Loomulikult on sellest vanast heast ütlusest väljas ka versioon, mis kõlab “harjutamine teeb harjutajaks” aga me praegu lähtume ikkagi algversioonist. See tähendab täpsemalt öelduna seda, et Team Ghost suundus oma teisipäeva veetma iganädalasele avatud rajapäevale Audrusse. Eesmärk ikka see üks ja ainus- saada Nissan driftima nõnda nagu algne visioon ette nägi.
Autoga oli peainsener Heikki juba varasematel nädalatel kõvasti vaeva näinud ja tehtud sai mitmeid muudatusi, millest ka siin hiljuti juttu oli. Lisaks sätiti paika sillaseaded ja perfektsionist, nagu Heikki on, installeeris ta masinale ka püsivad, iseseisvaks sillaregulliks mõeldud vardasüsteemid. Selle mehe mõttelend asjade leiutamisel on täiesti omaette level ja ma olen veendunud, et Jaan Tatikas oleks päriselus vähemalt ta vanaisa.
Kuna ma ise olen kiirete aegade tõttu Ghostist, mis paikneb kõrvuti iga Põhja-Tallinna pässi maapealse paradiisiga, eemal olnud siis polnud minulgi täpset ülevaadet toimunust. Teadsin ainult, et pilli rattad toodi flantsidega 25mm veelgi rohkem õue ja et vähemalt teoreetiliselt tuleb tegus päev.
Kell 14-midagi sahises Range Rover haagisega, Henriga puldis ja Kaspariga kaardilugeja kohal, mul töö juurde. 15 minutit hiljem olime juba Ghostis, kus Crac ja Heikki olid oma träni valmis pannud ja seniks, kuni ma veel jooksu pealt viimaseid tööasju korda ajasin, laaditi kogu tavaar masinale ja treilerile. Peagi võis sõit Pärnu suunas alata!
Teekond kulgeb sellise seltskonnaga liiga kiiresti, nagu alati. Iga mats on omaette isiksus ja seetõttu saab nalja rohkem kui seadusega lubatud. Näiteks sai Kaspar korraliku ülevaate koos mahlakate ja eluliste näidetega elukorralduse muutustest seoses lastega. Vaesel vennikesel oli nimelt asjadest täiesti vale arusaam ja nõnda me siis talle selgitasime, kuidas “päris maailmas” asjad on. Kas sellest meie panusest ka tulu tõuseb, näitab ainult aeg.
Audru rada oli meeldivalt tühi. Ainult paar autot aeg-ajalt tiirutas, mis jättis driftimasina kaunitele poognatele piisavalt ruumi. Kuna kohale oli tulnud seoses Nissaniga kirev seltskond, sai tükk aega teiste sõidutamisele pühendatud. Vahepeal meie ringrajaekspert Kaspar tegi mõned kiiremad, et anda suunda sillaseadete toimivuse kohta. Üldiselt oli mees kogetuga rahul ja kokkujooksu pisike muutmine oli ainus, millele pidime panustama. Sellega sai Heikki loomulikult hakkama mängleva kergusega. Isegi vahepealne paduvihm ei seganud meest tema tegevuses!
Kuna driftivõistlustel on autos piloot üksi, siis oli tähtis saada kibekiiresti Crac autoga rajale omapäi, et ta aparaadiga paremat sõprust sobitaks. Vaikselt raja kuivades hakkas ta asjale taas pihta saama ja näiteks Kasparilt laenatud kindad aitasid täiesti ootamatul moel arengule kaasa! Vot teile pisidetaili…
Tunnid jooksid nagu traavihobused ja täiesti ootamatult oli käes õhtu viimane sõidupooltund. Kuna meie staarpiloot oli oma isu täis sõitnud, oli plaanis viimased minutid uurida ka ise driftisõidu tagamaid ja kui Heikki oma prooviringid lõpetas, täitis hinge ärevus peagi avaneva võimaluse ees proovida Nissaniga olla rajal risti. Samal ajal, kui pingutasin vöid, et söösta rajale au ja kuulsuse poole, märgati auto alt tilkuvat vedelikku ning mu 15minutit kuulsust sai läbi vähem kui 15 sekundiga. Nimelt oli veepumba tihend koostöö lõpetanud ja seega meie päev läbi. Sellega rikutud ka minu tuju, sest kui mees midagi südamest soovib siis ta peab seda ka saama, olgu hind mistahes. Seekord oleks see hind olnud kokkujooksnud mootori näol lihtsalt liiga kõrge…
Kasparil on eeldusi saada driftijaks, munades asi ei ole.
Crac on tõsine, viimasel ajal ehk liigagi tihti.
Henri ja Kaspar toimetavad midagi. Me ei taha teada, mida.
Igast autost saab ükskord Opel, driftipill muutus Calibraks.
