Lubage tutvustada, meie pundiga on liitunud esimene naisterahvas – Helis Mahmastol. Hetkel sirutab ta varbaid Miami rannaliivas, aga siiski leidis aega, et külastada sealset väikest driftiüritust, teha seal mõned pildid ja paari sõnaga kokku võtta, mis toimus:
Formula Drift 2012 – Round 2
ROAD TO THE CHAMPIONSHIP – ATLANTA ROAD – BRASELTON, GA.
Mina kui suur driftifänn ja austaja läksin suurt Ameerikat avastama ja sellega seoses avanes mul võimalus külastada maailmatasemel Formula Drift (edasp. FD). Toimub juba üheksandat aastat järjest ja on Põhja-Ameerika Pro drifi meistrivõistlus. Sinna jõudmiseks ootas mind ees 680 miili ja 12h sõitu, autoks Buick Enclave. Autot parem ei kommenteeri! Atlanta Road here I come!
Tegemist oli siis kahepäevase üritusega, mis sisaldas GTA, Pro/Am ja FD võistlust. Mõlemad päevad algasid juba väga varakult ja lõppesid õhtupimeduses. Atlanta Road on teada tuntud kui maailmatasemel rada, aga just FD jaoks tehti üks rajalõik juurde juba 9 aastat tagasi, mida nimetatakse hobuserauaks. Mehed on siiani väga tänulikud. Just sellel rajal toimus 2004 aastal esimene FD üritus. Uus rajalõik tasus ennast ära, kuna täna on driftimine kogunud juba niipalju populaarsust, et fänne ja pealtvaatjaid on igast eluvaldkonnast ja isegi majanduslangus ei ole drifti arengut takistanud. Rada oli kurviline laskude ja tõusudega, mis tegi selle huvitavaks ja ka raskemaks. Kiirendamine algas mäest alla laskumisega ja esimesse clipping pointi jõuti umbes 100km/h kiirusega. Seejärel tuli veel üks kurv ja järgmisesse clipping pointi pidi sisenema juba vähemalt 56-57km/h kiirusega. Hobuseraua kurvis toimus tagasipööre. Väga hea lahendus oli clipping pointide võtmiseks, seal olid spetsiaalsed postid püsti, mis näitasid täpselt ära, kui lähedalt nurka võeti ehk siis läks põlema ledide riba!
Drift ise nagu arvata võis oli väga suure mastaabiga ja kaugel sellest, mis meil Eestis on. Sõitjaid oli palju ja tasemel töö korraldustiimi poolt. Rahvusvahelised sõitjad ja väga kirju pealtvaatajaskond. See kuidas tiimid olid kohal suurte rekkadega, millest drifti autod välja aeti, uute rehvide hunnikud, sponsorite promo ja autopark ise oli muljet avaldav. Kõik toimis! Kui toimus mingi õnnetus oli kohe teisaldusauto rajal, traktor puhastamas rada ja mõne minutiga võistlus jätkus. Kui tekkis isegi veidi pikem paus, sai ekraanilt vaadata kordusõite, peakommentaator tegi intervjuusid teiste sõitjatega! Naljakas vaatepilt oli see, et boksid jagasid läbi sõidetud vanu rehve ja väga paljud inimesed kõndisid ringi rasked rehvid kukil. No mida sa teed selle rehviga tekkis minul küsimus?
Daijiro Yoshihara, eelmise aasta võitja, autoks 1993 aasta Nissan 240sx. Sellel aastal on mees veel vähekene vist roostes, sest peale teist etappi hoiab 7. kohta. Tegi küll head sõitu, aga 16 parema sekka edasi ei saanud.
Justin Pawlak, kes eelmisel aastal jäi teiseks on mees, kes alustas tänavust hooaega 2013 aasta Ford Mustang RTR, millel hobuseid 845. Finaalis käis võitlus Pawlaki ja Fredric Aasbo vahel. Kui Aasbo ei oleks eksinud esimeses clipping pointis, oleks arvatavasti osutunud võitjaks just Aasbo. Seekord võttis, aga Pawlak sel hooajal juba teise võidu ja hoiab üldliidri kohta.
