Täpselt niipalju näitas mu telefoni kell sel hetkel, kui ma suutsin üles ärgata. Tavaliselt näen ma seda kellaaega pigem tööpäeva lõpus või mõnedel muudel erandjuhtudel, kui vaja näiteks hommikust päikest vastu võtma minna. Seekord ei näinud ma päikest, sest kardinate tagant paistis heleda täpina vaid tänavavalgustuse lamp. Nii ebanormaalselt varajase ärkamise põhjuseks oli soov proovida F3 vormelit Audruringil.
Elamuskingituste portaal kingitus.ee kutsus Leedust kõnealuse F3 kohale, et lasta huvilistel sellise teenusega tutvuda. Ja kuna mu vana hea tuttav Rivo aitas seda üritust korraldada, siis pakkus mullegi võimaluse, millest ma ei saanud muidugi ära öelda. Muistne eesti traditsioon nägi ette, et kohale tuleb kutsuda staarid ja staarajakirjanikud, kes kõikidele lihtinimestele teenuse arusaadavalt selgeks kirjeldavad. Nii oli esimesena kohal Kertu Jukkum, kes telefoni vahendusel pidas otse-eetris Kivisaarega vaimukusele kalduvat sõnasõda ja intervjueeris Andrest, kes ladus kõiki vajalikke fakte peast nii, nagu viieline koolipoiss eksamil.
F3 kujutas endast pikendatud teljevahega ja kaheliitrise Renault jõuallikaga sõiduriista, millel kaks kohta. Mitte külgkorviga, nagu Siim naljaga pooleks arvas, vaid ikka üksteise taga. Seda ikka selleks, et saaks naisega linnavahel cruisida teistele seda mõnusat meeleolu pakkuda. Rokas Markevičius on sellega sõitnud mingeid sarju Euroopas 90ndate keskel, praegu aga arvas, et oluliselt tulusam on limusiinijuhiks hakata.
Sellele järgnes paus, mul aga oli aega uurida vormelit ja nädalaga juba omajagu muutunud rajaäärset peahoonet.
Kui rada ise on paigas, siis pea- ja abihoonete ehitus käib täie hooga. Andres on raja ääres kohal juba poole kaheksast ja tööliste uhked euroopa sedaanid jõuavad kohale napilt minutid enne 8.00. Tubli töö!
Seejärel läheme Rivoga tema “uut” A6 rajal testima. Rivo teeb mõned ringid, misjärel laseb minul sõita. Ütleme nii, et see valge laev on igav ja väga meeldiv korraga. Ma isegi ütleks, et rajaga tutvumiseks ja trajektori lihvimiseks suurepärane auto. Jõust esialgu puudust ei tunne. Igavat külge tähistab uuele autole kohane vaikus ja mugavus, mis loovad ehk isegi liiga turvalise tunde. Pidurid on head ja koostöös quattroga saab veidi julgemalt vajutada, ilma, et muru ja äärekivid tahaks üle tee joosta. Ja kuigi see ringiajale mõju ei avalda, siis S-line paketiga näeb see täiesti söödav välja.
Peagi hakkavad jõudma muudki autod koos päeva külalistega. Üks esimestest on 325 Cup’i sõitja Taavi Klooren, kellel on kaasas punane arbuusi-BRZ, esinduse kleebised peal. Haaran võimalusest kinni ja palun tal õiget raja trajektoori tutvustada. Sõit kannab vilja ja õnneks märkan teatud erinevusi enda sõiduga. Ja noh, Enos motorspordi kurvile ei saa nagunii veel pihta…
Toome Koit müüs oma A8 maha ja tõi endale järjekordse paugupilli, seekord Evo X. Rajal käis ta sellega enda sõnul vaid testimise eesmärgil ja pigem tagasihoidlikult. Mõne päeva pärast oleks see auto läinud otse Viljari garaaži, kus lisaks tavapärasele hooldusele oleks ka jõuallika sooritusvõimet tublisti parandatud.
