Mu aju tundub alati otsivat mingeid veidradi seoseid erinevates tähekomboinatsioonides ja seekordne ohver, BMW M2, sai üsna kiirelt minu peas hüüdnimeks – ruutmeeter. Minu kasutusse sai antud isend minu oskamatusest perepuhkusel lihtsalt jalga kõlgutada. Seega otsisin koolivaheaja reisi sihtkohas petrolheadile kohaseid väljundeid.

Mallorca saar on sellessuhtes üsna hea valik, sest võimalus on sõita lisaks mägiteedele ka kohalikul ringrajal. Tõsi, viimane vajab eelnevat orgunnimist ja rendiautoga rinkale ronimine ei tundunud parim idee. Seda enam, et idee oligi natutida Sierra de Tramuntana mäestiku asfaldispagetti, mille kohta palju head lugeda võis ja Google Streetview abil ka eelnevalt kinnitust sai.

Saar ise on küll servast serva ca 70km lai, kuid sinna mahub umbes miljon inimest ja tänu vilkale turismile (~13miljonit külastajat aastas) on võimalusi väga palju. Näiteks asub pealinna lähedal Motorworldi filiaal, kus hulk edevatele masinatele erinevaid teenusepakkujaid kokku on koondunud. Nende hulgas ka minu leitud Sportwagen Genssler.

Autole järgi minnes oli see majas sees asuva salongi kõrval oleval pöörleval betoonalusel. Eks Motorworldis oli reisiseltskonna meesperel kõvasti avastamist ja õrnema poole kannatuse piire pidi veid proovile panema.

Olles paar päeva varem lennujaama parkast rentinud ka minivani, siis too kogemus oli küll veidi teistsugune. Võtmed käes, paar veepudelit ja mõni skäkk kotiga kaasa ning kaks päeva seiklusi võis alata.

Esimene sihtkoht oli Söller, maaliline sadamalinn saare põhjaküljel, mis mägede ja mere vahele surutud on. Tee sinna on põhimõtteliselt 30km pikk sirge – how fun! AGA, kui venitada Google Mapsi sinine jutt läänerannikule on lugu hoopis teine – 95km kiiruskatseid väikeste mägikülade vahel.

Autokultuur on sellel saarel täitsa au sees. Tänaval näeb liiklemas nii uuemat tuttavat tehnikat kui bensiinipea silma paitavat retro kraami.

Edasi ukerdasin õhtuks saare lääneservas olnud majutusse.

Teise päeva veetsin lõunaserva teedel, mis veidi looklevamad ja kus üles-alla ronimist oluliselt vähem. See muidugi ei tähendanud et vahele ei sattnud jupikaupa ka põnevamaid lõigukesi.

Antud isend oli 2025 aasta väljalase, ehk kapoti all ootas kasutamist 473 hobust ja 600 tükki väänet. Käigukastiks ZF 8HP, ehk see põhivärk. Värviks Sao Paulo kollane. Värv ise on maitse asi, vähemalt üks on kindel – parklasse seda autot sa ära ei kaota. Kollase auto fännina mulle see kõik muidugi väga sobis.

Esimesed mõnikümmend kilomeetrit kiirteid andsid paraja aja erinevate reziimidega tutvumiseks, et käänulisemale lõigule jõudes saaks keskenduda sõitmisele. Kohe rooli peal on kaks punast kõrvakest mis markeeritud M1 ja M2. M1 on veidi piiratud ja M2 sisuliselt full off preset. Käigukangil on väike klahv, mille abil saab valida vahetuse agressiivsust. See nupp läheb loomulikult põhja ja roolilt vajutan M2.

Pea 500hj otse tagaratastesse külab nagu lipa lapa 24/7 aga pea 1700kg kehamassi aitab õnneks rattaid maas hoida. Lisaks kaalule muidugi hästi sätitud vedrustus ja BMW’le omane hea tasakaal teevad autoga kiiresti sõitmise väga väga lihtsaks.

Rool on mõnus jäme, tänu pööratud nahast kattele käte all pehme ja kindel. Käiguvahetuslabad rooli taga on piisavalt pikad, et nende leidmisega palju vaeva ei ole vaja kordagi näha. Ergonoomika on väga hästi paigas.

Iste on samuti hästi õnnestunud. Minu pikad koivad kipuvad tavalisel padjal veidi ära väsima kuna iste saab poole jala all lihtsalt otsa. Peatoe valgusega sportistmed on miljonis suunas regullitavad ja seega probleeme õige asendi leidmisega ei teki. Edevat valgusemängu on lisatud mujalegi – uste sees M toonides graafika ja üldine ambient tänu LED lahenduste võidukäigule.

Kogu see edev pool on küll teatud piirideni äge vaadata, siis kõige enam hämmastab mind uute autode puhul nende pidurdusvõime. Kui jõu mõttes on raske midagi uut välja mõelda, sest 500hj on ikka 500hj (okei okei, loeb kus ja kuidas jõud tekib aga saate aru küll), siis just pidurite areng on minu arvetes olnud kõige tähelepanuväärsem või nö. tagumikuga tunnetatv muutus. M2 ei ole selles osas mingi erand, sest enesekindlus, mida piduripedaal vasaku jala all pakkus, kasvas iga kurviga.

Ka välimuselt uus M2 mulle meeldib. Laiemad tiivad, jõulised stanged, 4 toruga lõpupütt jne. Paljuski tänu edevale värvile ja M-modes paukuvale summutile saatis sellega sõitmist üllatavlt suur hulk püstiseid pöidlaid. Tundus, et meeldis teistelegi.