Toimus ilmselt üks viimasemaid suvehobikate kogunemisi see hooaeg. Osad tulid juba talvehobikatega või siis on neil aastaringsed hobikad. Iseenesest ega siin midagi pikalt jutustada polegi. Mõned pildid ainult.
Et ikka auto rohkem silma paistaks, siis anti autole viimane lihv peale parkimist.
Kohale tuldi kõigega, mis vähegi omanikule endale emotsiooni pakub. Tähtis pole ei mark ega päritolu.
Igal autol polnud isegi mark ära tuntav, või siis oli tegu piisavalt vähelevinud asjaga.
Aga see pole absoluutselt oluline. Rahvas sai kokku ja ajas juttu, isegi ilm ei sundinud koju jääma.
Kõrge või madal, Jaapan või Ameerika, V8 või väike turbokas, õhk või staatiline. Ükskõik, vaadati ja noogutati tunnustavalt.
Ruumi oli kõigile. Ka roostele ja suuskadele.
Kaunistada võib autot ükskõik millega. Sinu auto, sinu maitse, sinu valikud.
Kes on ise vaeva näinud, kes on töö sisseostmise kinnimaksmiseks vaeva näinud.
Ühel pundil oli mingi oma väljasõit enne seda üritust, seega tuldi kogu kambaga.
Mõne auto rahva vahel kulgemist oli hea vaadata, sõideti parkimiskohale ja auto jäi sinna paigale.
Aga ilgelt käis närvidele erivärvides auto prouadega, kes ei suutnud tunni aja jooksul omale parkimiskohta leida ja muudkui tiirutasid rahva vahel. Ilmselt tundsid nad ennast tähtsate ja olulistena.
Erinevalt eelmainitud autos olevatest prouadest sai ülejäänud rahvas ilma trotsimisega ilusti hakkama, õnneks pole see ülearu keeruline, kui on mida vaadata ja millest rääkida, siis ei panegi koerailma ühel hetkel enam tähele.
Lõpuks tehti üks ringi veel autode vahel ja sooviti kaaslastele head õhtut.
Leiti veel mõni senimärkamata detail ja oligi aeg ära minna.
