EESSÕNA W110 LOOMISELE
1960ndate algus oli Mercedes-Benzi jaoks ajastu, mil inseneritöö ja disain kõndisid käsikäes uute standardite poole. Just sel perioodil sündis W110 – Mercedese mudel, mis pani aluse E-klassi legendile. Sabauime elik “Hechflosse”, nagu seda mudeli perekonda hellitavalt autoajaloos kutsutakse, on äratuntav oma terava ja joonelise sabauime järgi, lisades visuaalselt kõnetavat väärtust W110 insenerilikkuse aususele ja ajatule elegantsile. Mercedes-Benz 190D/-Dc oli esimene Mercedes, mis tõi keskklassi autodesse turvauuendusi, mida seni nähti vaid nii öelda autotööstuse luksuslikemates mudelites: tugevdatud kere, kokkupõrkeenergia neelavad tsoonid ja täiesti uus lähenemine juhikaitsele. Harjumaa suveõhtus sõidab ta vaikselt – ajastutruu tehnika ajast, mil teras ja elegants kõndisid käsikäes.
MERCEDES-BENZ 190D W110 SÜND
Tuhande üheksasaja kuuekümnendatel aastatel seises Mercedes-Benz silmitsi väljakutsega: maailm vajas autot, mis oleks sama turvaline kui nende lipulaevad, kuid taskukohasem ja läbimõeldud laiemale kasutajaskonnale. Esmaesitlus toimus 1961. aasta Frankfurti autonäitusel. W110 sünd vahetas välja Pontoni-seeriast W121 mudeli. Tõsi, viimast toodeti veel W110 esmaesitlusest üks aasta hiljem. Mercedes-Benz 190D/Dc disaini eest vastutas legendaarne Friedrich Geiger, mees, kes kujundas ka 300SL “Gullwingi”.
Geiger on hiljem meenutanud, et W110 loomisel oli eesmärk luua auto, mis ei püüa ainult tähelepanu, vaid ka väärib seda. Täna, kümneid ja kümneid aastaid hiljem, sobib see mõte valatult teemakangelast Harjumaa suveteedele saatma. Seljas elegantne ajastukohane smurfisinist nahavärvi kuub, kroom peegeldamas kuldset valgust, mitteräuskav mootor ja kindel samm, mis kõik kokku andis väärika aura.
W110 INSENERTEHNILIST
Kui rääkida Mercedes-Benz W110 tehnilisest poolest, siis tuleks alustada sellest, et 1960ndate alguses oli Mercedes otsustanud tuua keskklassi segmenti midagi täiesti uut: turvalisust, töökindlust ja insenerlikku ausust. Mercedes-Benz 190c ja 190Dc toodeti ajavahemikus 1961-1968. See oli esimeseks keskklassi Mercedese sõiduautoks, millel turvatsoonid (Béla Barényi disain), jäik salong ja kokkupõrkeenergiat neelavad esiosad. Kapoti alla loodi ja paigaldati 55-hobujõuline 1.9 R4 surematu OM621 diiselmootor, mis suuteline läbima miljoneid kilomeetreid. Antud jõuallikas on tuntud oma vastupidavuse ja rahuliku iseloomu poolest. Mootorivalikusse mahtus ka kaheksakümne hobujõuline 1.9 liitrine Solex 34 PJCB karburaatoriga bensiinimootor.
Käigukastid jagunesid valikus kahte: algusaastatel sai neljakäigulist manuaali ja mõni hetk hiljem, alates 1963. aastast, neljakäigulist hüdraulilise siduriga automaatkäigukasti. Veermiku konstrueerimisega oli läbivaks mugavuse eelistamine sportlikkusele. Vedrustus oli sõltumatu kahe õõtshoova ja stabilisaatoriga, taga keskmise liigendiga ja keskmise kompenseeriva vedruga. Sõites andis see autole iseloomuliku “ujuva” sõidutunde, mida kohalolijad tajusid justkui väikese laevaga läbi lainete liikumisena. W110 kasutas sama kere, mida suuremad velid, erinevusteks oli vaid 5 sentimeetrit lühem teljevahe ja 14.5 sentimeetrit kitsam ninaosa. Esilaternad olid võrreldes W111 kandiliste asemel ümmargused.
