Selle aasta teine pool on läinud kuidagi sedasi, et olen sattunud väga paljudesse erinevatesse Porschedesse, sealjuures, kõik on toodetud varem kui 2010. Mõned lausa 60 aastat tagasi. Tänase loo peategelane nägi ilmavalgust komplektsena esimest korda 1984. aastal.

Auto ümber kõndides saab kinnitust, kui põhjalikult on 911 kuju meie teadvuses. Kõik on tuttav ja samas igal mudelil erinev, koos põrnikaga on mõlemal aja jooksul muutunud proportsioonid madalamaks ja laiemaks. Minule siis jätkuvalt põrnikas ja sportpõrnikas. Üks oli ja on siiani põrnikas, teine muutus 356-st 911-ks. Kui põrnikasse pidi mahutama 4 täiskasvanud inimest, siis 356 oli päriselt pereauto. Suur pagasiruum ees ja taga kaks istet lastele. Justnimelt lastele, mitte täiskasvanutele. Sest üks kuulus Austria vunts arvas, et 2 last peres on õige.

Kust tuleb see tagamootori legend, et auto ehitati ümber tagamootori? Lühidalt – tegelikkuses ei ehitatud seda autot ümber mootori, vaid mootorit ei olnud mitte kuhugi mujale panna. Kontseptsioon nägi ette ees kaks täiskasvanut, taga kaks last, kui nüüd tõmmata eesistujate eest kaar üle eesistujate peade ja taga istuvate laste peade, siis joont jätkates pole enam pagasi jaoks ruumi auto tagaosas, küll aga mahub sinna kuuesilindriline boksermootor. Ja noh, ette jäi siis hulka tühja ruumi, mida sai kasutada panipaigana, kütusepaagi ruumina ja veel nipetnäpet pisiasjade jaoks.

Nii nagu on vunts kadunud, nii on praeguseks kadunud ka see kontekst Porsche disainist. Kui sa esimest korda lähened vanemale õhkjahutusega 911-le, siis ilmselt märkad esimese asjana mitte proportsioone üldiselt, vaid seda, et kui väike see auto tegelikult on. Vanemate sportpõrnikate kompaktsus on midagi sellist, mida pildile naljalt ei püüa, kui sul just mingit head võrdlust kõrvale panna ei ole. Lihtsalt mõttes visualiseerimiseks, et suuruse, või noh, väiksuse mõttes on tegu kaasaegse Polo pikkuse ja Up-i laiusega autoga. Aga noh, vanasti olidki kõik autod palju väiksemad. 

Roolitaga istudes tundub õhkjahutusega sportpõrnikas veel väiksem kui väljast. Tunne on, et kui gaasipedaal põhja vajutada, siis võib kogemata esinumbrimärgi stange alt ära lükata. Kapott langeb tulede vahele nii järsult, et varvastele ei tohikski seal ruumi olla. Küljele vaadates näed peegleid ja ukselinke. Isegi kõrvalistuja ukselinki näeb peaaegu, vähemalt tunne on selline. Muide, peeglid ei asu vanematel 911-del sümmeetriliselt. Parempoolset peeglit ei saa juhipoolsega samale kohale nihutada, sest siis jääks A-piilar ette, juhipoolset ei saa aga tahapoole nihutada, sest siis jääb aknaraam ette. 

Aga sõitmisel kaob see salongiväiksus ära. Kõik on käepärane peale pedaalide asetuse, aga noh, pole ka ime, seal on jalad. Pedaalid on päris arvestatavalt paremal võrreldes istekoha ja rooliga. Põhjus iseenesest lihtne – vasakul on esiratta koobas. Ja kuna pedaalidest paremal kardaanitunnelit ei ole, siis ei olnud vajadust pedaale väikemaks teha ja neid kokkupoole suruda. Sõitmine tahab veidi harjumist, aga inimene pidi kõigega harjuma – nii poomise kui õhu koostise muutmisega, alguses olla vähe ebameeldiv lihtsalt.

Konkreetse autoga sõita linnaliikluses ja ebatasastel teedel on päris ebameeldiv. Kui aga pääsed liikluseks suletud kohtadesse… Mnjaa… Ühel hetkel mainib autoomanik kõrvalistmelt, et entusiastlikuma sõidu nautimiseks peaks tahhonoole ikka paremale kaldu ajama. Kes olen mina vaidlema, kui nii soovitatakse. Ja ühtäkki ei tundugi see auto enam nii ebamugav. Midagi pole võimendatud ega leevendatud, iga ebatasasus käib küünarnukist ja kuklast läbi, pidurit peab vajutama mitte silitama. 3,2 liitrine kuuesilindriline mootor väänab mõnusalt läbi kogu pööretevahemiku. Küsimus, et miks on vanemate sportpõrnikatega sõitjatel hoogsamal sõidul sõidukindad käes sai vastuse, sest peopesad ja selja saab sellise autoga sõites üsna kiiresti niiskeks. Ühest kurvist väljakiirendamisel teeb auto väikese jõnksu, tahab rooliga korrigeerimist – see on märguanne mulle, et aitab küll, kipub loominguliseks minema.

Originaalist veidi suuremad ja laiemad rehvid, originaalist veidi paremad pidurid, originaalist veidi targem ja tegusam mootor, originaalist veidi lühem käigukangi liikumisamplituud, originaalist veidi paremad tuled, originaalist veidi väiksem rool ning originaalist kõvasti toetavamad istmed (soojendusega!).  Originaal? Noh, sort of. OEM+ pigem, restomod kindlasti mitte. Territooriumi see konkreetne auto ei märgista, uksed käivad kinni mõnusa rahuliku klõpsuga, ei ole vaja virutada nagu G-mersul. Täiesti töötav kliima on ka. Püsikas hetkel veel ei tööta, aga see on Tõnul plaanis talve jooksul tööle saada. Kui tänapäeval on auto manualis kirjas, et ära joo akuvedelikku ja ära istu käruko…. ära ole idioot, siis sellel autol on isegi kleebistena mootoriruumis juhend klappide ja süüte reguleerimiseks. Küll aga on pidev mure, et mootoriruumi luugi avamise sanga varras kasvatab omale pruuni kasukat. Nii tihti ei kasuta, et nühkimisest haljas püsiks. Samas sõitmist ei sega ja üks koht võib ju natuke roostes olla ka nii vanal autol. 

Ja kui Tõnu ostis omale uue auto, siis küsiti, et noh, müüsid selle vana Porsche maha jah? 
Vastus on ei, järgmine auto ei asenda mitte kuidagi seda, teine auto, täiesti teisel otstarbel, mitte asendama. 

* – Porsche. Asendust ei ole.