Juba väiksena mängisin ma autodega, mille toiteallikas oli särts. Toona olid nendeks siiski plastikust mudelid, kuid kaasajal on võimalik lapsepõlve mänguasjadesse sisse istuda ja reaalselt sõita.
Senini olid minu kokkupuuted sääraste “puldiautodega” väga pinnapealsed, sest erilist huvi nad minus ei tekitanud. Õnneks on maailmas veel inimesi, kes oskavad mõelda kastist väljaspool. Kui Rando pakkus välja, et läheks õige ühe sellisega rinkale rajapäevale, siis kulus umbes mõned sekundid ja mu aju ühendas ära seni teineteisest erinevatel poolkeradel pesitsevad sõnad – elektriauto ja ringrada.
Kuna Rando igapäevatöö on tugevalt seotud GoPro ägedate action kaameratega, siis ebatavaliste asjade filmimine või niiöelda s**ast saia tegemine ei ole talle võõras. Üsna skeptilise suhtumisega istusin ma ühel pärastlõunal tumehalli kala näoga lehekesse ja võtsime suuna Tabasalu kardirajale, et saaks mingigi ülevaate meie idee võimalikkusest.
Peale esimest kurvi oli tegelikult selge, et suurele rajale me kindlasti lähme. Teoorias on Leafi näol tegu üsna adekvaatse pereautoga, mille akude paigutusest tingitud madal raskuskese ja väändealdis mootor teevad sõidu üllatavalt krapsakaks.
Esimene katse auto24ringile jõuda läheb haledalt vett vedama, sest varume liialt vähe aega ja kogemuse puudumise tõttu jääb edasitõukavast energiast puudu. Pärnusse jõuan küll Leafi omal jõul, kuid minu halvaks üllatuseks ei toimi ringraja lähedal avatud uue Maksimarketi parklas olev kiirlaadija. Otsustan ikkagi ringrajale ära veerada, et seal tava stepslist akud kosuma pista. Need 2km-i on küll mu elu pikimad, sest kompuuter kisab laadimise vajalikkusest juba pikemat aega, lisaks sellele süttib armatuuris kilpkonna pildiga märgutuli, mis omakorda märgib piiratud mootorivõimsust. Sedasi longates ma jõuan täpselt auto24ringi väravateni, kuid edasi tuleb masinat lükata.
Kui kiirlaadijaga saab akud täis laadida sisuliselt poole tunniga, siis seinakontaktist laadimine võtab aega ligi 8-tundi. Nukralt ei jäänudki meil muud üle, kui tõdeda, et oleme uue asja kasutamisega alles täitsa võõrad, ning slepis lohistasime auto töötava kiirlaadijani. Kui lõpuks oli auto taas täis tangitud, näitas kell juba hilist õhtutundi, ning rajapäev oli kahjuks selleks korraks läbi.
Kellelegi ei meeldi allaandjad ja ei ole me seda tüüp inimesed, kes kergelt käega löövad, siis järgmisel nädalal olime taas auto24ringil platsis. Seekord tõime Leafi kohale treileril, et saaks kohe rajale tuisata.
Esimesed emotsioonid on väga vastuolulised. Auto liigub küll viisakalt, kuid teeb seda hääletult. Samuti jääb vajaka tippkiirusest, mis antud isendil vaid 155km/h.
Üks asi, mis paneb mind positiivselt üllatuma, on auto pidurid. Väga hea esialgse nakkega ja nende ringide jooksul, mil rajal käisin, ei muutunud pidur kordagi pehmeks.
Tutvun paar ringi oludega, mil viskame Randoga sõiduajal nalja, sest sirged on uuel rajal pikad ja aega on selles autos palju.
Edasi istun autos üksinda ning keskendun trajektoorile.
Aeglase autoga sõitmine võib tunduda lihtne ja isegi igav, kuid tegelikkus on midagi muud. Nimelt ei andesta aeg vähevõimsa masina roolitaga tehtud eksimusi ja valvsust ei tohi kurvis ning pidurdustel kordagi kaotada.
Sõita saame kokku natuke üle 10 ringi ning ongi taas “paak” tühi. Ajatabelis ilutseb päeva lõpuks 1:46.03, mis polegi kõige aeglasem, arvestades vähest sõiduaega.
Voolu aitavad säästa LED tuled, mis on leitavad auto mõlemast otsast.
Päikseloojangusse selle autoga väga pikalt ratsutada ei õnnestu. Aku pulgad kahanevad ringrajal või üldse raskema jala tagajärjel meeletu kiirusega, kuid omas elemendis on tegu suurepärase liiklusvahendiga.
Kiire see auto ei ole, kuid lõbus on ta kindlasti ja seda talle väga omapärasel moel. Võimalusel soovitan järgi proovida, sest mine tea, vahest ongi see meie kõigi tulevik.
OSALE KA MEIE LEAF’i AUHINNAMÄNGUS. LOOSI LÄHEB NISSAN LEAFI 24H KASUTUSÕIGUS
