Helis saatis Ameerikamaalt FD 2012 viimase etapi kokkuvõtte, head lugemist.
Kaks päeva oli olnud vihmane ja külmem siin Los Angeleses, aga õnneks päev, kui toimub viimane tiitlivõistlus on ilm ilus, selge ja väga soe. Kõik tundub olema super ja oodata on põnevat päeva. Lõpuks ometi olen ma Irwindale’i ringrajal, kust kõik ju kunagi alguse sai. See rada on legendaarne ja Driftiajaloos nn. “House of Drifting”. Kes tuleb 2012 a. meistriks ja viimase roundi võitjaks? Sellele kohale pretendeerivad lausa seitse meest sellele aastal, seega kõik on lahtine. Mis oli aga enamgi kui kindel, oli see, et mehed võtavad viimast, riskimist tuleb palju ja õnne peab ka kindlasti olema!
Jõudes kohale Irwindale’i ringrajale, mis kuulujuttude kohaselt pidi varsti kinni pandama, ei tundunud küll selline, mis peaks kinnipanemist vajama. Rahvast oli kohale tulnud väga palju, territoorium piisavalt suur ja autopark lihtsalt super. Mis puudutab, aga veel ringrada, siis kohalike käest uurides selgus, et pidi olema nüüd uus omanik, kes kogu kompleksi ära ostis, seega eks näis, mis tulevik toob. Formula Drifti ajaloos oli just see finaalvõistlus esimene, kus oli üritus ennem väravate avamist väljamüüdud! Seega võib öelda, et kõva sõna ja populaarusus jätkab tõusvas suunas.
Esimese asjana jäi silma Ken Blocki Hoonigan Ford. Auto juures reaalselt seistes oli tunda värsket rehvisuitsu haisu, mis reetis selle, et mees on rajal käinud. Kuigi ma ise kahjuks meest ei silmanud kuskil ja sõitu ka ei toimunud, õnnestus siiski netiavarustest leida kinnitus, et mees ennem võistlust siiski käis driftirada proovimas.
Meediakoosolek läbi, kollane vest käes, järelikult olen lubatud rajale pilte tegema ja kinnistesse aladesse. Siinpool on asi väga karm, koosolekule ei tule, siis rajale ka ei saa.
Ennem algust oli veel aega, seega jalutades edasi oli järgmine suur üllatus Lowriderite klubi autode näitus, kokku oli neid madalaid maapinna kraapijaid umbes saja ringis.
Vaade ühele kõrgemale tribüünile. Selle katuselt avanes ikka võimas vaade. Ja õnneks sain ka mina sinna piiluma minna.
Rada oli kiire, esimesse kurvi siseneti kiirustel umbes 130km/h kanti või isegi rohkem. Seda oli isegi päris hirmutav vaadata. Võistlus kujunes nii huvitavaks, et vahepeal pilditegemisega tegeleda lihtsalt ei saanud ja jäin hoopis vaatama. See kurv oligi põhiline kurjajuur oma betoonseinaga, mis nullis võiduvõimalused väga paljudel favoriitidel.
Tiimid on valmis, viimane treening on läbi ja kohe hakkab põhivõistlus. Treeningutel oli nii mõnigi, kes lahkus treileri peal, siiski stardirajal olid nad taas tagasi ja liikusid omal jõul.
Võistlus algab, TOP32-st saab TOP16 ja nii edasi hiliste õhtutundideni kuni selgub võitja.
Veidi betooni, stanget ja sädemeid. Kahjuks see auto edasivõistlemist ei jätkanud.
Ilus sõit Tony Brakohiapa poolt, eBay Motors Ford Mustang GT, mis kahjuks ei lõppenud hästi.
NOS Energiajoogi telk – Tasuta jook kõigile kogu ürituse vältel.
Neid tagumisi stangesid kukkus ikka päris palju küljest ära.
