Okei, tehniliselt tõepoolest mitte esimene, sest päris esimene peeti juba septembri algul mootorratastele. Ning muidugi nädal hiljem toimunud Superkrossid, mis minu jaoks lõppesid küll juba päris enne algust…
Täpsemalt juhtus see, mis ikka kaks ja pool hooaega sõitnud mootoriga juhtuda võib – see leidis, et pidevalt ligi 6500 pöördega sõitmine pole päris temale mõeldud ja lahkus.
Meie jaoks tähendas see seda, et esimesest kolvist tükid väljas, surve silindri asemel karteris ning õli väljas. Pilt selge – nelja päeva jooksul tuleb leida uus mootor, asendada vana sellega ja olla reedel trennis. Peaaegu üliinimliku pingutusega (tööd sai teha vaid pärast päevaseid töid-toimetusi ja seda teinekord kella kaheni öösel) oli uus mootor peal, surved kontrollitud ja uued vedelikud sees. Kuid oleks see vaid sedasi lõppenud…
Vahepeal olid kohale jõudnud muidugi ka teised meeskonnad ning kõik soovisid terve reede trenni teha. Mina sain pärast esimest vabatrenni tegeleda hoopiski kütuselekkega. Pihustid hakkasid lekkima, sealjuures mitte tihendid (nagu üldiselt kombeks olevat), vaid pihustid ise ühest teisest kohast. Nende vahetamine minusugusele üsnagi harva auto all ronivale inimesele polnud küll kõige kiirem tegevus, kuid siiski tehtav ja teiseks trenniks rajale jõutud.
Mingil hetkel otsustas aga temperatuur minna näidiku järgi umbes kolmveerandi peale. Esimeseks mõtteks muidugi see, et ehk mootorivahetusega oli vähe õhutamist. Tõstsin aga auto nina üles ja kukkusin õhutama -temperatuur normis, õhtusesse trenni, taaskord läks see veidi üle keskmise. Otsustasin veel veidi õhutada ja tegeleda probleemiga mehaanikute saabudes järgmisel hommikul.
Järgmise päeva ennelõunal trenni saabudes vaatas vastu selline vaatepilt – Teet Nurmeoja vormelil oli midagi veidi kehvasti läinud ning umbes 2-3 liitrit õli laotunud stardisirge ja sellele järgneva painde ideaaltrajektorile. Kuna aga meiega samal võistlusel olid ka tsiklimehed, siis oli raja haardumise taastamine eriti kriitilise tähtsusega. BMW325CUP klassi jaoks tähendas see aga seda, et trenn lükkus edasi võistlejate koosoleku järele ning ka kvalifikatioonini jäi vähe aega.
Rajal sain sõita umbes 8 ringi, kuni temperatuur läks punasesse ja mootorisse tekkis imelik hääl. Boksis pilt selge – plokikaas kõver või tihend vahelt lahkunud. Vabandan muidugi pildil oleva “treeningstange” eest, mille panen üldiselt ette vaid raja õppimise ajaks või trennideks. Ootan endiselt aega, mil see stange oma loomulikku surma häviks, kuid ka pea kolm korda põhja all käimine pole suutnud seda purustada.
Minu meeskonnas on aga üldiselt mentaliteet selline, et kunagi ei anta alla enne, kui olukord on täiesti lootusetu. Kutid hakkasid pea kohe mootorit lahti lammutama ning kaas oli maas veel siis, kui mootor nii kuum, et seesolevaid tükke ei saanud kindata veel kättegi võtta. Olnuks sirge kaas kohe võtta olnud, saanuksime mootori kokku juba esimese võistlussõidu ajaks jättes vahele vaid kvalifikatsiooni.
Kahjuks pidime aga tormama Tallinna ning garaažis lammutama ära teise mootori, et saada kätte sirge kaas.
Audrusse jõudes ootas meid ees selline vaatepilt – plokk puhastatud silikoonist, mustusest ja ette valmistatud kaane peale tõstmiseks.
Prožektorite valguses sai mootorit kokku pandud lausa kella kaheni öösel ning seejärel sisuliselt elavate surnutena naastud hotelli.
Meie rändamiste, juppide kogumise ning ehituse ajal muidugi sõitsid teised võidu. Kahjuks oskaksin rääkida vaid seda, mida kuulsin ise, aga sellest teavitavad vast nii pressiteated, artiklid, kui ka kaassõitjate mitmed videod.
Ühes trennis sõitis see auto minu ees veidi aega. Uskumatu vaatepilt on näha mitu sekundit pidurduse ajal selliseid leeke summutist väljumas.