Mingi hetk saabus ka minu kord teisena paati vormelisse hüpata. Kuna ruumi on vähe ja minul pikkust palju, siis käte ja jalgade mahutamisega kokpiti tekib probleeme. Aga järgmised kolm ringi tegelen sellega, et innuga nügin põlvedega pilooti, millele ta ilmselt suudab väga edukalt igasuguseid leedukeelseid roppusi genereerida. Üldiselt minusugusele petrolheadile ei avaldanud see erilist muljet, kuigi rahulolevaid oli sõitjate hulgas päris palju. Tahaks hoopis ise rooli minna…
Lisaks F3-le toodi proovimiseks viimase põlvkonna 911 Carrera, mille mootori hääl meenutas õlitamata õmblusmasinat. Uurisime kahelt Leedust Audrusse sõitnud tüdrukult, kas sellega üldse julgeb rajale minna? Kuid saime kinnitust, et Porsche esindus vaatas just masina üle, kõik on korras ja muretsemiseks pole põhjust. 911 sõidud olid mõeldud samuti vaid kõrvalistujana, kuid näo järgi valides lubati huvilised rajale ka omapead.
Kui kõik sõidukid olid järgi proovitud, hakkas adrenaliinisõltlastel mõte edasi liikuma. Minule ja Koidule jäi silma ehitusplatsi aia taga seisnud propellerimärgiga tagaveoline. Aga see polnud mitte kellelegi ehitajatest kuulunud seitsmenda seeria esindussõiduk :), vaid rajaseades Kontakti-bemm. Suunasime pilgud Andrese poole – “Sõitke niikaua kuni kütust jätkub”. Lasin Koidu esimesena rooli ja see oli muidugi päeva suurim viga. Minu kannatus vähenes iga tema läbitud ringiga, niiväga soovisin ma sinna rooli saada ja kurvid sirgeks sõita! Aga tema aina kihutas kiuslikult mööda peasirget.
Lõpuks saabus see hetk. Ronisin korvi ja tundsin end nagu sügisene seen. Ehk siis igati omal kohal. Traksid kinni, vaatan kiire pilguga juhtimisseaded ja nupud üle. Nii igaks juhuks. Pulss aina tõuseb, nagu ei oleks ma rajapäeval, vaid võistluse pit-lane’l. Ikkagi esimest korda päris rajaauto roolis ja päris rajal. Roolitunnetust, kiirendust ja vedrustust pole vaja kiita, see on selgemast selgem. Maitsestame seda meeletu lärmi ja vastu auto põhja peksvate kivide heliga. Ehedamat tunnet pole vist võimalik saada, mingitest tsiviliseertud Porschedest ja muudest sportautodest rääkimata.
Iga ringiga läks sõit julgemaks – Opentrackil oma 330 roolis ja nüüd A6-ga läbitud ringid tulid kasuks. Püüdsin mõtestada Kasparilt ja Taavilt kuuldud õpetusi – jälgida trajektoori ja otsida õigeid pidurdamiskohti ning samas saada sõidust mõnu. Huvitav, mitu ringi on vaja läbida, et end võrdlemisi kindlalt tunda?
Kes ei ole ise taolist elamust proovinud – soovitan soojalt! Kõik meeled muutuvad eriti teravaks ja sõit mõjub nagu meelemürk. Tunnetad enda piire, õpid tundma autot ja rada. Auto tundmise õppimisega läksin nii kaugele, et puutusin paljudele sama autoga sõitjatele tuttava eripäraga. Sattusin nimelt enne kurvi pidurdamisega nii hoogu, et tagarattad läksid plokki ja spinn oligi kerge tulema. Õige märk sellest, et peab võtma rahulikumalt. Kokkuvõttes väga mõnus ja mis eriti meeldiv, turvaline. Kes tahab sõitma õppida, siis õigem on võtta lahjem auto. Julgen arvata, et coiliga E36 325 sobib selleks enam kui hästi.
Lõppes kõik, nagu Audrus kohane, hea ja parema saatel.
Juba mõne kuu pärast, kui päike hakkab tumedat asfalti paitama ja koos lindudega hakkavad tänavatel kõlama madalamad mootorinoodid, on Audruring taas kiirusehulludele saadaval. Ja kuulda on, et sõitmisvõimalusi tuleb juurde. Tulge ja te ei kahetse. Mina, igatahes, ootan.