Fredric Aasbo. Tema on see mees, kes on proovinud sõita meie oma Taavi Toomara ( Tomzi) drifti autoga Norra võistlustel. Kuna Aasbo ikkagi nö. meie kandi mees, siis pidin temaga isiklikult ka tuttavaks saama. Ülimuhe tegelane ja kohe kindlasti üks “munadega” meestest .Enamvähem nagu meie Tomz ja “Sõge” Puhmas kokku panna! Ta oli 2010 aastal FD “Rookie of the year”. Sõidab 2012 Scion Tc-ga. Mees ise rääkis, et auto on hea, võimsust kuskil 600hp kanti. Saaks isegi rohkem juurde keerata, aga siis muutub auto kontrollimatuks. Mees näitas väga stabiilset sõitu ja oleks väärinud igati võitu. Atlantas jäi teiseks ja üldarvestuses on peale teist etappi kolmandal kohal.
Daigo Saito. Tõeliselt hull mees jällegi, kes oli eelmisel aastal Jaapanis teisel kohal ja sellel aastal, siis peale esimest etappi esimesel kohal. Usa-s FD-l on tal autoks Lexus sc 430. Tema auto oli ainukene, millel tuli niipalju suitsu, et tandemites polnud teist autot seljataga üldse nähagi. Seekord, Atlantas sai kolmanda koha. Daigo on sellel aastal FD-l nn. “Rookie”. Kindlasti üks “Rookie of the year” kanditaate! Kohapeal olles oli just sellel mehel seal väga palju pöidlahoidjaid!
Chelsea DeNofa on samuti sellel aastal üks FD nn “ Rookie”. Tema on teine, kellel on potensiaalne oht saada “ Rookie of the Year” tiitli omanikuks! Autoks on BMW E36 M3. Näitas väga ilusat nurka ja sõitu. Kahjuks ei saanud ta edasi 16 parema hulka, aga pole samas ka ime, kuna tema vastaseks oli ei keegi muu kui Daigo Saito. Aga potensiaali sellel mehel on küllaga!
Michael Essa, kelle autoks 2004 Z4R, M-i mootoriga. Taaskord väga hea sõitja, esimese päeva kvalifikatsiooni võitja. Tõeliselt nauditav vaadata.
Autole oli selline huvitav lahendus tehtud, kui juhulikult peaks kuskile otsa sõitma. Paigaldatud peale viimast kokkupõrget, mille jäljed veel ilusti näha.
Rhys Millen on tegelenud driftimisega aegade algusest peale. 2005 aasta FD võitja. Sõidab 2013 aasta Hyundai Genesis Coupega. Huvitav on see, et nii mõnigi sõitja sõidab drifti juba 2013 aasta mudelitega.
Millen on paljudele sõitjatele eeskujuks, kogenud sõitja, kes näitab väga head klassi. Seekord pääses küll kaheksa parema hulka, kuid pidi siiski edasipääsu noorele norrakale Aasbole loovutama.
Teadmiseks veel, et Millen oli üks nendest meestest, keda paluti filmi Kiired ja Vihased – Tokyo Drift võtetele nn. “Stunt driveriks”.
Vaughn Gittin Jr. on paljudele kui drifti ikoon, sest just tema oli see mees, kes 2004 aastal, kui esmakordselt peeti USA v. Jaapan “All Star” üritus, kus Gittin selle võitis. Tema oli esimene ameeriklane, kes võitis rahvusvahelise võistluse. Autoks on tal sellel aastal 2013 aasta Ford Mustang. Finaalis oli Gittini sõit visuaalselt parem kui Saitol, siiski kohtunike arvates oli parem Saito.
Tandemites oli kõva lahing ja piisavalt närvikõdi, sest autod olid kui külgepidi kokku liimitud. Enamus aega oli selline tunne, et nüüd käib pauk ära, aga ometi seda ei juhtunud. Meeste oskus kontrollida autot oli lausa fantastiline vaatepilt. Kahe päeva sisse mahtus väikseid ja natukene ka suuremaid rajalt väljasõite, juppide küljest ära kukkumist ja suutlikus 5 minutiga auto taas rajale saada ning üks kõvem seinasõitmine, palju suitsu, rehvipuru ja punast liivatolmu. Maailma tipptasemel tegijad üle vaadatud ja kolmas etapp ootab mind ees juba 1-2. Juuni Palm Beach, Florida. Seniks päikest kõigile ;)
Väike pildiseeria mis rajal veel toimus ja mida sai näha raja kõrval:
Link galeriisse.