Kuuekümnendate keskpaigus läbis W110 uuenduse, kui facelift versioonil said suunatuled paigutuse esilaterate alla, C piilarisse lisati varem 111 mudelil kasutatud õhuava ning tagatulesid suurendati. Varasemad 190c ja 190Dc mudelid asendusid 200 ja 230 mudelitega.
Jalavarjud ei olnud disainielemendid, vaid puhtaks tehniliseks komponendiks. Väga iseloomuliku välimusega, 13” x 5” terasveljed, mida kaunistasid kroomitud ilukilbid, mis kaitsesid velgi mustuse ja rooste eest, ühtaegu rõhutades tema väärikat välimust.
Karakteristikud
Mootor: 1.9 liitrine R4 diisel (OM621)
Võimsus: 40 kW (55hj) @4200 p/min
Pöördemoment: ~113 Nm
Kütusekulu: ~6-8L / 100 km
Tippkiirus: 130 km/h
Kiirendus 0-100 km/h: umbes 28 sekundit
W110 JA EESTI AUTOAJALUGU
Rääkides Eesti autoajaloost, siis Mercedes-Benzi W110 on üks neist mudelitest, mille mõju ei mõõdeta mitte müüginumbrites, vaid kohaliku legendi staatusega. Nõukogude ajal ei olnud Mercedes lihtsalt auto, vaid see oli sümbol jõukusest, läänest, kvaliteedist ja unistus(t)est, mis julgesid ulatuda üle raudse eesriide. See oli üks esimesi mudeleid, mis jõudis Eestisse nii ametnike kanalite kui hiljem ka “külakaupmeeste” kaudu, jättes endist maha rattajälje, mida tunnevad siiani nii vanatehnika huvilised kui ka need, kes mäletavad lapsepõlve tänavapilti. Kõikide nende Moskvichite ja Volgade vahel mõjus Mercedes täiesti teise maailmana.
1960ndate lõpus ja 1970ndate alguses oli Eesti NSV valitsusasutustel võimalik saada läänest üksikuid autosid, mis olid mõeldud väliskülaliste teenindamiseks, diplomaatiliste ülesannete täitmiseks ja kõrgemate ametnike transportimiseks. Arhiivides on kirjas, et mõned W110-d olid kasutusel Ministrite Nõukogu kantseleis, kus neid kasutatigi välisdelegatsioonide sõidutamiseks või ametnike “reservautodena”.
TÄHELEPANEKUID MB190D W110 LOOMISEST
Erinevalt kuuesilindrilistest W111 ja W112 mudelitest toodeti W110 ainult neljaukseliste sedaanidena. Erikeredena toodetid Lorchis kiirabiautosid ja Mechelenis IMA universaale. Viimased W110 toodetu 1960-ndate lõpus, ning tema järglasmudeliks sai Strich-Acht (W114/W115). 190D ja -Dc diiselmootoriga versioone on Mercedese enda arhiivides nimetatud kui üle ühe miljoni kilomeetri ilma kapitaalremondita läbinud autodeks. Sabauim ei olnud Heckflossedel pelgalt disainitrikiks, vaid täitis juhi jaoks olulist rolli visuaalsete orientiiridena ja aerodünaamiliste stabilisaatoritena külgtuule vastu. Täiesti tõsiselt – Mercedese disanerid tegid tagauimed selleks, et juhil oleks lihtsam hinnata auto tagumist nurka parkimisel. W110 puhul on üllatavalt “palju” haruldasi varustuselemente ja kummalisi insenertehnilisi lahendusi, mida sai tehasest tellida.
Kümme huvitavat tolle aja lisa:
- Webasto eelsoojendi “Eberspächer” – mis baseerus luksusvarustuse alla. Andis võimaluse soojendada auto salongi ilma mootorit käivitamata. Nõukogude ajal tundus see täieliku ulmena.
