Civicuid on turbotatud juba aegade algusest, kuidas siis nüüd nii, et esimene? Aga vot on esimene, tehasest turbotatud. Enam ei pea ebayst läikivaid sarvekujulisi torusid kapotialla otsima, et kaalikaid sinna külge monteerida.
Euroopa mudelitele, mis koostatakse Inglismaal, valmib mootor USAs. Tulemuseks oli oma aja kiirem esiveoline auto Nürkal. Mitte küll kõige ilusam, aga on ka hullemaid.
Vabalthingava VTEC-i pealt minek ülelaetud VTEC-i peale tähendas üsna suurt jõukasvu ja väändenumbri kahekordistamist võrreldes eelmise mudeliga. Kuidas see kõik maha saada? Piiratud libisemisega mehaanilise esidifferentsiaaliga.
Aga sellest välimusest ei saa ikka üle ega ümber. Nii veider kui see ka ei ole, siis need veidrad vidinad on kõik tehasest ning sellel autol on kõik tiivakesed ja avad ja lõpused asja eest. Kuna ilusad nad ei ole, siis ilmselt aerodünaamika jaoks. Siledad põhjapaneelid, difuusor, tagatiib, splitter jne, kõik teevad tööd ja sealjuures saavutati omajagu surujõudu nii, et tuuletakistust eriti ei lisandunud.
Salong on samailus kui selle auto välimus. Päris raju virrvarr nuppe, ekraane, näidikuid ja erinevaid tasapindasid. Jaapanlaste kiituseks tuleb öelda, et kogu see segadus on suudetud täiesti okeilt grupeerida ja kõik on käeulatuses ning nähtaval ilusti, ei pea midagi kuskilt nurgatagant otsima või küünitama.
Juhi koht on juhtimise koht, kui veidi aega harjuda, siis on kõik sõitmiseks oluline suhteliselt intuitiivselt kasutatav. Istmed on kähkusõitmiseks üsna mugavad, sisse-välja turnimiseks mitte nii väga. Samas ega seda autot ei soetatudki eriti igapäevaautoks, vaid pigem meelelahutuseks ja siis saab mõningate ebamugavustega hakkama. Vastupidiselt enamusele on see konkreetne autot Tõnisel igapäevaauto.
Ja sõita on selle autoga väga hea või väga halb. Väga halb on sellega sõita aeglaselt kehval teel, vähem halb on sõita aeglasel teel kiiresti.
Auto on üsna ebameeldivalt jäik ebatasase tee jaoks, eriti kui sa sõidad seal aeglaselt. Kui aga kolmandat või kõrgemat käiku ja ajada tahhomeetrinool vertikaalist paremale viltu, siis on ka kehvemal teel juba päris okei sõita. Kui aga tahta seda autot nautida, siis tuleb minna Audrusse. Sest siinsetel teedel ei tohi nii teha, et lõbus oleks. Pead harjuma selle auto visuaaliga ja leidma sealt omale nauditavaid elemente.
Või avastate auto detaile, mis esimese hooga väga silma ei torka. Näiteks tagaluugi pealmine kiht on plastikust ja uksepaneelid ei ole kaetud ei naha ega vakstuga, vaid hästi õhukese riidega.
Või siis sõidate aeglaselt siledal teel ja proovite seda nautida kuidagi.
Või.
Keerate autonina pahanduste suunas, vajutate R+ nuppu ja saate teada, kumb saab enne otsa, kas munad või auto võimed. Või siis teie selja vastupanuvõime igasuguse vedrustuse ja pehmenduse puudumisele. Sest see nupp muudab selle auto kerega kardiks.
Ja vot siis alles läheb lõbusaks. Eriti, kui tee on selline, kus kurvi järel tuleb järgmine kurv, mitte sirge. Mõned kilomeetrid, siis teed peatuse, vingerdad ennast autost välja ja tunned, et nagu oleks tööd tehtud. Selg on niiske ja kätes on tunda, et on pingutatud. Teed tiiru ümber auto, vaatad värvilisi pidurikettaid, tunned kõrbevate pidurite lõhna ja kuuled praksuvat kollektorit. Mis seal ikka, sellejaoks see auto ongi. Kui muidu kipuvad esiveolised autod kurvist kiirendades pigem välja vajuma, siis see auto vajub välja ühtlase gaasiga sõites, nii kui parema pedaali põrandavaiba sisse pressid, siis veab väga mõnusalt läbi kurvi. Käik alla, pidurdus kurvi sisse, gaas põrandasse, kurv hakkab lõppema ja armatuurile ilmuvad ei-tea-kust kahelt poolt kokku jooksvad närvilised tulukesed, käik üles, parem jalg ikka sirge, jälle närvilised tulukesed, veel üks käik üles, siis käik alla, pidur, veel käik alla, gaas põhja ja kõik kordub üha uuesti ja uuesti. Äge.
See, et Honda insenerid lõpuks tuunijaid kuulda võtsid ja juba tehases vile kapotialla monteerisid, tegi selle auto väga heaks. Kui enne ei toimunud alla 4000 pöörde mitte midagi, siis sellele traditsioonile on nad truuks jäänud, siiani ei juhtu mitte midagi alla 4000 pöörde. Sellel autol on muutuv klappide avamine ainult väljalaske poolel, sest noh, sisse lükatakse nüüd õhk jõuga, vahet pole kui avatud need klapid on. Kokkuvõttes natuke traditsiooni, natuke uuendust ja raju taskurakett ongi tänavatel.
Nüüd võiks uuemat Type R-i proovida, see pidi veel halvem ja parem olema. Tänud Tõnisele.
