Väike Juhan küsib emalt: “Emme, kust lapsed tulevad?” Veidi ebamugav olukord igale vanemale – kuidas seda nüüd täpselt seletada? Mida öelda? Mida ütlemata jätta? Küsimusele “Kust tulevad driftijad?” on palju lihtsam vastata: “Tänavalt.”
Bussijaama taga, pronkssõduri ees, seal olen mina, kõige kõvem mees. Mees sa ei tea…kui kiiresti ma driftin. Jah, jutt käib “Kesklinna Drift 2017” nimelisest üritusest, mis toimus 13.-14. mail, bussijaama taga, pronkssõduri vahetus läheduses. Ristisin selle täiesti omavoliliselt “Betoonlinna Driftiks”. Miks? Loe edasi.
See ei ole tavaline driftivõistluse ülevaade. See on kordussaade. Ja selles kordussaates ruulib punane. Kui soovid näha mis on seelikute taga, siis loe edasi.
Mäletate sügise hakul toimunud rallikrossi MM-etappi Riias, Bikerniekil? Mina täiega mäletan, sest see oli vinge! Ja kohe räägin, miks… Read more
Aasta on möödunud maru kiirelt. Taas on käes aeg, kui Ken Block tervitab meid järjekorras juba viiendal Gymkhana GRiD Finals üritusel. Erinevalt eelmise aasta vihmasest Inglismaast, leidis tänavune üritus aset päikselises ja soojas Kreekas. Vähemalt nii korraldaja, Monster Energy, lootis. Valdavalt näitas kraadiklaas umbes 15 kraadi sooja ning taevas oli enamjaolt pilves. Sellegi poolest päris pussnuge sadama ei hakanud ning sõidud sai kuival rajal lõpule viidud.
Täpsemalt toimus üritus Ateenast umbes 60 km kaugusel ajaloolise Marathonase linna vahetus läheduses, mingit sorti suurel parkimisplatsil. Eelmise aastaga võrreldes oli see plats tunduvalt suurem. Seetõttu oli rohkem ruumi erinevate elementide ümber poognaid teha ning rada üleüldiselt ka tehniliselt lihtsam. Sellegipoolest võttis raja tundmaõppimine mõnel mehel keskmisest kauem aega ning pidev õppimine käis kogu aeg. Isegi Top 16 eliminaatoritesse pääsenud mehed veel eksisid, et kumbalt poolt kaablirulli siis ikka tuleb läheneda. Kõrvalt vaadates tundub lihtne, aga roolis olles ilmselgelt asi nii lilleline pole.
Kuna selline võistluse konfiguratsioon kogub alles vaikselt populaarsust, siis ürituse korraldajad püüavad publiku kohale meelitamiseks tuua võistlustulle erinevaid mootorispordi nimesid. Lisaks kvalifikatsioonidest edasi pääsenutele ja Monsteri drifti meeste, osales seekord võistluses reaalselt ka Ken Block ise. Samuti hulk külalisi rallikrossist: A.Bakkerud, L.Doran, lõunanaabrid R.Nitišs ja M.Neiksans ning poolakas M.Kaczmarski. Kõigi krooniks WRC sarjast enim tuntuim, hetkel kahekordne rallikrossi maailmameister, Petter Solberg. Korraldajate müügitrikk töötas, sest kogu võistlust oli hulka põnevam vaadata, kui seda oli eelmine aasta. Kuigi teiste kvalifitseerunud osalejate suhtes võis see kõik natuke ebaõiglane olla.
Minul oli muidugi ahvivaimustus Solbergist. See mees oli uskumatult kiire. Esimest korda treeningsõiduks rajale tulles oli Solbergi kodutöö tehtud hinde “4” vääriliselt. Ainus eksimus tekkis selle sama kaablirulliga rinda pistes ja selle anname andeks. Aga milline kiirus! Selle võib küll julgelt aastate pikkuse kogemuste arvele kirjutada. Näitamaks mis kaliibriga tegu, siis SIIT saab näha Top 16 sõidu teist poolt, kus peale stardi eksimust võeti ikkagi R.Tahko skalp. Lisaks see Citroën Xsara WRC ning selle hääl. Väidetavalt oli ta sõitnud sellega viimati aasta tagasi ja Kreekasse tulles lükati lihtsalt tolm maha. Originaal WRC autoga võrreldes on sellele pandud suurem turbo ja jõu number seega ca 450hp piiril.
