Kui seitse aastat tagasi sai peale Tesla Model S sõitu küsitud, et kas tulevik on nüüd valmis ja vastus oli eitav, siis äkki on nüüd paslik sama küsimus esitada ja vaadata, kaugele jõutud on.
Seekord sattus sõitmiseks BMW iX3, tagaveoline X3 baasil ehitatud linnamaastur. Sõiduulatust lubatakse üle 300 kilomeetri ja nagu moodsale elektroonikavidinale kohane, siis on igasuguseid vajalikke ja mittevajalikke vidinaid piisavalt külge kruvitud. See konkreetne auto oma lisadega eputas hinnasildiga, millel kirjas peaaegu 80000 eurot. Üsna krõbe number, kuid arvestades, et ilma varustuseta X3-e saab osta veidi alla 50000 euro eest, siis sellises võrdluses ei olegi hind ülearu utoopiline.
Mis seal siis ikka, elektron mähisesse ja minek. Kõik kes on viimase 10 aasta jooksul toodetud BMW-ga sõitnud, neile ei ole salongis midagi otseselt uut. Mõni nupp läigib paremini, on teist värvi või on 1,4 sentimeetrit teises kohas, isegi võti on samaks jäänud.
Nahkiste on samalibe ja tacohoidjat pole ikka veel lakke monteeritud. Selle eest aga saad meeleoluvalguse värvi muuta ja kontaktivabalt raadiot juhtida. See viimane on üsna individuaalne teema, kellele see sobib, kellele mitte. Alguses on lõbus, mingi hetk võib päris närvi ajada, kui raadio “suvalistel hetkedel” kanalit vahetab või täitsa vait jääb. Õnneks on see lisa väljalülitatav. Üks teema millele selle auto puhul on tähelepanu pööratud, on tuled. Aga…
Linkide all lombivalgustid, pakiruumis korralikud led tuled, salongis meeleoluvalgust nii jalgadele kui peale, esiratta juurest taha suunatud disaintriibud maas. Nüüd jõuame selle “aga” juurde. Esituled. Adaptiivsed, automaatsed ja mis kõik veel. Aga vot teed ei valgusta. Mingid veidrad heledamad laigud, vastutuleva liiklusega tekivad mingid tumedad alad kohtadesse, kus autot pole, kiiruse langedes lülitab ise lähituledele. See, et ma aeglaselt sõidan, ei tähenda, et ma kaugele näha ei tahaks. Ühtlaselt pimedas sõites on kõik okei, aga just kurvides, tänavavalgustusega ja vahelduva liikluse oludes hakkasid järjest rohkem need asjad häirima.
Ruumi on seeeest tegelikult selles autos üllatavalt palju. Väide, et samasuur kui eelmine X5 ei ole võibolla hetkel veel päris õige, aga üleeelmise X5-ga võrreldes peab see ilmselt paika. Ka akud on piisavalt hästi ära pakitud, et puudu ei tule ei jala- ega pagasiruumist. Pagasiruumis on üks nüanss, nimelt sisepõlemismootoriga X3-l on pakiruumis panipaigad ka vahepõranda all, elektrikal mahub sinna ainult laadimisjuhe.
Samas palju sul igapäevaselt seda osa ikka vaja on? Kellel on, neile see auto ei sobi lihtsalt. Igapäevaseks sõitmiseks linnas on see auto väga hea. Ruumi on kõvasti, edasi käib päris hästi (oleneb millega võrrelda muidugi), sada tuleb ette alla 7 sekundi. Juhitavus on BMW-le omaselt täpne isegi selliste balloonrehvidega, rool on mõnusalt kerge ja auto on vaikne.
Adrian van Hooydonk ei ole õnneks selle auto iluvõret üledimensioneerinud ja tänu sellele näeb see väga viisakas välja. Ei midagi ülearu uut, põnevat või põrutavat. Lihtne ja harjumuspärane kokkuvõttes. Üldine mürasummutus võiks ka veidi asisem olla. Elektriautol on seda tavalist auto tekitatavat müra piisavalt vähem, seega seda enam kuuled seda, mis rehvide all toimub või kuidas linnud metsas laulavad.
Sõita on mõnus vaikne, edasi käib ka ökoreziimis piisavalt hästi, sõiduulatus igapäevaseks linnas tarbimiseks täiesti piisav. Kui aga on vaja linnast välja minna ja kiirus vahepeal kolmekohaliseks ajada, siis on sõiduulatusega pahad lood, Jõhvist Pärnusse ühe raksuga ei sõida. Kui veel kasutada sportreziimi ja parempoolse pedaaliga vähe loomingulisemalt ringi käia, siis kahaneb sõiduulatus kolme kilomeetri võrra iga läbitud kilomeetri kohta, ehk siis kui hästi läheb, siis saad 100 kilomeetrit sõita. Sportreziimis on elektrimootorile iseloomulikku undamist kuulda, mida comfort või eco seades polnud.
Tehke sama auto sõiduulatusega 500 kilomeetrit maanteedel, siis võiks öelda, et tulevik on kohal. Kes ainult linnas sõidavad, siis nendele on tulevik kohale jõudnud. Tänane seis on kahjuks ikka veel selline, et kui sul pole mahti või tahtmist laadimisega veiderdada, pead jääma traditsioonilise vedelkütuse juurde. Näiteks Futura.
Tänusõnad Inchcape Estoniale. Nestet ei täna, nemad ei toetanud mitte kuidagi meid.
