Edasi tuli Pikne McQueenil muidugi monoloog võitjatest ja kaotajatest ja midagi viimaste söömisest. Aga ma pole Pikne. Ma olen Siim ja ma olen üle aastate taas OpenTrack sõidutreeningu stardirivis. Loomulikult, kiirusest ma ära ei ütleks.
Mu viimane käik veel vanale Sauga ringrajale oli oma suhteliselt võimsa, kuid vägagi raske Audi 80´ga. “Nose-heavy” nelikveoline 1600kg kaalunud turbomootoriga pill võlus mind täpselt niikaua kuni sain kaasa sõita Peebuga Riias tema E36 Cupi masinaga. See kogemus tõi palju selgust mu majja. Kerge ja kardilik pill jäi jah Bikernieki sirgel lahjaks aga kurvid on ikka need, mis adrenaliini tekitavad. Ja seal oli see, raibe, mõnusalt kiire ja konkreetne. Midagi totaalselt erinevat mu enda tollasest masinast…
Liivakella pidi keerama palju palju.
Plaan mu peas küpses juba ammu. Tahtsin proovida ka ise seda Cupi masinat. Kuna kaaspetrooliumipea, Henri, tegi enda pillist driftika, langes see variant ära. Seega polnud keeruline läheneda auto24ring´le sooviga nende E36 “kupikat” rentida. Ja kuna OpenTrack oli täpselt ukse-ees, oli asi minujaoks lihtne. Ma TAHAN selle masinaga rajale saada!
Pole võimatuid asju, on ainult nõrk tahe, öeldakse.
Igatahes pühapäeval kell 14.00 vaatas auto24ringi eelviimasest garaažiboksist vastu kena valge ahter. BMW E36 Coupe oma. Kahe poole liitrine ja 141kw. Täpselt see, mida ma vajan.
Cracilt laenatud sõiduvorm selga (reaalse võistlusautoga on alati emotsioon vingem, kui ka õige varustus üll) ja masinasse. On aeg uue töökohaga tutvust teha!
Okei, korviste võiks olla 5cm jagu eespool aga kõige tähtsama pedaalini ehk pidurini(!), ulatab kenasti. Gaas pole probleem, sidur samuti kenasti tallatav. Massilüliti sisse, käivitus. Sidur, esimene käik. Kastihoovastik tundub täitsa tihe, mis sarnastel tänavamasinatel tihtipeale juba tänu surnud plastikmuhvile parajalt lödi. Sidur lahti ja kohalt! Ei, mitte veel rajale. Kõigepealt on vaja jõuda ikka starterini.
Kannatlikult ootan rajakohtuniku märguannet rajale lendamiseks. Tundub, kurat, igavik. Õnneks järjekorda, kui sellist, pole sest järjekorranumbrilt 38´s OpenTrack on inimesi juba piisavalt harinud – sõiduaega jagub kõigile ja mõistlik on seda hajutada. Ja märguanne tuleb!
Taas päästan siduri lahti aga seekord juba rohkema gaasiga. Saan kohe isegi aru, et vabastasin liiga aeglaselt, kergelt libistades. Rookie mistake, mõtlen. Igatahes panen rahulikult teise sisse ja vaatan piinliku täpsusega valget pidevat joont, mille paremalt poolt rajale sõidan. Ai kurja, välispeeglid oleks võinud ju ka paika sättida. Õnneks salongipeegel on sõber.
