Eelmisel nädalavahetusel lõppes järjekordne ringrajasõidu hooaeg Eesti pinnal. Rajal käisid kõik klassid, mille arvestuses meistrivõistluste punkte jagati.
Hommikul raja äärde saabudes oli uhke kompleks mattunud paksu uduloori alla ning rajale keegi lubatud ajal ei pääsenud. Selle asemel, et niisama vahtida otsustas korraldusmeeskond maha pidada sõitjate koosoleku, mis algas üsna mõtlemapaneval noodil. Raul Koovi sõnad olid järgmised:” Siin ruumis olevad inimesed ongi Eesti ringrajasport.” Vaatasin otsivalt ringi, ning kokku lugesin 18 peanuppu, kes ootusärevalt rajalepääsuks valmistusid.
Nanci ülesanne ei olnud just ülemäära raske, kuid autosport on väga ettearvamatu.
Viljandi kutid on alati rõõmsad. Samas polnud ka Mikul erilist põhjust morn olla.
Olles ise asjas sees juba üheksandat hooaega, siis tegi avanenud vaade meele üsna kurvaks. Mäletan veel aegu, kui toona Super 1600 arvestuses tuiskas koos minuga rajale umbes samapalju võistlejaid, kui meid praegu üldse kokku oli. Selles valguses tundus mõte osaleda kahes klassis ainuõige, sest iga startija on eluliselt oluline ja mida rohkem meid rajal on, seda parem. Sõitku kõikides arvestustes kasvõi samad nimed.
Nii Kristo Krinpus,
kui Remo Raudsepp sel hooajal rajal ei käinud.
Nr.42×2
Oot, oot? Kahes klassis? Sa oled segane, ütlesid nii mõnedki tuttavad. Segaseks läks asi üsna kiirelt, sest udu tõttu tõmmati kokku kõikide kereautode vabatreening ja see tähendas omakorda, et peale Ladaga paari ringi tegemist põrutasin tagasi boksidesse, ning hüppasin kohe BMW 325 Cupi auto rooli. Õnneks kvalifikatsiooniks loksus ajakava paika, edasi läks päeva grammi jagu rahulikumaks, vähemalt esialgu.
Ladaga oli meil eelmisel etapil kõvasti muresid, kippus teine üle kuumenema. Vahepeal käis mootor lahti ja ülemine ots paranduses. Õnneks näitas esimene vabatrenn, et asi kestab, kvalli läksin kohe hooga peale. Kuue võistleja seas sain kirja kolmanda aja. Minu ette jäid Raivo Hääle ja rajaomanik Andres Halli Camaro Cupi masinad. Seljataha jäid Kumho sarja sõitjad Steven Puust, Peeter Peek ning Baltic Open arvestus rajale tulnud Indrek Nilson, kes endale sünnipäevaks kena kingituse tegi.
Raivo Hääl
Andres Hall
Number Indreku BMW küljel ei olnud juhuslik.
Järgnes kohe BMW ajasõit, kus esimesed ringid kulusid autoga ümberharjumiseks, sest erinesid minu kaks võistlusautot teineteisest kardinaalselt. Tänavarehviga BMW ei tahtnud üldse seisma jääda ja ka kurvis ei meeldinud talle sirgelt püsida, kuid kuidagimoodi ma 12-st võistlejast üheksanda aja välja võitlesin. Kvalli võitis Allan Tigane, Mikk Maateni ja Tõnis Hommiku ees.
Uued plastmassist Kumhod tegid tagasihoidlikust BMW-st driftiauto.
Neljas käik ja põhjagaas.
Viimane stardikohtade pärast jagelemine peeti Vormel Scandicu sõitjatele, keda oli kokku tervenisti kolm, jah lugesite õigesti, KOLM! BMW sarjas tiitli tasku pannud Raimo Kulli näitas, et kiire on ta igas riistapuus, edestades teisele kohale platseerunud Nanci Ristlat 0.098 sekundiga. Kolmanda aja sõitis välja Erko Vallbaum, kes kaotas 0.692 sekundit Kullile. Tõotas tulla tasavägine sõit.