Tähelepanu püüdsid muidugi Monsteri sponsorluse alla kuuluvate sõitjate liikurid. Ma ei tea, mis mul seekord selle prantsuse toodanguga oli aga L.Dorani Citroën DS3 RX nägi samuti uskumatult äge välja. Rääkimata selle häälest, kohalt launchiga minekust ja lihtsalt tossumasinaks olemisest. Lisaks Illyuki S13, üks omamoodi “käunuv” S15 ja muidugi Blocki Fiesta ST. Nurga taga ootas veel üks maasikas, sellise võistluse puhul veidi võõras, kuid ülimalt efektne isend. Endise poistebändi Boyzone liikme Shane Lynchi ahjusoe Audi R8.
Auto sai spetsiaalselt selle võistluse jaoks tehtud ja „just for fun“ ehk lõbu pärast. Okei. Auto sai valmis 2 nädalaga. Paigaldati hüdrokässer, kangem sidur ning käigukast tehti ümber, et auto oleks tagaveoline ja sellele aitab kaasa Quaife differ. Lisaks tehti tagaots puhtaks, lisati massiivne antitiib, stangelisad ja muud jutud ning kõige lõpuks üle kleepimine. Tulemus – minu silmis vägev.
Tegelikult oli boksialal palju teisigi huvitavaid aparaate. Kreeka kohalik esindus oli päris muljetavaldav ja võistlustulle astus mitmeid põnevaid autosid. Üleüldiselt võib natukene paralleeli tõmmata kuulsa Gatebil üritusega. Nagu näiteks Skyline R34 mille aiste vahele pisike Viperi V10, või hoopis AMG V8 mootoriga Mazda RX8? Pilku püüdsid ka Sierra Cosworthid, erineva generatsioon Ford Escortid, meile tuntud BMW E30 ja E36 jne.
Kuigi rahvast üleliia palju polnud ja finaalideks oli umbes 2/3 tribüünidest täitunud, tuleb siiski Kreeka publikut kiita. Kui kohalik mees võistlustules oli, oldi koheselt tribüünidel püsti ja elati väga häälekalt kaasa. Publiku entusiasm ei sündinud ka tühja koha pealt – erinevat showd pakuti täie raha eest. Monsteri sõitjate poolt oli muidugi driftishow. Ma päris hästi ei mõistnud, mis selle funny car stiilis drägsteri demo mõte oli, aga kui rahvale selle hääle kuulamine ja maksimaalselt 50m kiirendust peale läks, siis miks ka mitte. Sarnaselt eelmisele aastale tegid ka bagid demosõite. Selle eest kohale kutsud trikimeister Terry Grant hoidis latti kõrgel. Sõitjad, kes endale fänniarmeed tahavad tekitada, peaksid selle mehe pealt kindlasti õppima.
See, et ta oma Range Roveriga kahel rattal sõitis ja Mitsubishi EVO 6 mootoriga nelikveolise Suzuki Swiftiga meeletult rehvi põletas oli üks asi. Teine aga see, kuidas ta publikuga suhtles, nende keskele jooksis ning poolehoiu võitis, oli märkimisväärne. Lisaks oli ta võistluskombinesooni all peidus Kreeka jalgpalli koondise särk, kus oli selja peal ka tema nimi. Mis te arvate, kas peale seda tuli publikust võimas aplaus?
Autogrammi sessioonil oli järjekord Petter Solbergi ja Ken Blockini veel pikem kui Inglismaal. Ma ise julgeks arvata, et enamus seal järjekorras teisi Monster Energy sõitjaid ei teagi. Autogramme võeti muidugi igalt ühelt ning millele iganes.
Ning siis olid seal ka Monsteri tüdrukud…
Võistluse juurde tulles, siis sel aastal oli laupäeval kvalifikatsioon, kus välja sõidetud aegade põhjal koostati nii RWD kui ka AWD klassis Top 16. Tagaveoklassis oli kvalifikatsiooni võitjaks inglane Adam Elder koguaja 02:05.38, kui järgmine mees oli alles 2 sekundi kaugusel. Nelikveolistes domineeris Petter Solberg ajaga 02:01:28. Kusjuures teisel kohal platseerunud K.Blocki jäi maha vaid 5 sajandikuga! Pühapäeval läks võistlus edasi eliminaatorite süsteemis.
RWD klassis näitasid kohalikud Kreeka sõitjad väga head hoogu. Sellele tõmmati aga pidurit vahetult enne poolfinaale. Edasi said ikkagi Gymkhana GRiD-i vanad kalad, eesotsas varasem kahekordne võitja L.Woodham. Finaalis said kokku sama Woodham ja kvalifikatsiooni võitja Elder. Võitjana väljus kolmandat aastat järjest Woodham ajaga 02:03.76. Teine koht ajaga 02:05.40 ja kolmas samuti inglasele D.Crossile ajaga 02:08.88.