Ootamatult katkestab mu peeglimõtted jahe tuulebriiz. Muidu nii sooja sauna sisetemperatuur muutub mõnusaks, sest… mu kaassõitjapoolne uks on lahti! “HUGO!”, on mu esimene vaikne röögatus peas. Muidugi, laps ju ronis korra autosse ja ilmselgelt ei löönud ust piisavalt tugevalt kinni. Oeh, great. 6-punkti vöödega ei ulata ju kuskile. Kaine mõistus lülitab sisse ohutuled, avab vööd ja tõmbab rahulikult ukse kinni. Sulgeb vööd, kustutab ohukad ja…
… raiub gaasipedaali põhja! Woaaah, salongi täidab mootorimüra ja igasugune muu heli, mis sellisesse plekkpurki koheselt sisse ronib. Mu võistlusauto tekitatud soundtracki rikub piirajasse jõudnud teine käik. Okei okei, kolmas. Ja olengi esimeses reaalses kurvis. Vajutan pidureid. Midagi ei juhtu. Mis nüüd?! Vajutame veel, tugevasti. Seekord kiirus kukub ja jõuan juba natuke vaadata ka rada ennast. Ahjaa ning peegleid. Neid paikakeeramata sillerdavaid esemeid pean ju kogu aeg vaatama, sest Murphy seaduse järgi olen sattunud rajale ainult koos Porschede ja muude sportelukatega, mulle tundub. Vahepeal olen jõudnud kõige kuulsama kurvini, mis on teatavasti “vana kiire” ehk tänase nimega Velt Motocenter´i kurv. Seal on aastatega juhtunud nii mõndagi ja minu viimased kiired ringid kuuluvad veel aega, mil kasutati šhikaani, et kunstlikult selle kurvi kiirusi alla tuua. Võtan jala gaasilt ja lasen hool natuke raugeda. Kuigi ilmselgelt poleks seda vaja teha olnud, sest hoogu polnud veel juba algselt palju. Aga läbi ma olen ja gaas on taas põhjas. Peeglist näen mitut kiiremat lähenemas aga möödalaskmisega natuke ootan, pole lihtsalt hea koht seda teha.
Sujuvalt olen jõudnud peasirgele, mille lõpp tundub eriti huvitav. Õnneks Kaspari antud näpunäited ei vii mind kohe paremal pool ootava betoonseina vahetusse lähedusse, vaid proovin võimalikult sirgelt hoo maha pidurdada. Siiski on mu üllatuseks järgnev vasakkurv teravam, kui arvasin. Ja rool on piisavalt palju pealekeeratud, sest kiirus kukub nagu kivi.
Sõitjate koosolekul aastast aastasse korrutatud põhitõde, et alusta oma piiride otsimisega altpoolt, vähemalt minupuhul kehtib. Lisaks on kuskil alateadvuses infokild, et tegemist on ikkagi rendiautoga. Mis muidugi ei keela täit rõõmu tundmast lihtsast faktist, et sa sõidad super ringrajal reaalselt Eesti populaarseima võistlusklassi võistlusmasinaga. Tundub päris sürreaalne, sest mul läheb ringide lugemine totaalselt sassi. Teen lõpuks kaks korda kaheksa ringi, mis tundub esimese korra kohta täiesti okei. Sest olgem ausad, nahk on läbimärg ja käed väsinud. Sellest saan ma muidugi alles hiljem aru :)
Mis ma siis kokkuvõtteks oskan kosta? Parim aeg 16 ringiga sai 1.40.3 ja arvestades turvavaru nii pidurdamistel kui kurvide läbimisel, on ruumi küllaga. Aga esmamulje Cupi autost jäi väga positiivne, sest tundub kerge sõita olevat. Kiirendus on igati asjalik ja sirgekiirused ei lähe üleliia suureks (141kw ikkagi). Kurvides ei teki kordagi tunnet, et “miks mul see 400kg arutut raskust kaasas on”, nagu ma Audiga sõites tunnetasin. Pidurid töötavad ilma võimendita, mis tähendab oluliselt kõvemat pressimist aga ilmselgelt on doseerimine õigel kasutamisel palju täpsem. Nõuab lihtsalt harjumist. Sama kehtib ka rehvide kohta. Kerge ujumine kurvides on, aga nende ringide jooksul oli see kogu aeg identne, mistõttu ei pidanud väga sellele mõtlema.
Ma ei tea, kas on võimalik veel rohkem õigemas keskkonnas kogeda reaalse võistlusautoga sõitmise tunnet, kui see. See on just täpselt mõeldud kõigile neile, kel rajale sobilikku masinat ei enda ega sõbra garaažist võtta pole aga kihk midagi sellist kogeda on suur. Kasvõi selleks, et jõuda peas arusaamani, kas tasub endale rajasobilik(um) masin soetada või kasutadagi reaalselt mugavat renditeenust.
