Meie enda grand old man ja üks Petrolheads.ee asutajates Sergei Zjuganov on saanud hakkama oma debüütfilmiga „Kadunud unistus“. Dokumentaalfilm, mis vaatab tagasi 1990.aastate Eestisse, kus üks ajastu oli lõppenud ja uus riik polnud veel päris hästi jalgu alla saanud. Värskelt taastatud vabaduse taustal, mil poodide letid olid tühjad, lääne autod olid staatuse sümbolid, kiiresti muutuv ühiskond ja unistused hakkasid aegamisi vormima uut autokultuuri.
Filmi (eel)esilinastus toimus 10.märtsil ja esilinastus 13.märts 2026. Filmi pikkus on tund ja 48min, mis läks linnulennul ja natuke oleks isegi rohkemgi tahtnud. Filmi sisaldab paljude inimestega intervjuusid, kellel oli sellel huvitaval ajal need võimalused ning jagavad nüüd enda meenutusi ja kogemusi. Neid meenutusi ja mälestusi Sergei sooviski talletada enne, kui need päriselt ära kaovad või aastatega aina moonutatumaks muutuvad. Filmis näidati samuti suurt hulka eksklusiivseid arhiivimaterjale, kadunud linnavaateid, fotosid erakogudest, Politseiametilt kui ka ajakirjandusest. Lisaks maestro Zjuganovi ja kaasoperaatorite käe läbi ülessevõetud tänapäevaseid lõike selle ajastu autodest. Ja selle kõige taustal funky ja super hästi sobiv helitöö.
Foto: Henri Kirs, 1996
Foto: Küllike Rooväli, 1990ndate keskpaik
Kuigi film räägib peamiselt autokultuurist, kirjeldab see väga mitmekihiliselt kogu 1990. aastate Eesti ühiskonna vastuolusid. Vabadus tundus lõputu ja unistused olid suuremad kui võimalused. Kui poeriiulid olid veel tühjad ja inimestele jagati talonge, said teised tänavatele juba liigelda lääne luksusautodega. Selle taustal GTA arvutimängu stiilis autovargused, väljapressimised ja hirm oma elu ees. Sergei on põiminud need teemad ja lood üheks ajastuportreeks, kus autod polnud pelgalt transport, vaid nii unistus, hobi kui ka risk. Auto oli toona vabadusemärk ja selle saavutamine tõenäoliselt vormib meid, auto usku eestlaseid, tugevalt senimaani.
Foto: Küllike Rooväli, 1995
Foto: Rafael Milerman, 1997
Filmis on läbivalt režissööri Sergei enda personaalne vaatenurk ja ajalugu, mis teeb vaatamise väga ausaks ja isiklikuks ning millegiks enamaks. Mis siis ikka sai neist unistuste autodest ja nende omanikest? Miks ja millest me siis ikkagi unistame? Kas ja kuidas need unistused meid muudavad? Filmi vaadates tekkis mul endal küsimus, et kas “don’t meet your heroes” peab siis paika või mitte? Ehk kas kohtumine oma unistuse autoga võib olla päeva lõpuks pettumine ja nördimus või siis kõigest hoolimata ikkagi kirjeldamatu rõõm?
Peale filmi toimus ka filmitegijatega vestluspaneel ja selle lõpust jäi kõlama publiku seast tulnud heietus, et need ajad ei tule enam mitte kunagi tagasi. Mitte, et sellist segast, defitsiitset ja kohati brutaalset aega keegi igatseb. Vaid just see inimlik unistamise pool, mis meid kõiki mingil suuremal või väiksemal määral innustab ja vormib. Täna, kus kõik on kättesaadav ja mõne kliki kaugusel, ei saa kunagi olla sama, mis oli siis ja see jätab kindlasti oma jälje isiksuste kujunemisel. Unistama peab ja vahel peab unistused olema ka piisavalt jaburad. See on edasiviiv jõud, ma usun.
Kino fuajeesse oli atmosfääri loomiseks välja pandud ka kaks toon toonis ajastutruud ikoonilist autot. Üks neist oli Mercedes-Benz S-klass (W140), mis oli vahetult ennem esilinastust saanud uue värvi selga ja tekitas valmis saamisega filmitegijatele tsipakene lisastressi. S-klass oli kindlasti 1990. aastate Eesti ärimeeste üks ihaldatud autosid. Teine oli mikimaalt pärit Chevrolet Corvette C4, mis endagi mälu järgi oli sel ajal nii teistsuguse olemusega ning ilmestas hästi tekkivat hobiautode ja sportautode kultuuri.
“Kadunud unistus” viib automaatselt enda mälestuste rännakutele, hoolimata sellest, et olin siis alles väike poiss ja seda ajastut “nii” ei kogenud. Kas need mälestused on baseeruvad tänu fotodele või tõesti mingitele eredamatele hetkedele, siis oma seos ja koht on neil filmi kontekstis täiesti olemas. Olgu see siis isa 1993. aastal Saksamaalt toodud Omega, millega ta taksot sõitis. Vanematega Haapsalust Tallinnasse sõit, kus olime vennaga alates Haruteelt akendele naelutatud, sest võrreldes Haapsaluga muutus vastutulevate autode valik kardinaalselt! Või siis need mudelautod, kogutud Turbo nätsu pildid, Tehnika Kõigile ajakirjad, lõpetades Kiltsi lennuvälja illegaalsete kiirenduste ja esimeste Haapsalu vaheliste tuuning spoileritega Sierra või 90ndate lõpus Ühispanga filiaali juhi ostetud Chrysler 300M-ga. Kusjuures see viimane tundus sel ajal nii teistsugune auto. Vähemalt Haapsalus! Ja sealt kusagilt pidi saama alguse ka minu autode pildistamise hobi.
Mina igatahes soovitan! Usun, et kõik teised Petrolheadid samuti. Minge kinno. Kuigi filmis on läbivalt teemaks autod, siis olen üpris veendunud, et need lood kõnetavad ka vähem autohuvilisi vaatajad. Nagu Sergei ise ka toonitas, et ta päris täpselt ei teagi kui kaua film kinolevis saadaval on.
Filmi treilereid saab näha siit:
Filmi tegemisi ja lisamaterjali saab vaadata KADUNUD UNISTUS instagrammi lehelt.
Minu tegemisi nagu ikka: @reijosipp