AWD klassis jooksid eliminaatorid oodatud rada pidi. Kõik mitte nii tuntud nimed puksiti vaikselt välja ja poolfinaalides tekkis rallikrossimeeste mõõduvõtt. Esimesena Solberg ja meie lõunanaaber Nitišs. Kusjuures Nitišs parandas võrreldes kvalifikatsiooniga enda aega pea 6 sekundi võrra. Teises paaris olid vastamisi Block ja Doran. Armu ei antud ja Solberg paugutas poolfinaalis ajaks 1:58.89 olles esimene kes sai aja alla 2 minuti. Teises paaris tuli Ken Blockilt eksimus ja finaali pääses Doran ajaga 02:00.93.
Kolmanda koha sõidus oli Block juba liimist lahti, taas eksimused ning poodiumi madalaima astme hõivas lätlane. Citroënide finaalis andis Liam Doran endast kõik mis ta suutis. Kogu nädalavahetuse uskumatut kiirust näidanud Solberg aga ei jätnud võimalustki ja parandas oma aega veel sekundi võrra. Võidu ajaks tuli 01:57.75. Doran teise mehena nii poodiumil, kui ka alla 2 minutilise ajaga 01:59.50.
HGK Drift Challenge 2016
Lähme nüüd ajas tagasi ja vaatame, mida lätlased Riias septembri alguses korraldasid. Lätlaste tase drifti sõitjate, autode ning ürituste korraldamise vallas on meile teada. Selle iseloomustamiseks sobib üsna ilmekalt Ardo Kalda aastatagune väljaöeldud fakt “Jump for Drift 2015” üritust kommenteerides: „lätis sõidab iga vanaema tandemeid.“ Umbes enam vähem vist nii ongi.
Olgugi, et sõitjate poolest suudame ka meie vapralt neile rajal vastu panna ja seda nii PRO, PRO-AM kui STREET klassides, siis sellest hoolimata ei saa me veel vastu faktile, et lätlastel on olemas oma esinumber nii Drift Allstars’i kui Formula-D sarjas. Ehk kunagi siiski?
HGK Racing Team’i näol on tegemist lätlaste ühe kuulsaima garaaźiga, kust on tulnud ja kus produtseeritakse vahetpidamata paljut põnevat – nii ringrajale kui drifti-scenesse. Just nendesse samadesse drifti-pärlitesse istutati HGK Racing Teami 10 tegevusaasta tähistamise puhul kolm Formula-D sõitjat – Ryan Tuerck, Chelsea DeNofa, ekssõitja Matt Powell ning muidugi Kristaps Bluss.
Senini olin harjunud nägema selliseid rahvusvaheliselt tuntud nimesid heal juhul mõnel Baltikumi Allstars sarja etapil ja maksimaalselt ühte Formula-D meest, siis lätlaste kavatsus tuua ühele ja samale võistlusele lisaks enda superstaarile ka kolm tema konkurenti lombitagusest sarjast, tõotas seda, et võistlus tuleb midagi muud kui pelgalt tavaline asfalti nühkimine. Ühtlasi üllatusin, kui nägin HGK ürituse tarbeks uuendatud konfiguratsiooniga rada. Vana hea hullumeelne track oli venitatud lõpuosas pikemaks häid tandemeid võimaldava vasak-poognaga, kus võimalus vastasele tõeliselt külje alla ronida. See tekitas tunde nagu vaataks live-ülekandes mõnda Formula-D etappi. Ülimalt põnev!
Unustades nüüd hetkeks need kuulsad välissõitjad ja rääkides ka ülejäänutest, siis kõik need mehed seal üritusel olid täpselt sellise tasemega, et piisava oskuse ja õnne puhul koht TOP4 välja sõita polnuks probleem. Juba alates soojendussõitudest peale käis kõva andmine ja pillidele armu ei antud. Minu kogu positiivset meeleolu varjutas vaid 2 fakti – tüüpiline Eesti ilm ning enne tähtsaid hetki ülesütlev tehnika. Vaatamata kogu öö kestnud vea otsimisele ja auto parandamisele ei jõudnud treeningsõitudest kaugemale kumbki eestlane. Seega olid nii Kristjan Salmre kui Jako Pino mõlemad väljas juba enne võistluste ametlikku algust, millest muidugi üsna kahju.
