Eelmine suvi sai käidud erinevate autodega siin-seal tiirutamas, nii kodumaal kui kaugemal. Aga väheks jäi, kipitas ilgelt, et tahaks enne suverehvide altkruvimist mingi sõidunädalavahetuse ikkagi teha. Arutasime plaani A, et sõidame. Plaan valmis, oli aeg teele asuda. Selgus, et kuidagi nõme plaan, pole ei selgust, et kuhu sõita ega kellega. Pidime õlleklaasi uuesti kätte võtma ja vähe tummisema plaani kokku kirjutama. Peale paljusid unetuid öid ja pikki minuteid oli uus plaan valmis – PetrolTOUR! Tiir ümber Baltikumi. Jagasime selle kolme ossa, et ajakulu oleks proportsioonis. Stage 1 – Eesti lõunapiirist lõunapiirini ümber Läti ja Leedu. Kaspar otsis oma rasvakriidid ja gloobuse välja ning hakkas marsruuti detailselt planeerima. Mina hakkasin kutseid laiali saatma, sest noh, seltskond peab olema keskmisest parem. Kolm ekipaazi haakisid ideele külge, kellest starti jõudis siiski kaks. Ühed pidasid mingit väikeste inimeste tähtpäeval osalemist olulisemaks ja otsustasid igavama ajaviite kasuks mingil põhjusel.
Igatahes. Ühel keskpärase ilmaga reedehommikul saime Pärnu külje all kõrkjate vahel kokku, jagasime laiali Rando raadiosaatjad ja väikesed meenehelkurmärsid, mis sisaldasid endas kleebiseid ja pusasid. Noh, et aru oleks saada, et ühe lastekodu lapsed ikkagi. Siis tuli kolvile ja teele, nagu poleks homset. Okei, ilukirjanduslik liialdus, sõit algas ikkagi päris mõistlikult, keegi rattaid maast lahti ei saanud ega kurvidesse musti jutte jätnud.
Mis siis meid ees ootas? Sõit ümber Läti-Leedu võimalikult piiri lähedal, kus veel asfalt pinnakatteks on. Tagantjärgi selgus, et ühes kohas pettis gloobus Kasparit veidi ja veel paaris kohas olid lätlased asfaldi kuhugi teise kohta viinud. Aga, Pärnust mööda Romantilist rannateed Iklasse, sealt Riiga ja sealt Kolka neeme otsa. Saaremaad näha ei olnud ja parklatädi küsib raha ikkagi, majanduslikult suhteliselt küsitav ettevõtmine sellisel aastaajal, aga noh, pole meie pädevad hindama nende äriplaani tööjõu- ja elektrikulud vs 2€ parkimistasu.
Saaremaa mittenähtud, uuesti tuli kolvile ja Ventspilssi lõunale. Seal leidsid kaardilugejad uippuhea kohviku – Skroderkrogs, taskukohane hind ja prae suurused on sellised, et isegi minul oli tükk tegu, et taldrik tühjaks saada. Kiviparketti oled näinud? Vot selle linna tänavad näevad välja nagu Viimsi uusasumite hoovid. Kiviparkett igalpool, ausõna, asi ei ole selles, et linnapea poeg on kiviparketi kive tootva ettevõtte omanik. Päriselt! Ventspilsist Klaipedasse on tegelikult päris nõme tühi tee ja lage väli. Klaipedas ootas meid Mari.
Leidsime ühe kohviku, kus ei näidatud korvpalli, miinusena tehti seal maailma kõige halvemat dzinntoonikut. Marilyn. Tahate maailma kõige halvemat dzinntoonikut, siis see on teie sihtkoht. Boonusena saate erakordselt valjut live muusikat. Järgmisel hommikul vaatasime Kaliningradi oblastit turvalisest kaugusest. Siis vaatasime Poolat turvalisest kaugusest. Siis vaatasime Valgevenet turvalisest kaugusest ja tegime lõuna ühes kohas. Liepu Ratas. Väga timm koht, kui satud Leedu metsa, siis tasub külastada.
Ja siis littisime Daugavpilsi. Teele jäi kohalik looduskaitseala, kus ei olnud teed sirgeks sikutatud, rooli läks täitsa vaja. Õhtusöök Daugavpilsis kohvikus Yoggi Bear – see nimi on pigem tuttav saksakeelses multikatemaailmaga tuttavatele inimeste. Teenindus suurepärane, tädi toob igasjuhuks mõned pühendusega lisajoogid ka lauda, et noh, äkki keegi tahab. Alles ei jäänud.
Kolmas päev oli päev, kus oli tunda kodutee lõhna. Gaasipedaal käis sügavamale ja kurvid muutusid sirgemaks. Lätis kurve eriti ei ole õnneks või kahjuks. Küll aga on seal politsei ja piirivalve, kes sinu vastu huvi tunnevad, kui sa aiale liiga lähedal oled. Me olime. Ja saime tükk aega selgitada, et mis kuradi pärast me selle tee peal oleme. Meie keskpärast müügitööd jäid kohalikud korravalvurid uskuma ja arvasid, et me oleme pisut debiilikud. Siis allkirjastasime paberi, et kui hääletaja peale võtame, siis lähme vangi.
Kuna me vangi minna ei tahtnud, siis hääletajaid me peale ei võtnud ja proovisime nobedamalt selle bussipeatusega mainitud riigi naabrusest minema saada. Aluksne paistis ja teeäärsed puduloiused sõitu ei seganud. Kiire lõuna kitsarööpmelist ühistransporti kasutavas linnas ja kodutuled juba paistsid.
Kokkuvõtte – 2200 kilomeetrit, keskmine kütusekulu 8 kuni 22 liitrit sajale, autoti erinev, kolm sõidupäeva. Mis me sellest õppisime? Absoluutselt mitte midagi. Okei, niipalju õppisime, et kui tahta sõita ägedaid teid, siis Läti ja Leedu ei ole sihtkohad. Isegi paberil mitte. Mis edasi? Noh, edasi tuleb Stage 2. Ja siis Stage 3.
Stage 2 on ring ümber mandrieesti, mõningate põigetega sisemaale. Plaan on see teha selle aasta teises kvartalis ja natuke rohkemate osalejatega. Marsruudi kallal töö juba käib, tuleb kolm päeva sõitmist nii, et selja saab niiskeks. Või ei saa. Ilmselt jagame grupi sedasi, et entukamad sõitjad ja veel entukamad. Tahad olla kutsutute hulgas, anna märku huvist, kui aeg käes, võtame ühendust!
Stage 3 on Hiiumaa ja Saaremaa ja Muhk. Ka seal leiame teed, mis on tehnikahuvilistele olulised ja huvipakkuvad. Iga asi omal ajal või veidi hiljem. Ja kui sa ei taha meiega koos sõita, siis oma viga, mine sõida ise!
