Planeerimine on kõige A ja O, eriti reisi planeerimine. Minul pole see oskus mitte kõige paremal tasemel, sest ma olen liiga kärsitu. Kasparil õnneks on see kunst aga täitsa hea. See tähendab seda, et ta leidis meile Austria tripi tagasiteele jääva mootorispordi muuseumi, mis pidi asuma Praha lähedal ja olema piltide järgi “päris lahe”. Oleks see siis nii olnud…
Kuna see lugu on natuke koomiline, räägin ta ära selle päeva algusest.
Tegemist oli laupäeva hommikuga, kui me Praha kesklinna hotellis oma nodi kokku pakkisime ja GPS seadmesse eelpool nimetatud muuseumi aadressi toksisime. Kuiv ja kalkuleeritud number näitas 34 kilomeetrit, õnneks mööda Tšehhi kiirteed, tundmatu linnakese poole. Ütleme nii, et meie ootused asukoha suhtes ei läinud üldse kokku vaimusilmas tekkinud kujutlusega. Peamiselt sellepärast, et ühel hetkel olid meie ümber põllud, heinamaad ja pudulojused. Lisaks tundus olevat selles külakeses sees kahtlase väärtusega kodukootud loomaaed(?). Tundus, et midagi on väga valesti. Eriti kui eeldatavalt targa navigeerimisseadme ettejuhatatud kohas polnud mitte midagi, mis andnuks aimu sportautodest ja võidusõidust, rääkimata nende ajaloost. Mina olin valmis mütsiga lööma aga sihikindel reisikaaslane Kaspar arvas, et tasub natuke veel edasi liikuda. Loomulikult, mõtlesin, tema ju tõi meid siia “ägedasse” kohta…
Imepisikesed tšehhikeelsed erinevad suunaviidad ei tundunud meile eriti abiks olema. Kuigi just ühelt selliselt me seltskond lõpuks äraaimatavat infot siiski noppis. Seega ühest kahtlasest väravast me sisse sõitsime. Suurde parklasse. Kus ei olnud kedagi. Nojah, arvasin, tore.
Parkisime pilli ära ja liikusime arvatava “muuseumi” suunas. Isegi suur silt maja küljes oli sellise nurga-all, et eemalt seda näha olnuks võimatu.
Siiski ukse me leidsime, kuid hämar eesruum optimismi just ei süstinud. Silmad harjusid pimedusega ja siis me seda kõike nägime…
Ütleme nii, et too hetk võis meenutada nääre aastal 1985, kui Soome tuttavad külla tulid ja huvitaval kombel näärivana just sel aastal kaks mudelautot tõi. Silmad ei uskunud nähtut ja ajutegevus oli lihtsalt seiskunud. Vot täpselt selline tunne meil seal Tšehhi pisikeses külas oli, “autospordimuuseumis”. Isegi umbkeelne kassapidaja, kes zestikuleerides seletas, et talle kõlbab ainult kohalik raha (mida meil polnud), ei morjendanud meid. 20 minutiga olime kohaliku valuutaga tagasi, mida kõrvalasuvast teisest külakesest panga-automaadist hankimas käisime. Sest me tundsime, et me oleme leidnud aarde. Ja me ei eksinud!
Erinevad Fordid on alati mootorispordis olenevalt ajastust tasemel olnud.
Selline näeb välja juhi töökoht 550hj Ford Sierra Cosworth´is. Jõudu tootis Garreti turbo ja kogu kompotti juhtis ilmatu suur Bosch Motronic MP 1.7. juhtaju. Masin kaalus, muide, kõigest 1100kg.
Tatra Ecorra Sport V8. Pill nägi tõsiselt äge välja, kuigi lähemal uurimisel oli näha kodukootud lahendusi. Mootoriks 4.3L V8, millel 420 jõudu. Pidurid AP Racingult ja Brembolt. Kas teadsite, et Tatra on maailmas vanuselt kolmas autotootja?
Porschesid oli muuseumis palju. See kollane kaunitar on 911 Carrera Targa.
Kohe kõrval ilutses aga Porsche 356C aastast 1964.
See punane 911 on 3L boksermootoriga, mis arendas 204hj. Sajani kiirendas 6.8 sekundiga. 911 on tõeline legend!
Pea pimedas nurgas pesitses veel legende. Vasakul Ford Escort RS Cosworth. See konkreetne auto loodi aga Pikes Peak´i vallutamiseks aastal 1996 ja seda Open klassis. Kaheliitrisest mootorist võeti välja 540 hj. 960kg kaaluvat pilli liigutas see hobustekari mäest ülesse kindlasti kiiresti.