Õnneks ei peletanud vihm ära pealtvaatajaid ega hirmutanud sõitjaid, vaid muutis kogu ürituse kulgu veel rohkem ettearvamatuks. Vihmamärja Bikernieki rajakivide otsa komistasid üsna paljud. Näiteks ei saanud Jekabsons tandemsõitude alguses kohe kuidagi vedama ning suutis teha ühes ja samas kurvis kolmest kolm, kui põrutas kolm korda rajalt samamoodi välja. Stabiilsuspunktide eest väärinuks ehk esikohtagi, kuid paraku neid kohti sellel üritusel välja ei jagatud.
Kogu driftipeo ainus one-more-time sõit määrati Ivo Cirulise ja Dawid Karkosiki tandemsõitude järel.
Jättes apsakad välja, siis olid kõik ülejäänud sõidud tasavägised ja vaatamist väärt. TOP16 langesid lisaks Ingemars Jekabsonile, Ivo Cirulisele ja Edmunds Erglisele ka Janis Eglite Pawel Trivela vastu ning selle hooaja komeet Andrius Vasiliauskas Kristaps Blussi vastu. Seega oli Kristaps Bluss ainuke lätlane, kes edenes TOP16’st edasi.
TOP8 läks Bluss kohe kokku ka Eestis korra võidutsenud Wiecekiga. Oma sõidus Bluss eksis ning Wiecek sai edasi. Lisaks Wiecekile tagas koha TOP4 ka tema meeskonnakaaslane Dawid Karkosik. Mõlemad mehed sõitsid kogu päeva vältel läbi vihma vägagi kindlalt. Ja Wiecek… kurat kui kiire see mees rajal on!
Ülejäänud TOP8 sõitudes võitles DeNofa Trela ning Tuerck Borkowski vastu. Nendes tandemites tulid hästi välja Formula-D meeste kogemused. Tugevad sõidud ja kindel edenemine TOP4.
TOP4 paarid tulid seega huvitavad ja kogu üritus oli sellest punktist alates Poola versus USA maavõistlus, kus võitjat oli vägagi raske ennustada – DeNofa Wieceki ning Tuerck Karkosiku vastu.
Sarnaselt TOP8 sõidule pääses Wiecek jälle edasi tänu enda kindlale sõidule ja vastase eksimusele, sest just esimeses sõidus tehtud viga maksis DeNofale koha finaalis. Täpselt samamoodi läks ka Tuerckil. Spinn vahetult enne finiśijoont viis Karkosiku kullavõitlusesse ning võitja väljaselgitamine oli poolakate lahendada. Nii finaal kui kolmanda-neljanda koha sõidud sõideti stiilis door-to-door, kus finaalis jäi peale Wiecek ning kolmandaks tuli tasavägise tandemi järel Chelsea DeNofa.
HGK Drift Challenge TOP4:
- Piotr Wiecek (Poola)
- Dawid Karkosik (Poola)
- Chelsea DeNofa (USA)
- Ryan Tuerck (USA)
See on lugu sellest, kuidas Eesti mehed Soome naise Raplasse kutsusid. Ei, mitte sauna. Kuigi 10. septembri ilma võis hellitavalt “saunaks” kutsuda, oli tegu ka seekord pelgalt driftivõistlusega. Eriliseks tegi asja aga see, et võistluse tipphetkeks kujunes PRO ja PRO-AM klassi vastasseis laupäeva õhtupoolikul. Selles loos ei keskendu ma tulemustele vaid toon välja selle, mis välja paistab – SHOW, SHOW ja veelkord SHOW.
Jah, Soomest oli kohale üks ilus naine ilusa autoga. Seda, et Krisse Aalto drifti armastab, teab isegi ta summutiots.
Lubasin rääkida SHOWst. Üheks showelemendiks driftil on kindlasti vinged autod. Mis see BMW ikka olla saab, mõtlete? No Birger Kiirendi “must ratsu” hakkab igal võistlusel silma.
Seda autot mäletame eelmisest korra “ühe-käe-eestlase” etteastest. Juuresoleval pildil roolis Kristjan “Eesti Drifti isa Sallu” Salmre.
Osta audi, drifti ja naudi. Vähemalt nii arvab Karel Piiroja. Mulle meeldib, et ta nii arvab – üks Audi nende Bumerite vahel lisab pildile ainult (halli) värvi.
Kas ma rääkisin värvist? Vabandan, Randar Kajo, sinu masin on kaamerasilmale ja publikule meeldivalt värviline. Hoog on sees, kas näed sa!?
