ehk Leedus toimunud Eesti Meistrivõistluste etapid
Kuid selleni jõuame alles varsti. Paslik oleks alustada vast siiski sellega, et Leetu on pikk maa. Sõit algas juba varastel reede hommikutundidel ehk kell 7. Muidugi sai esimeses tanklas läbitud ka politsei rutiinkontroll ning tee Kaunasesse Nemuno Ziedase rajale võis alata!
Kohale jõudes oli täielik leitsak – kuiv ning temperatuur lähenemas kolmekümnele. Ideaalne ilm uue raja tundma õppimiseks. Kaunase ringrada on tõepoolest muljetavaldav. Suurte kõrgustevahedega ning pikkade sirgetega.
Auto haagiselt maha ja sõitma. Kolmandal ringil, julguse lisandudes sai tulla ka suurema hooga kurvidesse. Muidugi ei meeldinud see autole ning parema esimese õõtsa sisemine šarniir otsustas murduda. Tulemuseks rooli käestlöömine ning rajalt väljasõit. Boksi jõudes ning autot väljast nähes oli korraks tunne, et “nüüd on küll kojuminek.”
Aga pole hullu, mehaanikud asusid tööle ning Forssi meestelt saadud uue õõtsaga sai sõit jätkuda. Kahjuks algas remondi ajal vihmasadu ning õhtul, kui auto terve, juba lõppes. Võistluspäeva sündmusi arvestades oleks vihmatrenn väga palju abiks olnud.
Tund pärast avariid
Kaod olid suured, varasem suurepärane saepuruplaadist valmistatud “ajutine” splitter purunes. Minu puhul muidugi splitterid ongi väga ajutised nähtused, umbes nagu summutid… Kuid pole hullu, juba õhtuks oli valminud uus, veelgi kõrgtehnoloogilisem ja hulka keerulisem, aerodünaamiline element.
Pühapäeva hommik algaski vihmaga. Kvalifikatsioon pakkus üksjagu üllatusi. Keegi vast ei kahelnud selles, et Kristo Krinpus võib võidu võtta, kuid näiteks Raimo Kulli oli alles kuues. Eks tagaveoga ümberharjumine võtab aega ning vihmas on see kindlasti keerulisem, kui kuivas.
Kiireim mees Kristo Krinpus. Tema ilmselt teab selle raja kohta midagi, mida ei keegi teine.
Esimene sõit kujuneski rahulikuks. Algusringidel, kui rivi veel polnud pikaks veninud, püsisin Peebu ja Indreku järel, tehes ka mõned möödumiskatsed, mis peamiselt lõppesid aga sellega, et Nilson lõi ukse taas kinni ning sinnapaika see jäigi.
Vahepeal kogunesid aga juba õhtupoolsema 4H sõidu autod. Mitmed neist olid meie jaoks tõelised ringrajaeksoodid, pärit enamasti Leedust või ka Venemaalt.
Võidu sõitsid muidugi ka teiste klasside autod. Kiire Opel Astra, otsehambumusega käigukastiga, alati väga uhke vinguva soundtrackiga.
Leedulased on vaprad mehed, kõigepealt sõidetakse sprindisõidud ning õhtupoole visatakse samade autodega veel ka pikka maad.
Siis oli aga taas meie kord, vihma juurde ei sadanud ning rada kuivas. Enamasti on need aga ohtlikuimad tingimused, kuna sõidujooned on erinevad, kuivavalt ideaaltrajektorilt kõrvale kaldudes võib minna libedaks ja hakata juhtuma asju. Lihtsamaks ei teinud sõitu ka varasemalt Läti rahvusliku klassi BMW poolt rajale laotatud õli.
BMW 325 CUPi sõitjad sellest aga teadlikud polnud ning stardijärgsesse kurvi mindi endiselt sama julgelt. Tulemuseks nelja auto kokkupõrge, millest kaks jäid tee kõrvale ning üks suutis kõvera lantseroniga, mis veel ka poolraamist lahti tulnud, sõidu siiski lõpetada ja seda lausa kuuenda kohaga.
Minagi otsustasin, et selles sõidus ei saa jääda kellegi selja taha ootama oma võimalust ning proovima peab nii palju kui võimalik. Kolmandal ringil õnnestuski pidurdada Peebu kõrvale, kahjuks sattudes talle pimenurka, suutes nurgad kokku panna. Tagavedune auto läheb vihmamärjal rajal sellises olukorras väga lihtsalt piruetti ja sedasi Peep rajalt välja lendaski. Minul tulemuseks pisut katkine esistange ning väga palju pori klaasil, kuid see-eest oli võimalik hakata ründama lausa neljandat kohta, mis küll hoo raugemise tõttu väga ei õnnestunud. Oli siis asi minus või mitte, kuid sõidutempo ja võistluse rahunedes hakkasid teised kiiremini sõitma ning nii ma ükshaaval neid kohti kaotasin. Lõpuks suutsin sattuda ka esimesse kurvi õliloigu peale, mis üldse rajalt välja viskas ja nii ma üle finišijoone kaheksandana veeresin. Lohutuseks selgus diagnostikat tehes, et lambdaandur oli täiesti surnud.
Loodame aga, et purustatud autod siiski järgmiseks, juba 18.juunil toimuvaks etapiks on korras ja tihedat võidusõitu saab jätkata juba Audrus!
Isiklik eesmärk on hoida muidugi edaspidigi punktiarvestuses kuuendat kohta, mis seni küll vaid tänu Keijo tohutule ebaõnnele õnnestunud on. Mehel murdus teisel etapil Riias käigukang ning nüüd Kaunases kaotas auto tagaosa.