Raimo leidis oma kiiruse üllatavalt kärmelt.
Esimesena ronisin tagasi Lada istmesse, sest 25 minutit lendstardist võidusõitu oli ootamas. Stardis käperdas Hall Camaroga natuke ära, kuid puksis paari kurviga end tagasi teiseks. Tema läks oma teed, ning proovis Raivot püüda. Minu ülesanne oli selja taga hoida teisi sõitjaid, sest sõit käis EMV poodiumi nimel. Ring ringi haaval kasvatasin vahet ja üle joone tulingi kolmandana. Minu selja taga madistasid üsna kõvasti kolm ülejäänud kutti. Peale jäi slikkrehvide ning võimsama autoga sõitnud Nilson. Kumho arvestuses võidutses Puust, Peeki ees.
Viimased ärevad hetked enne päeva esimest võistlussõitu.
Camarole ei ole ringrajal palju vastaseid.
Õnneks sain natuke hinge tõmmata, sest enne BMW võistlust toodi rajale vormelid. Esimeste ringidega suutis Kulli jälitajate ees vahe sisse tõmmata ja edasi paugutas ühe kvalli ringi teise otsa, ning samas järjestuses milles starditi nad üle joone lõpuks veeresidki.
Raimo Kulli nr.7
Erko Vallbaum nr.77
Kuid nüüd saabus hetk mida ootasin kõige enam, BMW esimene võistlusstart. Sarnaselt Baltic Openile oli ka see veerev start. Esimesel katsel tegi Allan ees natuke liiga suurt tempot ja starti ei antud. Teine katse oli juba parem ning tihedas rivis üle stardiruutude tulles kustusid punased tuled. Esimeses kurvis jäin Gert Jugala taha lõksu ja andsin mõned kohad tagasi. Teadsin, et BMW-ga on olulised just paar esimest ringi, mil rehvid veel natukenegi peavad. Tuli kiiresti eessõitjad kinni püüda samal ajal tagant tulijaid seljataga hoides. Paari ringiga õnnestuski Asmo Aulikult koht tagasi võtta, ning keskenduda edasisele. 18 minutit on päris pikk aeg, et pidevalt peeglis nõeluvaid konkurente blokeerida. Minu õnneks jäi Gert madistama Sven Karusega, mis andis võimaluse vahe sisse tõmmata. Sõidu võitis Allan Tigane, teine oli Tõnis Hommik. Olulise kolmanda koha sai Enar-Klaus Kunman, sest vähendas vahet üldarvestuses II kohta hoidnud Maateniga vaid neljale silmale. Suuresti oli abiks Miku eksimus sõidukeskosas, kui ühe pidurduse pikaks lasi.
Esimene kurv jääb pea alati kitsaks.
Punnitasin palju punnitasin, aga eessõitjat kätte ei saanud.
Philip oli stabiilselt kiirem ja libises eest.
Tiimikaaslased armu ei anna.
Niipea kui BMW kinnisesse boksi ära parkisin tormasin Lada juurde, sest järgmine start tuli kohe peale. Kerge reset peas tehtud ja uued pidurduspunktid salvestatud, parkisin end taas kolmandasse stardiruutu. Järjekordne lendstart sujus seekord paremini, isegi Hall suutis korraliku lähte teha. Teises kurvis eksis Raivo ja pani korralikult põllule, mis lõhkus tema Camaro esiosa olles sunnitud boksi pöörduma. Uued slikid alla saanud Nilson hingas mulle tugevalt kuklasse, kuid ma ei jätnud jonni, olin ju teisel kohal, ning järjekordne poodium terendas silme ees. Mõni kurv hiljem märkan oma peeglis küll valge ninaosaga autot, kuid mark on vahetunud Toyota vastu. Nimelt oli lahti jäänud Indreku BMW üks ratas ja oli ka tema sunnitud boksi külastama. Paari ringiga loksusid seisud paika, kuid sõidu päris lõpu eel andis järgi Steveni Yarise esivedrustuse uniball liigend, mis tingis tema rajaserva jäämise. Samas kohas märkasin järsku seismas ka Andrese Camarot. Kiire kalkulatsioon peas viis mind järelduseni, et olen oma Ladaga tõusnud esikohale. Nüüd pidin lihtsalt rehve säästma ja rajal püsima. Õnneks oli laupäev minu päev ja tulingi üle finišijoone esimesena ning Eesti meistrina Baltic Open arvestuses!