Tandem – kaks inimest või asja mis töötavad koos või on üksteisega seotud. Nii defineerib internet sõna “tandem”: Tundub, et vist peab paika.
Keegi moeasjatundjatest rääkis mulle kunagi, et mehe lips peab olema sama värvi mis naise kleit. Driftis on tekkimas uus reegel – tagasõitja velg peab olema sama värvi mis eessõitja auto.
Viimane puhkehetk enne superfinaale. Boksialas oli näha nii mootoreid, erinevate keredisainerite kätetööd kui ka patriotismi.
Selle võistluse tegi eriliseks see, et superfinaalideks võis iga PRO-AM sõitja omale PRO klassi vastase valida. Üle platsi kõlas erinevaid põhjendusi, miks üks või teine valik langetati: “Ma võtan tema, sest tal on sõbra auto ja siis on lootust!”
Kevin Pesur sai omale Soome naise. Õigem oleks vist tegelikult öelda, et Soome naine sai omale Kevin Pesuri, sest just niipidi see otsus tegelikult langetati. Kisub põnevaks!
Kuigi üritus sujus väga hästi ning seisakuid oli minimaalselt (aplaus korraldusmeeskonnale) oli siiski aega, et raja ääres jalga puhata, häsh-täägid üle kontrollida ja veidi keelt kasta. Päris tõsiselt kohe – tegu oli selle aasta parima drifti-ilmaga Eestis!
Mida päev edasi, seda lähemale üksteisele roniti. Mida lähemal, seda vägevam!
“Häsh-tääg” surematu. Väidetavalt on tegu Eesti vanima driftiautoga. Üks on kindel, tegu on showelemendiga oma täies hiilguses.
Mäletate, mida ma eestlaste uue driftireelgi kohta rääkisin? Need mehed võtavad seda igaljuhul tõsiselt. (Mällermeestele: “lips-kleit” stoori).
Kuidas see nüüd oligi? Driftis on oluline kiirus…
…nurk…
…sõidujoon…(ma ei osanud siia pilti panna. Seega vaadake Krisse Aaltot, tal on kõik jooned ilusad)
…ja SHOW!
Mõni mees võttis SHOW korraldamise oma hingeasjaks. Võiks arvata, et tegu on hommikuse uduse aasaga Rapla lähistel, aga ei – need on aurustunud rehvid.
Juuresolevalt pildilt on näha, et Eesti ajab endiselt Soomet taga. Ansip ütleks siinkohal: “viime Eesti tandemites viie lähima sentimeetri sisse!”
Oleme jõudnud lõppvaatuseni. Kolmanda koha eest läksid “tantsuplatsile” Jarmo Luht ja Krisse Aalto.
Ning päeva viimase show andsid ning ühtlasi võidu eest võistlesid Randar Kajo ja Jako Pino.
Õhtupäikese käes üks viimane poseerimine…
Ja võibki juba “kingad varna” visata. Randar otsustas oma rehvidest igaljuhul loobuda.
Ma pole veel tüdrukuid maininud. Noh, siin nad nüüd on – jagamise ajaks kenasti kohal.
Enne, kui meestel särada lasti, sai selle võistluse ainus naine, Krisse Aalto, eriauhinna. Aitäh Krisse, et tulid ja meie võistlusele särtsu lisasid!
Ma lubasin tulemustele mitte keskenduda. Võitjad väärivad siiski esiletoomist. Siin nad on, superfinaalide esikolmik. Randar Kajo esikohal ning järgnemas Jako Pino ja Jarmo Luht.
Ei jäta mainimata ka PRO-AM klassi esikolmikut: Andri Raudva esikohal, järgnemas Margus Mangus ja Simon Suvemaa.
Tegu oli võimsa punktiga Eesti driftihooajale. Uute väljakutseteni järgmisel aastal ja kes ilmataadile enda osa arvest maksmata jätab, toob Laitsesse ise avariipumba kohale.
See on lugu sellest kuidas eestlased “lõdva randmega” Lätis driftivõistluse kinni panid. Read more
Igal aastal samal ajal muutub Rakkestadi ümbrus autospordi mekaks. Rakkestad on koht, kus asub maailma üks parimaid ringradu – Rudskogeni Motokeskus. See 3,2 kilomeetri pikkune ringrada meelitab suve tipphetkel kohale kümneid tuhandeid motorspordi huvilisi üle kogu maailma. Read more
Nädalavahetusel, 14-15 mail, toimus Eesti Drifti Meistrivõistluste 2. etapp STREET, PRO-AM ja PRO klassidele. Read more