Matsuri tähendab jaapani keeles festivali. Drift Factory on kamp autoentusiaste, kellele meeldib eeskulgevat asfaldilinti vaadata küljeaknast. Tehtud-mõeldud ja keskmisest tummisem driftisündmus sai loodud. Juba kolmas kord.
Viisin oma fotoka kohale, et ise seda sündmust läbi ebasündsa koguse klaasi vaadelda.
Mis mind ees ootas? Kuna eestvedajad tahtsid ausat tagasisidet, siis ilma ilustamata panin ennast asjatundmatu festarikülastaja olukorda. Ralliparki jõudes ootas ees rivi mingeid autosid. 46 kui täpne olla. Mingid numbrid klaasi all. Näitus vist. 0 infot autode kohta. Küll aga sain teada, et rahva lemmikuks valiti Rasmus Raudi E28 ja ühe ürituse toetaja Naisssi preemia sai F150 Shelby Super Snake (ilmselt oli see parkla kõige suurem auto kuskile nii hästi paigutatud, et ma seda ei näinudki)
Päevajuht Kaablikaspar pingutas maja ees ja maja taga, maja all ja maja peal, aga heli oli küsitav. Lõpuks sättis Kaspar ennast akvaariumisse istuma ja tema jutt oli ilusti üle platsi kuulda. See kusjuures ei ole Laitses esmakordne. Küll aga oleks võinud teine samasorava jutuga päevajuht veel olla. Siis hakkas toimuma, sõitjate paraad. Tutvustati nelja sõitjat ja valmis. Hea kiire vähemalt.
Sõitmiseks oli sätitud 2 rada – põhiraja tavapärane asetus ja libedaraja tagaotsas väike nikerdamise plats. Veidi arusaamatu, et miks. Sest enamus ajast oli põhirajal 2-3 autot korraga rajal, vahest ainult üks. Ilmselt oleme me kõik näinud Ebisu Circuiti jämme, kus 10 autot üksteisesabas driftivad. Ja sinna minnes oli mul ootus näha just midagi sellist. Korraks isegi vahepeal hakkas looma, aga väga lühidalt. Alustati Eestile kohaselt vihmasajus. Noh, suvi ju. Õnneks sadu lõppes ürituse algusega. Rajakuivatus peale, mõne aja möödudes nägi juba õrna rehvisuitsu.
Millega siis seal sõideti? Noh, nagu euroopale kohane, BMW-dega. Ja veel mingite asjadega, mis oleks pidanud oma eluea juba aastaid tagasi lõpetama. Aga nad liiguvad siiski. Õnneks!
Kuskil oli ka mingi driftitakso. Mina sealolles teada ei saanudki, milline auto see konkreetne teenusepakkuja oli, sest piisava julguse korral oli ilmselt võimalik peaaegu iga autoga ennast kaasasõidule sahkerdada. Ühtegi suuremat sellekohast silti aga ma ei märganud. Teistpidi, on see üldse eraldi monopoolse teenusena vajalik? Kõik sõitjad võiks ju mingi sildi teibasse ajada ja näiteks 25€ eest kundesid tiirutada. Tiimieelarvele see halba ei teeks.
Teistpidi saan ma isegi aru miks väga tihedat üksteisesabas sõitmist kümne autoga ei toimunud, sest liputornides olnud tegelased olid… noh… kuidas nüüd viisakalt öeldagi… “kasutud” oleks vist kõige õigem sõna. Sõitjad neid eriti ei seganud ja lehviva kollase lipu järgi ei olnud kohe kindlasti võimalik aru saada, kus sektoris midagi juhtunud on. Raja ääres olevaid fotograafe vaadates oleks ilmselt palju pädevama info kätte saanud.
Tegelikult ei olnud üritus kokkuvõttes halb, tõin lihtsalt välja mõned asjad, mis veidi teravamalt silma jäid ja mida parandades saaks palju nauditavama festivali, mis festivali nime välja ka kannaks. Näiteks said pausi ajal murumängudega tegeleda või kõiki muid atraktsioone tarbida mida see asukoht inimesele pakub. Aga rajal toimuv vajab naaatuuukeeeeneee veel pingutamist.
Driftimises valiti samuti rahva lemmik, selleks osutus Matti Küüt oma E36-ga.
Ja siis driftiti veel…
Tavalise pealtvaataja jaoks päästsid päeva Pesur Motorsport kirjasid kandvad autod eesotsas Kevini endaga, kes õnneks leiab aega oma oskusi ka kohalikele näidata. Samas oli näha, et tal oli päris keeruline oma autoga kamraadide seltsis viisakat distantsi hoida.
Kokkuvõte: Jätkake! Veits rohkem klotsi ilmavanale ja kaotage see teine rada ära. Kõik sõitjad ühele rajale, jagada enamvähem sama tasemega sõitjad gruppidesse ja tuld. See ühe-kahe-kolmekesi sõitmine on pealtvaatajale päris nüri.
*(jah ma tean, sensor vajab puhastamist)