Ralli Camaro?
Steven tegi Yarisega head töö ja hoidis kiiremat autot mitu ringi kinni.
Raivo eksis ka peale väljasõitu. See spinn leidis aset sobivalt SpinFM kurvis.
Isa sai nüüd pinge maha lasta ja ei pidanud boksis närveerima, tiitel oli lõpuks taskus.
Pikalt jälle puhata ei saanud, sest kohe peale poodiumit lippasin tagasi garaažiboksi, et vahetada viimast korda autosid. Taas see BMW ja uus start. Seekord oli mu stardiruuduks number kaheksa ja lähe õnnestus paremini kui eelmine kord. Esimeses kurvis möödusin Philip Klaarist, kuid järgmises kurvis eksisin pidurdusel ja trajektoori valikul, ning plastmassist rehvidel libisesin rajalt tagarattaga välja. Philip pääses tagasi oma kohale ja mina olin jälle kaaskonkurentide rünnakute all. Õnneks suutsin neid siiski selja taga hoida, sest uuesti mööda ei oleks tõenäoliselt suutnud sõita. Taaskord oli teistele püüdmatu väga head kiirust näidanud Allan Tigane. Temale järgnesid end seekord korralikult üleval pidanud Tõnis Hommik ja Mikk Maaten. Kui Enar-Klaus 9-ndal ringil ventiili purunemise tõttu ratast vahetama läks oli otsustatud ka meistrivõistluste pooduim. I koht Raimo Kulli, II koht Mikk Maaten ja III koht Enar-Klaus Kunman.
Ants Racingu mehed mängisid Allanile võidu üsna kergelt kätte, kui omavahel pusimisega tal eest lasid libiseda.
No ei seisa see pill teepeal.
Võitluspaare jagus rajale mitmeid.
2013 hooaja viimane start oli Vormel Scandicu päralt. Taas kordus sama stsenaarium, ehk Kulli näitas super head tempot, kuid piisas ju Ristlale vaid lõpetamisest, et teha Eesti autospordi ajalugu, tõusmaks esimese naissportlasena Vormelite arvestuses Eesti meistriks. Teises sõidus lõpetati samas järjekorras, mis esimeseski. Võit Kullile, teine koht värskele Eesti meistrile Nanci Ristlale ja kolmas koht MV hõbeda mehele, Erko Vallbaumile. Kusjuures, viimasel etapil imetegusid teinu Raimo Kulli saab tänutäheks lisaks BMW 325 Cupi kullale, Vormel Scandicu Eesti MV pronksi.
Õige võidusõitja otsib alati piire.
Raimo ei saagi teistsuguse näoga rajaääres olla. Rahuloluks on kõvasti põhjuseid.
Selline oli Eesti ringrajasport aastal 2013. Peeti maha tuliseid lahinguid, oli kibedaid katkestamisi, mille varjutasid sajad rõõmsad hetked. Järgmisele hooajale minnakse vastu veel tugevamalt kui tehti seda tänavu ja hea õnne korral avaneb meie publikul võimalus auto24ringil lisaks kohalike sarjadele näha sõitmas lähiriikide kõrgetasemelisi võistlusi. Aitäh kõigile kes tegid selle aasta selliseks nagu ta oli.
*Kui miski algul ei õnnestu, pinguta rohkem!