- Automaatne antenn koos raadioga Becker Europa. Lisavarustuse tegi kalliks just automatiseeritud antenn.
- Kliimaseade Frigiking või Behr, mis oli Euroopas peaaegu, et olematu. Enamik seadmeid paigaldati vaid USA turu autodele.
- “Hydrak” poolautomaatne sidur, mida võib pidada auto inseneride katseks teha käigukast, mis oleks vahepealne versioon automaadist ja manuaalist. Tööpõhimõte tugines vaakumile.
- Kroomitud täiskilbid (rattakatted) koos värvilise MB keskmärgiga. Enamikul W110-l olid lihtsalt ilukilbid, täiskilpidega versioone oli näha harvem.
- Elektriline tagaklaasisoojendus, mida peeti pigem luksusvarustuse hulka kuuluvaks, kui standardpaketis sisalduvaks.
- Manuaalne katuseluuk, mis tänapäeval on üks haruldasemaid lisasid, sest seda telliti harva.
- Karterikaitse, mis oli mõeldud kehvade teede jaoks. Meie teedel oleks see olnud ja oleks ka jätkuvalt ideaalne lisa.
- Tagumised turvavööd, mis 1960-ndatel olid tagapingil vabatahtlikud.
- Viimaseks, siis W110 oli võimalik tellida ka taksopaketina “Taxi-Paket” ehk see sisaldas varustust nagu taksomeeter, tugevdatud vedrustus, lisajuhtmed atribuutika paigaldamiseks ja kasutamiseks, spetsiaalset taksodele mõeldud armatuuri. Tänaseks on taksona kasutatud W110 leidmine fännile omajagu maiuspala eest.
W110 turvalahendused olid tol ajal revolutsioonilised. Selle auto esiosa oli projekteeritud meelega kortsuma, et päästa juhte avariiolukorras hullemast. Mootor paigutati kerele selliselt, et kokkupõrke korral libiseks see juhi jalgadest mööda, mitte ei sõidaks otse salongi sisse. Roolisamba deformatsioonimehhanism pidi tugeva löögi korral murduma ja liikuma juhist eemale. Sellised lahendused olid 20. sajandi keskpaigas täiesti ennekuulmatud.
LÜHIAJALISEST W110 KASUTUSKOGEMUSEST
See 55-hobujõuline mootor ei olnud mõeldud kiirustamiseks, vaid elu nautimiseks. Ei ole kiirust. Ei ole närvilisust. Sõites sirgel maanteel või kõõludes üle Betooni tänava auguservade on ainult pikk ja ujuv õõtsumine, rahulik diislirütm ja tunne, et maailm ei põle. Üks nendest autodest, mis püüavad tähelepanu nii sõites kui parkides. Vanalinna ajalooliste hoonete vahele peidetuna mõjus aasia turistidele kui vaatamisväärsusena, millest tehti ülesvõtteid eesmärgiga tükikest (auto-)ajalugu talletada. Hiljem seda kõike võimalik kodus lähedastele jagada. Tänaseks diiselklassika, mis on võimeline väärikalt sõitma ka 60 aastat hiljem.
MERCEDES BENZ 190D W110 LÕPPAKORD
W110 ei olnud lihtsalt järjekordne mudel – see oli platvorm, mis pani aluse sellele, mida me vahepeal tundsime E-klassina. Selle auto väljatöötamisega loodi kui tehniline töökuse etalon, mis olid loodud kestma. Ta oli valmis neelama kilomeetreid, olgu tee sile või kruusane. Juht võis end tunda turvaliselt, isegi siis, kui maailm tema ümber muutus. Kahtlemata olid insenerid autot luues “ajast ees”. Kas see W110 võiks olla üks taskukohasemaid ja alahinnatumaid klassikuid?
„Ein Klassiker wie der W110 erinnert uns daran, dass wahre Eleganz niemals vergeht.“
Hoia kätt pulsil ja jälgi meid Petrolheads.ee instagramis