Ilmajaam lubab kaks päeva vihma, tõdesin nukralt. Tallinnaga võrreldes küll soe aga kahjuks ikka see va vesine olemine. Nii tavaline…
Seega pole miskit imestada, kui ma kergelt pahuras meeleolus reedel Riia Bikernieki ringrajale saabusin.
Ütlen kohe ausalt ära, et mu olemine ei paranenud järgmise pooleteist päevaga kohe üldse mitte. Olles täiesti emotsiooni-inimene siis teatud asjad võivad tuju kõigutada ühest äärest teise nagu mänguväljaku kiiget.
Jah, ilma juba mainisin. Siis mille kuradi pärast peab seda nii-ägedat-Riia-rada sõitma vastassuunas? Miks? Et inimesed saaksid vaadata täiesti alajõulisi läti street-klassi autosid, ninast veri väljas, kangutamas kaamose suunas? Et Ardo Kalda kohtuniketornis saaks lajatada 21 (kirjutan teile selle numbri välja: kakskümmend üks) nulli järjest igale Läti kõikvõimalikest nurgatagustest väljaroninud BMW-raibetele Pro-Am klassis, mida me kõik mitmeid ja mitmeid kordi vaatama pidime, sealjuures kartes et keegi oma maise teekonna sinna rajale kuskile lõpetab? Teate, ma pole iial sedasi kartnud juhtide pärast. Ilmselgelt oli suuremale jaole sellisena see rada üle varju hüppamine.
Jah, tuju oli mul sant. Seepärast ma ei plaaninud üldse laskudagi nende kahe klassi tarvis mustade kirjamärkide raiskamisele valgel digilehel. Aga kuna meie riigist oli võtnud vaevaks kohale tulla kaks meest, Lembitu Laid ja Petrolheadsi oma poiss Henri Kalmist, siis nende stiilinäited panen siia paari kommentaarireaga ülesse küll.
Lebmitul potensiaali on. Auto taha asi ei jäänud, lihtsalt erinevad rajaolud tekitasid erinevaid probleeme. Kvallist edasi ei pääsenud, kuigi punktid kaugele ei jäänud. Mul ei õnnestunud mehelt pärida sõidu kohta aga kõrvaltvaadates olid tegemised rajal närvilised.
Arvestades, millega Henri Tallinnas hakkama sai (jah, TOP8 uue autoga elu teisel võistlusel ja OMT hilisema võitja Keviniga on märkimisväärt saavutus), ei õnnestunud sarnast üllatust Riias korrata. Ma usun mootorispordis harva pauku luuavarrest. Eriti kui tingimused on muutlikud, rada ka kohalikele ässadele põrgulikult raske ja sõiduaega metsiku sõitjatemassi tõttu ülivähe. Kogemusena kindlasti plusspoolel kirjas, reaalsuses võinuks sama raha kulutada lihtsalt trennile Eestis.
Ja nüüd liigume kibekiiresti PRO klassi juurde, sest kuigi rada ei meeldinud mulle jätkuvalt, on PRO´s vähemalt poisid osavad, pillid kiired ja üldse kogu fiiling vähe teine. Peakegi oli esimene soojendav mõte näha 30´t PRO masinat rebimas rehvidest viimast. Seda rõõmu kauaks ei jätkunud, sest ainukene kuiv aeg laupäeval oli trennis ning juba kvallideks avanesid taevakraanid. Siiski saame trennidest ja paraadist panna siia ka mõned pildid korralikust rehvisuitsust!
Otsustasin isekalt ära, et keskendume Eesti poistele ja meie riigi meistritiitli II. etapile ning napilt märgime jutu sees ära kõvemad üldvõistluse tegijad. Sest erinevalt lätlastest, pole meil maa ja ilm aega.
Nagu mainisin, saatis taevataat meile päeva teiseks pooleks kingituseks vihma, seega kvalifikatsiooni- ja võistluspiltidelt rehvisuitsu otsida ei maksa. Jah ma tean, kahju.
Eestlaste parim oli kvallis seekord Taavi Toomara, üldjärjekorras tubli neljas positsioon. Skoor keris paremaks iga sõiduga.
Talle järgnes üllatuslikult Kristjan “Sallu” Salmre, üldtabeli kuues ja punktisummaks 67.5 silma.
Kolmas koht meie meestest Mihkel-Norman Tultsile. Vingelt annab minna soolokates, tandemitest räägin hiljem.
Kohe tema järel masina jõuga maadelnud Martin Vaga. Ilus auto, stabiilsed sõidud.
