval ei olnudki. Kuid sellepärast ei tasu nutta. Loo alguses mainisin, et nii palju autosid pole ühel võistlusel 300 + sõitnud. Seekord oli neid kokku 6. No hullus kuubis. Erik Olesk, 320, Juri Liske, 313, Janis Piiritalo, 301 km/h, ja Tormis “Fast and Furious” Hoffmann 300 täpselt. Tea, kas Artur Hatsaturjan käis eelluurel, et kui kiiresti siis tänapäeval sõidetakse või tuli niisama uudistama? Eks järgmine hooaeg näitab.
Ilmselt üks väga vähestest tuunitud autodest Eestis, mis nii seest kui väljast kena on ning lisaks kõigele veel korraliku jõuga, mis nüüd ka lõppkiirusvõistlustel ametlikult tõestatud sai. Eks kõik sõltub, mis kellegi paati kõigutab. Ken Kasch on teistmodi mees. Pole eriti vahet, mis moodi see auto välja näeb, peaasi, et turbo oleks kapoti all. Veel parem, et 2. Seekord nendest aga ei piisanud. Tulemus loomulikult väga hea ehk 296 km/h. Kilomeeter tunnikiiruses kiiremini kui Virgo Rikk, kes on varasemalt kordi ja kordi OMC-l osalenud, aga 300 pole veel kätte tulnud. Seekord 295. Võib rahulikult sööma minna.
Pausilt naastes algas teine voor, kuid see ei kestnud just eriti kaua. Umbes täpselt siis kui rajale oleks hakanud jõudma 250+ km/h sõitvad autod, otsustas korraldusmeeskond, et mõistlikum on sel korral võistlus katki jätta. Eriti arvestades Erik Oleski avariid raja lõpus. Sest see pole mingi “#pohh #yolo” (kes ei tea, siis “poogen – elan vaid ükskord”) võistlus.
Kahju, et vihm ikkagi peale tükkis ja raja kuivamine oleks liiga palju kõigi aega röövinud. Seda enam, et lähenemas oli uus vihmapilv, mis oleks võib-olla kogu selle ootamise ära nullinud. Raigo Lepp oleks kindlasti teist katset soovinud, sest esimesele mindi “tänavaseades”. Kilomeetri peal oli kiirus 275 km/h, mis oleks ehk lubanud ka üle 300 km/h sõita. Paraku veeres ta 255km/h üle finišijoone, sest ühe turbolõdviku eemaldumise järgselt rauges jõud. Selline see mootorisport kord on. Arenev. Üha enam arenev.
Ja õnneks ei jää ka naised meestest julgusepoolest maha. Kiireima naise tiitli pälvis Kadri Vokk, tulemusega 276 km/h. Uskuge mind, jalgrattaga ta kindlasti ei pedaalinud. BMW M5 siiski.
Lõpetuseks A, B ja C-klassi võitjatest pilte autasustamiselt. Segane on mõelda, et – üldarvestuses on esikolmiku tulemused 320, 330 ja 343 km/h. Sõna “ebareaalne” kõlab juba iga sõidu kohta, mida miilil näeb. Ulme – kuramus, see sõna ju kah. Aga nii on. See ongi uskumatu, et meie radadel niimoodi sõidetakse. Nii otsesõit, kui drift on jõudnud järgmisele tasemele. Seda on ääretult hea tõdeda.
A-klassi esikolmik: Vadim Tsyro (keskel), Rainer Umbleja (vasakul), Reimo Laev (paremal)
B-klassi esikolmik: Janis Piiritalo (keskel), Tanel Erich (vasakul), Vladimir Mihhailov (paremal)
C-klassi esikolmik: Roul Liidemann (keskel), Sander Kelner (vasakul), Erik Olesk (paremal)
Vot sedasi on lood. Meie läheme nüüd tegeleme Taadu Ilmaga, kui ta puhkuselt tagasi on. Ehk ei kuula ta niipalju seniilset Lennu Kiltsi, sest veel eile mäletas Lents, et ka järgmine hooaeg tuleme me tema tagahoovi grillima.
Ülejäänud pildid asuvad siin!