Vaughn Gittin Jr – 2013 Monster Energy Falken Tire Ford Mustang. Tema on mees, kes on sellel üheksandal hooajal näidanud tugevat sõitu ja üks põhifavoriitidest, kelle võitu täna loodavad paljud. Avamistseremoonial oli mees muidugi täis positiivsust ja tegi juba ette võidutantsu. Kahjuks nii hästi tal ei läinud. Tema oli üks esimestest, kes tegi lähemalt tutvust betoonseinaga ja kukkus välja võistlusest. 16ne parima seast edasi ei saanud.
Võistlusest lahkus ka teine esikoha lootja, Chris Forsberg – NOS Energy / Hankook Nissan 370Z. Jälle põhjuks oma eksimine ja seinaga lähemalt tutvumine suurel kiirusel. Kaks meest väljas, mis andis kohe lootust ka teistele tiimidele.
Selge eelis oli nüüd Daigo Saitol – Achilles Radial Lexus SC430,
Rhys Millenil – 2013 Hyundai Genesis Coupe,
Justin Pawlakul – 2013 Falken Tire Ford Mustang RTR,
ja Ryan Tuerckil – Retaks Racing 240LS.
Võistlus sai aga ootamatu pöörde. Saito ja Milleni tandemis sõitis vastu seina Millen. Auto oli kohe nii katki, et velg rehviga veeres kaugele kaugele omas suunas, nii et isegi amort oli veel küljes. Saito automaatselt finaalis.
Pawlak, kes sai võidu Tuercki üle, oli teine finalist. Viimases finaalsõidus kahjuks eksis Pawlak ja sõitis ka tema vastu seina oma auto pilbasteks. Pawlak võis võidust edasi ainult unistada ja seda valusam oli kaotus enda vea tõttu. Peale võistlust rääkisin ka mehe endaga, kes oli ilmselgelt rivist väljas ja pisarad lausa silmis. Kahju, väga kahju olid mehe enda sõnad. Võit oli juba nii lähedal.
Ilmselgelt oli võtjaks Daigo Saito. Mitte ainult selle seitsmenda roundi võitja, vaid ka üldine 2012 Formula Drift Pro meister. Saito oli ju see mees, kes alles sellel aastal liitus USA FD-ga ja sai automaatselt lisaks endale tiitli “ Rookie of the Year”. Ja kui sellest veel vähe on, siis on just see mees kuulutatud maailma parimaks driftimeistriks, kuna on ka eelmise aasta FD Aasia võitja ja D1 võitja.
Esimene emotsioon peale meistritiili võitmist.
Kolmandaks tuli Tuerck ja teiseks jäi Pawlak.
Triple Crown tiitel läks ekslikult Gittinile, kuid hiljem tagastati see õigele omanikule, kelleks sai Pawlak.
Lõppkokkuvõttes osutus võistlus väga sündmusterohkeks, autosid lõhuti ära väga palju, mindi välja viimse piirini, nagu oli ka juba alguses arvata. Oli vaid üks võitja ja tema oli tõesti sel aastal parim, kuna ei eksinud sel lõpuheitlusel kordagi.
Meile rohkem tunda ja teada Fredrick Aasboga rääkisin ka juttu ja tema ei pääsenud poodiumile just enda eksimuste tõttu. Mees ise oli väga löödud. Tõsi küll, auto jäi tal terveks aga lootis ta siiski paremat sõitu ja tulemust. Alustatud sai väga positiivselt, kuna alles eelmisel Las Vegase etapil tuli teisele kohale.
Üldises kokkuvõttes Aasbo siis kuuendale kohale, mis on siiski väga tubli saavutus. Lisaks sellele sai mehe tiim driftihooja lõpupeol suure üllatuse osaliseks, kui nad said Parima Tiimi Manageri, Parim Driftistiili ja sõitja auhinna, lisaks ka fännide lemmik. Nimelt oli eelnevalt toimunud hääletus.
Korraldajad aga teatasid juba, et järgmise hooaja esimese etapi piletid on juba müügil. Uus hooaeg saab avapaugu 2013 aprillis Long Beachil, Californias!
Päikest,
Helis Mahmastol
