Kuu aega tagasi kirjutasin, et külgkorvide MM tuleb jälle meie õuele ja quadide MM sarja debüüthooaja üks etapp toimub koos sellega, tänase seisuga on see ajalugu tehtud. Ja veel kuidas! Kert Varik lõpetas tundide lugemise ära, võistluspaik sai enamvähem valmis ja nüüd tuli ainult loota, et midagi kapitaalselt vastu taevast ei lenda. Nuia ja Viljandi motoklubi mehed lootsid sama. Ja pildilt paistab, et midagi ei lenda.
Laupäevased trennid ja ajasõidud olid kõike muud kui publikumagnetid. Vihma sadas, pori kõikjal, masinatel käib kets all tühja ja kiirust pole. Mõned õnnetumad jäid rajapeal lihtsalt kinni. See oli päris ropp. Pesuvett kulus rohkem kui jaanipäeval õlut.
Meie vaatest üks väga oluline sündmus seal poris aset leidis, nimelt quadide MM sarja liider murdis ühel hüppel veidi ebaõnnestunud maandumisega randme ja viidi rajalt otse haiglasse. See muidugi ei tähendanud, et konkurents etapivõidu peale oluliselt lahjemaks jäänud oleks. Kuu tagasi ütles Kert mulle, et tahab kahte Eesti meest poodiumil näha, kvalifikatsioonis tundus, et see ei olegi väga ulmeline eesmärk, sest Rillo vedas rivi ja Saar hoidis kolmandat kohta, kuni viimase ringini…
Hüppeliigese vigastusest taastuv Karl Robin Rillo juhtis tervet kvalifikatsiooni aga ruudulipu alla ei jõudnud. Veohammasratas otsustas viimase ringi keskel ühel hüppel maandumisel hambad lihtsalt maha visata. Oleks et siis vana hammasratas või mingi aasiapärane plasteliinist toode. Aga mis teha, nii läks. Paelaotsas toodi natuke vigastatud mees vigastatud masinaga boksi tagasi. Õnneks oli ta piisavalt paljudele ringi sisse teinud ja selgus, et kaheksas koht kvalifikatsioonist. Ülemäära õnnelikuks see teda ei teinud, sest kaheksandana valida stardikohta ei anna väga kõrgeid lootusi võistlussõitudeks. Kevin Saar oma teise kohaga oli päris rahul, aga olukord oli võidu sõitmise mõttes veidi ebamugav. Sarja võidule peamine konkurent oli mängust väljas, seda suurem oli surve teha hea tulemus ja võimalikult palju punkte korjata.
Külgkorvide sõidus asusid Eesti lippu kõrgel hoidma Normak/Dukulis (jah, on küll pool tiimi ainult Eestist, aga siiski, Eestist!) ja teise paarina Lihtsa/Lamp. Eesti-Läti segapaar sai oma kvalifikatsioonisõidus tubli kolmanda tulemuse ja see kergitas ootuseid. Lihtsa/Lamp oma kvalifikatsioonis jäid kahjuks raja äärde.
Võistluspäev saabus märksa parema ilmaga. Rahvast tuli kogu aeg üha juurde, päeva lõpuks oli raja ääres üle 5000 pileti soetanu. Kusjuures, kõigest 2000 neist olid pileti ostnud eelmüügist. Eestlane põline rikas, eelmüük on nõrkadele. Tegelikult ju võiks eelmüügist pileti osta kahel põhjusel – esiteks odavam, teiseks toetad sellega sündmuse korraldajat ja näitad, et huvi on ja korraldaja ajab õiget asja. Kui järgmise aasta piletid müüki tulevad, siis kõik eelmüügist ostma!
Külgkorvide võistlussõitudes tegid kogemustega mehed oma töö ära ja teistel jäi vaid korjata kohti, mis ässadest üle jäi. Omajagu õnne ja teiste ebaõnne tulemusel said kahe sõidu kokkuvõttes Normak ja Dukulis väga kõrge kuuenda koha. Siit tuli kuhjaga motivatsiooni edasi võidelda. Lihtsa/Lamp lõpetasid esikümne, ei ole seegi halb koht, eriti kui poodiumil on mehed, kes erinevatel hetkedel võitnud ilmameistritiitleid rohkem kui ühel käel sõrmi. Rääkimata Euroopa või kohalike asukohariikide meistritiitlitest, neid ilmselt ei jõua kokku lugeda ilma, et vahepeal sassi ei läheks.