Järgnesid juba riburadapidi Karl-Sander Lebbin, Jako Pino, Henri Puhmas, Eduard Vahemets, Jarmo Luht, Rait Lember, Harold Valdma, Märt Kuvvas ja Allan Lätt. Kvalifikatsioonidesse ei jõudnud kahjuks Tõnis Kipper, kelle autol lendas turbo ja sinna see päev lõppes.
Kogu etapi kvalli pani kinni kollane ja kompressoriga ülelaetud vagun-BMW. Kui alguses mulle tundusid, et see masin on potensiaalne “katusemees”, siis tegelikkuses tema sõidustiil ja oskused olidki sellised. Rahvale meeldis. Palun väga, Kristaps Sapals!
Napilt järgnes talle eelmisel aastal korraliku komeedilennu teinud Eriks Ulass ja kolmanda koha napsas endale leedukas Mantas Kudvinskas.
Ellikapaarides tekkis taas mitu traditsioonilist vastasseissu eestlaste vahel, näiteks läksid kohe kokku Tults ja Kuvvas. Märt, kes oli oma Supraga maadelnud pea poolteist päeva, tänas küll vaikselt ilmataadi saadetud vihma, sest siis oli tema sõit juba drifti moodi. M-N Tults seevastu vajab veel trenni ja kogemust, et tandemivõidud tema poole kalduma hakkaksid. Seekord oli vaja meestel mitu korda keskis madistada aga edasi Märt.
Veel said kohe üksteise võimeid proovida Harold Valdma ja Martin Vaga. Vastavalt esimese etapi esimene ja kolmas. Kuigi Haroldil kvalifikatsioon just kõige paremini ei õnnestunud, pani ta Martini vastu lauale jõu ja kiiruse trump-kaardid ja sõitis raja kiires osas lihtsalt eest ära.
Kolmas rahvuskaaslastest koosnev paar tekkis, kui Lebbin ja Lember kõrvuti stardijoonele said. Seekord parem Rait Lember.
Muudest meie meestest sai otse TOP16 hulka Tomz ning koha eest sinna pidid võitlema veel Eduard Vahemets ja Henri Puhmas. Eriti täbaralt läks meie tituleerituimal mehel, läti keeles Vahametil, sest tema paariline ja kogenud sõidumees Edmunds Erglis, tegeles rajal kaks päeva mingi jamaga ning vaadates, millise ebaõnnega on Eduard hooaeg uue autoga alustanud, ei saanud lätlane asja nii jätta ja lükkas Etsi jälitades mehe lihtsalt kraavipoole teele.
Pildi nimi on “Leia üles Vahemets” ning ühele õnnelikule otsijale teeb Ets virtuaalsed õlled.
Ühtlasi tähendas eelpool toodud nimekiri, et esimese ringiga lõppes pidu ära sellistele meestele, nagu Allan Lätt, Jako Pino, Jarmo Luht ja Kristjan Salmre.
Seega TOP16´s hulgas igati tubli 6 eestlast. Sealt edasi, TOP8´s, läks lugu juba keerulisemaks, sein tuli ette Taavile, Vahemetsale, Kuvvasele, Valdmale ja Lemberile. Edasi seega ainukese meie poisina Sõge Henri, kelle pill vaheldumisi sinist suitsu või sinist tuld purskas. Muide, Puhmas on siiani kõige populaarsem Igaunija driftimees, kelle kvallisõidu ajal rahvas püsti tõusis. Teise koha selles arvestuses saab endale Eduard Vahemets aga puhtalt oma uue poni tõttu.
Okei, tagasi sõitude juurde, sest Henril finaalipääsuks tarvis alistada Eriks Ulass. Seekord oli Eriks siiski kangem, küll aga klaaris Puhmi pronksimatšis asjad ära Timas Simniska ja tema Lexus SC300´ga. Finaalis oli omakorda Ivo Cirulis parem Ulass´st ja seega oli koos pimeda saabumisega pidu läbi!
Võistluste TOP4:
Cirulis
Ulass
Puhmas
Simnsika
Eestikate TOP4:
Puhmas
Toomara
Lember
See aga lööb kaardid päris korralikult segi EDC arvestuses, sest esimese etapi parimad andsid seekord punkte kolinal tagasi. Ootame kärsitult driftiliidult punktitabelit, sest seda lihtsat asja pole peale esimestki etappi veel üleval, kuigi seis on enam, kui põnev.
PS. Viimased finaalide pildid tehtud täiesti pimedas ning sinna mu igasugused oskused maagiatoruga ringi käia lõpevad, neid nuppe ja numbreid on lihtsalt liiga palju!