Jaguar E 310 WK aastast 1966. 3.8L mootor arendas 345 jõudu. Sellel isendil on märkimisväärselt edukas võidusõiduajalugu enne aastat 1996, mil ta Tšehhi toodi.
Tagasild on saanud korraliku ümberehituse, samuti ka kerepaneelid.
Järjekordne rida masinaid algas tõelise legendiga filmimaailmast- De Lorean DMC.
Renault Alpine A110 1800. Nagu nimigi viitab, 1.8L mootor ja 175hj. Toodeti teda 1961-1977 ja saavutas Euroopa ralliradadel märkimisväärset edu.
Fiat 128 Coupe SL (1972) oli 1.3L mootoriga. 150 hobujõu ja mehhaanilise pritsega mootor liigutas seda vingete laienditega putukat edasi vägagi vilkalt.
Ford Lotus Cortina oli superheas seisuskorras.
Fordi töötuba.
Chevrolet Corvette Callaway C4 B2K, twin-turbo V8. Rammu nõks alla neljasaja, kiirendus väidetavalt 3.9 sekundit sajani.
Porsche 911 aastast 1965. See auto on osalenud oma väärika elu jooksul mitmetel suurrallidel- 1000 Lake Rally, San Remo, RAC…
TATRA 603-2 B5 (1967) oli muideks V8 mootoriga! Litraaz 2.5 ja 4 Webberi karpat andsid tulemuseks 150hj. 2012 aastal masin taastati ja on 100% kasutuskõlblik.
Tõeline pärl! Corvette Z06-R osalemaks FIA GT3 klassis. Adam Lacko ja Stepan Vojtech´i võistlusmasin, millega neelati kilomeetreid viimati 2008 aastal.
Škodalgi on ette näidata korralik rivi ajaloolisi võistlusmasinaid. Alustades näiteks 130 RS´st. Mootor asub siis tagasillast tagapool, nagu Škodale kohane. Omal ajal kõige populaarsem rallikas Tšehhoslovakkias.
Škoda 130 LR.
Ülivinge Toyota Corolla GT 16V, mis kohandatud ringrajale ja mäkketõusuvõistlustele. 4-kordne Euroopa meister. Kaheliitrine mootor tootis 192hj.
Kaunis paar BMW´id. Vasakul ilutseb BMW 635 CSI Hartge, millel korralik võistlusajalugu. Paremal BMW 3.0 CSL, mis samuti radadel tiirelnud. Võimu 350kw.
Igati põnev Tatraplan T 602. Disain missugune!
See MTX Tatra V8 oli oma pesasse pressitud, nagu väga paljud teisedki masinad. Arvestades, et neid tegi Václav Král ainult 5tk, on tegemist üliharuldase pilliga. V8 ja 225kw tegid sellest võimsaima Tšehhis toodetud masina. Ruumipuudusel ei saanud vaadata, kuidas superautole (no vaadake teda!) kohaselt uksed ülesse avanevad.
Vormelite rivis oli seltskond kirju. Esiplaanil Easter Delta. Mootor tuli VAZ 21011 pealt, käigukast Škodalt. Aasta oli siis 1977.
See on vormel Delfini juhi töökoht, masin toodetud 1968.
Kui silmi teritada ja seinakaunistusi uurida, nägi nii mõndagi huvipakkuvat sõidukombet. Paremalt vasakule: Mika Häkkinen, Ralf Schumacher ja Jacques Villeneuve. Vasakul aga kohaliku riigi üks kiiretest meestest Jan Charouz.
2002 aasta Team Rosbergi Formula BMW Junior.
Muuseumi superstaarid – 2011 aasta Lotus Renault R31 ja 2005 aasta Chevrolet Dallara IRL.
Kuidas selline korralik kogus võidusõidutehnikat sellisesse kohta sattunud on, on meile veel mõnes mõttes selgusetu. Kokku surutud ja hämarasse majja topitud tehnika vääriks justkui enamat. Me seisime seal ruumis üpris segaste tunnetega. Kui sealt lahkuda suutsime, jäi meile õues silma päris pikk garaaziuste rivi. Piiludes sinna sisse, olime sunnitud taaskord õhku ahmima.
Uuesti oli tagasi see nääride tunne. Ma väga ei eksi, kui väidan, et pimedas ja tolmuses garaazis oli u. 40 autot. Mitte tavalist, vaid üsna huvitavat ja erilist. Küsimusi tekkis rohkem, kui vastuseid. Miks? Kuidas? Kes?
Kuigi üllatusmomente oli olnud juba mitmeid, olime natuke pettunud, et neile ligi ei pääsenud. Samuti ei tiksunud aeg meie kasuks – suundusime aeglasel sammul oma auto juurde tagasi. Olime sunnitud jätma mõtetes oma vastleitud aardega hüvasti.
