Hitler nõudis igasuguseid asju, enamus neist ei meeldinud tolleaegsetele inimestele ega meeldi ka praegustele. Küll aga meeldivad nii meile kui juba lahkunutele Saksa maanteed. Ilmselt meeldis vanadele sakslastele ka idee rahvaautost. Õnneks vana vunts ise biiti ei jaganud ja kutsus appi ühe kamraadi, kes oli selles tehnikavärgis vähe rohkem sinapeal. Adolf andis Ferdinandile ülesande, et tee üks äge ja odav auto rahvale.
Sõda sai läbi, Saksamaa oli kõigile võlgu ja vaene, autoehitus ikaldus, põrnikaid siiski vaikselt veeres liinilt. Ferdinand oli mõned aastad vanem ja nagu keskealistele meestele kombeks, oli tarvis vähe peenemat tehnikat sõitmiseks. Ühe oli ta juba valmis teinud ja mis seal ikka, litsume selle põrnika laiaks. Tegi siis madalama ja laiema põrnika omale.
Ja see kontseptsioon töötab tänaseni. Vahest on vedavaid rattaid rohkem ja mootor hingamisaparaadiga, vahest metalli ja istmeid vähem. Suures plaanis on tegu selle sama ideega, mis kolmekümnendatel paberile pandi. Välja arvatud see rahvaauto osa.
Võrreldes eelmiste mudelitega on see auto täiesti erinev. Porscheomanike arvates. See on ju kaugelt näha, kõik need muudatused, täiesti teise kujuga LED-moodulid tule sees ja täiesti teise läbimõõduga augud piduriketastes. Just.
Õnneks olen ma vähemalt põrnikate äratundmises täpselt samakõva spetsialist nagu Jeremy Clarkson, ma tunnen põrnika liikluses ära. Järgmisel pildil on põrnikas valge.
Järgmisel pildil on jälle põrnikas valge.
Erinevalt paljudest teistest põrnikates on see ilma katuseta. Ja kiire.
412 kilovatti on vaja maha saada ja isegi sellega on esimeste käikudega probleemi, olgugi, et tegu on nelikveolise autoga. Eriti libe on siis, kui armatuuril põleb kollane libeda tee märk ja keegi on “kogemata” sportplus nupu pihta läinud.
Ja sportplus nupule kogemata pihta saada on väga lihtne. Selle auto valmimise ajal ei olnud veel puutetundlikud televiisorid autodes väga populaarsed ja nii panid sakslased autosse nupud. Kõik nupud.
20 tollised centerlock veljed ja veel jäigemaks reguleeritav vedrustus teevad sõidu sportlikuks, nii nagu sa ühelt sportpõrnikalt seda ootad. Marsruute on mõistlik pisut valida, eelistada tasuks käänulisemaid ja tihedalt tempomuutmist vajavaid teid, igale tänavale ei maksa trügida, sest õhku teepinna ja auto põhja vahele ülearupalju jäetud ei ole.
Ja et saaks nautida bokseri häält, siis on see ilma katuseta variant põrnikast päris hea. Käiguvahetused nii üles kui alla piisavalt kõrgetel pööretel teevad lisaks enda meeleolule rõõmsaks ka kütusemüüjate tuju.
Olgu selle kütusega kuidas on, see auto on üks parimaid viise vedelad liitrid heaks tujuks konverteerida. Mõni siledama kattega käänuline metsavaheline tee, veidi nuppudega niblimist ja audiofüüsiline teraapia alaku. Koormust ja lõõgastust saavad nii keha kui vaim. Ja rahakott. Loomulikult saab selle autoga rahulikult ja mõistliku kütusekuluga ka sõita, aga kui sellised mõtted peas, siis tasuks see auto soetamata jätta.
Ja kes seda autot omale tahab, see klikib siia: Link tuntud automüügilehele