Quadide esimene sõit. Rada oli veel piisavalt porine, Kevin Saar tegi keskmisest kehvema stardi. Karl Robin Rillo seevastu, oma kaheksandana valitud stardikohalt täiesti raja äärest vaatas, et ega siin kaotada pole mitte midagi, kiirus on ju olemas ja nüüd peab lihtsalt näitama. Link põhja, esirattad õhku ja ehk läheb õnneks, kaasvõistlejad aitasid ta ettevalmistatud poriselt rajalt piiretesse, mis õnneks Rillo quadi külge kuhugi kinni ei jäänud. Küll aga oli seal mingi muru moodi asi veel säilinud ja seega ka rohkem pidamist. Endalegi üllatuseks pööras ta esimesele hüppele esimesena, samal hetkel sai üks konkurent esimese kurvi rüsinas väikese lisatõuke Rillo masina rehvilt ja sõitis otse, millega tekitas päris kenakese ummiku sedasi, et kõik tema taha jäänud pidid kurvi palju laiemalt sõitma. Kahjuks takerdus sinna ka Saar. Paar hüpet ja kurvi sõitis Rillo veel ühe konkurendiga kõrvuti ja siis läks oma teed. Saar samal ajal tuli stardirüsinast läbi kaheksandana, ringi lõpuks kerkis kuuendaks. Võistlejaterivi keskel sõites lendab kahjuks pori märksa rohkem kui ees sõites. Kevin korjas oma masinale ja iseendale piisavalt palju pori, et sõita oli raske ja jäi neljandale kohale liiga pikalt sõitma. Kolmandal kohal oleva iirlase ees oli tükk tühjust ja tema prillide puhastamisega tegelema ei pidanud erinevalt Kevinist. Iga kord kui Kevin talle sappa jõudis, sai uue liivapahmaka piki piilumist ja tuli jälle prille puhastada. Sõidu jooksul kuivas rada siiski nii palju, et ühel hetkel sai uuesti piisavalt lähedale ja prillid ei saanud poriseks, sedasi õnnestus kolmas koht omale võtta. Paar ringi pingutas Kevin veel vähe kõvemini, et näha kas on lootust teisele kohale järgi jõuda. Kiivrisisene rehkendus andis tulemuseks, et sarja kokkuvõtte jaoks kolmanda koha punktid on paremad kui teoreetilise teise koha püüdmiseks võetavad riskid.
Võistlusnumbrit 18 kandev fotograaf Karli Saul demonstreerimas Rillo stardi esimest kolmekümmet meetrit.
Kurgisaia paus, puhtad riided selga ja tagasi rajale.
Teine start läks Rillol ja Saarel peaaegu vastupidi, Kevin sai stardikurvist kolmandana läbi ja ringi lõpuks oli juba liider. Rada kuiv ja möödumised kiirelt tehtud, edasi oli vahe hoidmine ja seljataguse jälgimine. Et juhul kui keegi ikkagi lähemale tuleb, siis on veel mida juurde panna. Juurde panna vaja ei olnud, sõidu võit oli vormistatud. Rillol nii lihtne polnud, peale avakurvi viies, ringi lõpuks kolmas, ees üks jonnakas sakslane, kes ruumi ei tahtnud teha. Rillol ei jäänud muud üle, kui lihtsalt survet peal hoida ja ennast koguaeg näidata. Sakslane hakkas sõitma kaitsvalt, mis teadupärast pole kõige kiirem võidusõiduviis. Ühel hetkel tegi sakslane väikese vea ja Karl Robin ei jätnud võimalust kasutamata, mõnda aega külg-külje kõrval sõitu ja mööda meie mees sai. Etapivõit oli seega taskus ja Kevin oli väga kaugel ees, polnud põhjust liigseid riske võtta ja tuli sõidu teine koht kindlapeale koju tuua.
Etapi kokkuvõttes siis võit Karl Robin Rillo, teine koht Kevin Saar ja kolmas keegi meile tundmatu sakslane Manfred Zienecker, kes hoiab MM sarja kokkuvõttes ka kolmandat kohta. Karl Robinile oli see esimene etapivõit. Laupäeva õhtul tundus see veel ulmevaldkonda paigutuva unistusena. Tark sõit ja natuke õnne tegid selle aga võimalikuks. Kodupubliku ees selline tükk korda saata tähendab nii temale, ta perele kui ka toetajatele ja fännidele väga palju, selle nimel on siiani seda tööd ju tehtud. Järgmisena proovib sama asja korrata tulevatel etappidel Lätis ja Leedus. Ja järgmine hooaeg on plaanis terve sari kaasa sõita. Mis tunne siis on? Mees ise ei oskagi seda tunnet veel kirjeldada, jääb vaid üle soovida järgmisi võite, et sellega harjuks ja siis ehk oskab juba tunnet ka kirjeldada.
Selle etapi teise kohaga ja itaallase Turrini puudumisega läks Kevin MM sarja juhtima ja sai punase numbrimärgi taas omale. Edu itaallase ees 25 punkti ja sakslase ees 51 punkti. Kolm etappi on lõpuni jäänud, ühel etapil saab koguda maksimaalselt 60 punkti. Järgmine etapp on 5 nädala pärast, Kevin ise loodab, et Turrini on selleks ajaks paranenud ja saab mees mehe vastu võidelda, allesjäänud etappidel on võistlusrajad liivased ja see Kevinile meeldib. Vahepealse aja hoiab kätt soojas väiksematel mõõduvõttudel Eestis ja Lätis, et juuli lõpus Madona krossirajal toimuval järgmisel etapil tiitli nimel edasi võistelda parimas vormis.
