“Welcome back!” – tervitas hotell Monte Carlo valley parkingu töötaja, kui palja päikese käest katuse alla ukse ette veeresin. Njaa, hõbedase Dodge Caravaniga sõites sellist personaalset lähenemist loota ei tasu. Kui tahate Vegases silma paista, siis valige see auto. Isegi Corvette või Mustangiga siin laineid ei löö.
Ei teagi, kas tunda rõõmu, et üks unistus täitus või kahetseda, et see ühtlasi ka purunes?
Kui ma 1994. aastal Prowleri pilti venekeelses autokataloogis prototüüpide rubriigis nägin, tundus see liiga ulme. Ühteaegu retro ja väga futuristlik. Ja arusaamatu. Hot-rod’i look’iga madal sõiduk, mille kere silmnähtavalt erines kõikidest teistest tootmises olevatest autodest. Kerest eemal asetsevad esirattad ja kiilukujuline kere karjusid sulle – vaata mind! Nii ma vaatasingi seda Prowlerit seal ajakirjas. Teadsin, et ükskord me kohtume.
Ja patulinn Las Vegas, oma vilkuvate tulede, suurte ekraanide ja lausa ebanormaalselt kireva promenaadil liikuva seltskonnaga on Prowleriga sõitmiseks suurepärane koht. Õigemini, näitamiseks, sest sõit pole selle auto puhul rääkimist väärt. It’s all about show!
Pildilt pole väga aru saada, aga see auto on LAI. Ei, L-A-I. Tagaosa massiivsus mõjub veelgi jõhkramalt auto madala asendi, lühikese pakiruumi ja 295 laiusega rehvide tõttu. Nokk asetseb ka suhteliselt maadligi, ‘meerika asfalditüki ampsamine on sellega imelihtne. Ka käega autot katsudes saad aru, et kogu aur on tegijatel läinud välimusse. Tunda, et tegemist on suhteliselt robustse, pool-käsitööna valminud kit-cariga ja kasutusvigade avastamine pole selle auto projekteerijatele aktuaalne olnud.
Salong on lühikesevõitu, pikemad jalad napilt mahuvad roolist mööda ja isteasend jääb sel juhul liiga püsti. Peatugi meenutab tavalist toru, millele napp polstritükk ümber visatud. Küünarnuki jaoks mugavat kohta ei leia, armatuurlaua nupud on ehedalt ameerikalik isa-Bushi-aegses stiilis plastmass. Ainuke, mis salongis rõõmustab, on näidikuteplokk koos kerevärvi paneeliga nende ümber ja roolisambal asetsev, justkui järelpaigaldatud tahhomeeter.
Kuigi auto välimus eeldab, et see võimaldab kiiret sõitu, siis tegelikkuses on sellele juba tehases veto pandud. Jõuetu 3,5-liitrine ja 160kW välja andev V6 koostöös 4-käigulise automaatkastiga liigub kui tellis kummipaela otsas. Väljalase lärmab küll, aga oodatud minekut ei ole. Rooli keeramisega saab autot isegi juhtida ja enam-vähem õigesti suunata, käitumine on selles osas isegi veidi kardilik. Sama hästi reageerib Prowler igasugustele konarustele, osalt tänu oma väikesele massile (alumiiniumist raam). Maanteehelkurite ribast üle sõites võib proovida autot õhust kinni püüda, sest raputab päris kõvasti.
Kuna tuulevõrku peatugede tagant ei leia ja tuul puhub kaela, tundub õige mõttena suunduda maanteelt linna, Vegase peatänavale – Stripile. Oma filmiliku linnamaastikuga mõjub see tänav kui non-stop show. Hiiglaslikud ekraanid hotellide seintel, Bellagio purskkaevud, konkureerides Caesar Palace’i tuleshow’ga, uhked butiigid, mini-Eiffeli torn. Siin käib linna põhielu! Prowlerist ja selle taustal tehakse pilti, näidatakse näpuga, kommenteeritakse. Olles Stripil ummikus, julges üks poolenisti limusiini tagaankast rippuv liibuva särgiga hetero-mees siiski vähe adekvaatsema hinnangu anda, mille tähendus kõlaks umbes nii: kollane on gay, värvige auto mustaks!
Linnapeal oli muidki üle keskmise põnevaid vaatepilte.
Kui autosõidust saab küllalt, saab kogu selle rahvamassiga liituda ja ringi vaadata. Teel leiab ahvatlevate kaunitaridega flaiereid jagavaid inimesi, kelle näoilme meenutab pigem Linnahalli valvurit kolmeteiskümnenda septembri varahommikul. Ülim ükskõiksus, ühesõnaga. Come on, mehed! Või nad teavad midagi, mida meie ei tea?
Õhus on tunda suitsu ja parfüümi segu, mänguaparaatide heli ja popid USA hitid, mis kostuvad tänavakõlaritest, tekitavad klubiliku atmosfääri, kus kaua viibida ei suuda.
Valikuvõimalusi tegevuseks on siin linnas päris palju. Burgerlate nimekiri väga suur, Twin Peaxi rinnakad kaunitarid istuvad su kõrvale lauda ja annavad nõu söögi ja joogi valiku osas. Kuulsa telekoka Mr Ramsey restoran või meeletu hulk erineva suuruse ja muusikastiiliga klubisid, kus on shottide ja kokteilide hinnad 50-60$ kandis. Kellel muud sorti isud, siis alati võib oma “taalaseid” mõne läikiva metallposti lähedale kulutama minna.
Prowlerit toodeti aastast 1997, kusjuures esimesel aastal valmis vaid väike seeria. Välimus varieerus peamiselt vaid värvilahenduse poolest. Üheks hot-rod’i eripäraks on ka erineva läbimõõduga rattad esi- ja tagateljel, 17″ ja 20″ vastavalt. Samalaadne lahendus on muideks ka Prowleri kaudsel järeltulijal, Crossfire’l. Erinevad järelturu tootjad pakkusid üsna kobakate kaitseraudade eemaldamise kit’e, mis muutsid autot veelgi futuristlikumaks. Ka meie autol oli see kit juba peal, mille tõttu kolis näiteks suunatuli otse kerepaneeli peale.
Siinsamas, Las Vegases, toimus 1999. aastal järjekordse prototüübi esitlus. Sellel parendati 2 olulist asja, mille üle senised kliendid kurtnud olid – V6 asemel ilutses kapoti all V8 ja pakiruumi maht suurenes, mille tõttu muutus hot-rod’ilik tagaosa paadilaadseks. Maitse asi. See versioon aga tootmisse ei jõudnud.
Prowler hoiab tänase päevani oma hinda üsna hästi. Kui uute hinnad olid alates 38 tuhandest dollarist, siis järelturul algavad hinnad 25 tuhandest eurost, olenevalt seisukorrast. Autole pakuti 12 erinevat värvitooni, mille hulgas olid ka kahevärvilised lahendused. Kuna sõiduki pakiruum on umbes ranitsasuurune, võis tellida ka väiksemat järelkäru, mille kuju kopeeris Prowleri tagaosa ja veeres samasurustel 17-tollistel ratastel.
Kuidas siis on?
Ärge eelnevast kriitikast valesti aru saage. Olen õnnelik, et unistus sai täidetud. Reisi üks meeldejäävaid sündmusi kindlasti. Vaatamata sellele, et auto ise on täielik rämps.