Vormelite mõlemad sõidud võitis Erko Vallbaum, kuid Nanci Ristla sai vähemalt esimesel päeval kiireima ringi enda nimele. Viie vormeli seas olid muidugi kiireimad just nemad kaks, kellel Renault 2.0 käsutuses. Jään lootma, et järgmisel aastal on vormeleid stardis vähemalt topelt tänavune number ning duellipaare on rohkem. Põnevat võidusõitu ei taga suur hulk osalejaid, vaid pingelised duellid kasvõi vaid kahe sõitja vahel!
Ennist mainisin kütuseleket – asi võib osutuda väga tõsiseks. Seekord juhtus kütusetrassi ja ühe relee kokkupuutel selline asi meie sarjas esmakordselt osaleva Mikk Maateniga.
Kui puudub soov saada eriti kiire klaaside toonimine, siis tasub kõik kütusega seotud kohad vähemalt hooaja algul üle kontrollida. Õnneks pääses seekord Mikk vaid ehmatusega ning pärast tundidepikkust küürimist (kustutuspulber on üks äraütlemata tüütu asi, mis leiab üles iga prao ja avause, kuhu end mahutada) oli taas teiseks sõiduks rajal. Ringiajaks muide 9. aeg sealjuures kahtlaste silindrisurvetega mootoriga ning kiiruga kokku visatud autoga.
Taas tegi väga head sõitu Marek Saar, kes sel aastal osalenud varem vaid kaks korda. Sellest hooajast nüüd ette näidata ka üks kolmas koht.
Vahel juhtub ka nii – sel korral Konstantin Vedennikovi ja Allan Tigase vahel. Kummagi võistleja sõitu see aga ei lõpetanud.
Muideks, sel korral oli rajal 20 BMW 325 CUPi sõitjat! Mind lubati teise võistlussõitu, kuid muidugi viimaselt stardipositsioonilt. Võtsin endale eesmärgiks nö hullu panna ja vähemalt 5 kohta tõusta. Ambitsioonikas, kuid tehtav. Soojendusringil kukkusid ära aga esialgu kütusenäidik (esimeseks reaktsiooniks see, et ehk lekib kuskilt), kuid hiljem ka temperatuuriandur. Sellega kaasnesid väga huvitavad probleemid, käiguvahetuse järel kadus autost mõneks hetkeks jõud – tunne sama nagu turboviivitusel. Eriti tuntavaks muutus see viimastel ringidel, kui viienda käiguga sõites lõi sisse tohutu vibratsiooni ning käikude allavahetusel ka kreissaagi meenutava hääle.
Eesmärk oli aga seatud, ning tuli igati täide viia! Selleks sai kasutatud korduvalt rajaääri, pidurdatud liiga hilja, kiirendatud liiga vara ja nauditud ka külglibisemist – tore oli.
Tüüpiline BMW – kiiremal sõidul kaotab kohe suunatule. Kangi murdmist teinekord polegi tarvis, esimese asjana jälgige ikka tulede olemasolu.
Tegelesin pea kogu võistluse oma koha hoidmisega, korduvad olid olukorrad, kus ühes kurvis sõideti minust mööda, järgmises aga võtsin oma tagasi. Tõustud oli 6 kohta, kuid kindlalt seatud eesmärgid juhtuvad täide minema ning viimase ringi eel-eelviimases kurvis tuligi oma koht loovutada. Mina enam ühel hetkel käiku rohkem vahetada ei julenud, kartsin kreissae hääle tõttu käigukasti lahkumist ning näiteks pärast vana raja stardisirgele tulekut enam kõrgemale ei vahetanud. Kiiruse kasvatamise seisukohast halb otsus – ei tahtnud ka viimase ringi viimases kurvis katkestada…
Väidetavalt ütleb üks pilt rohkem, kui tuhat sõna – mida oleks öelda aga sellel videol? Tsiteerides Peepu: Teine sõit, mis on üks paremaid 325 Cup’i positiivsemat poolt iseloomustavaid videosid mis ma olen oma kaamerasse saanud. Kes veel mõtleb, kas osaleda Cup’is või mitte, siis siit vast saab vastuse.
Minu jaoks isiklikult on mõnedeks põnevaimateks sõitudeks tihtipeale justnimelt kiirete baikide stardid. Adrenaliinirohkeid olukordi on palju ning kiirused sirgetel väga suured.
Kuid meelelahutuslikuimat aeroobikat pakuvad alati korvipoisid.
“Ränirahnude” stiilis hoo juurde andmine?
