Palju poleemikat tekitanud Tarmo kirjutatud Motoshow ’24 tjuuningu osa kokkuvõte (kus korraldajad õigustavad endapoolset lohakust ja osalejad kurvastasid, et korralduslik tase on püsinud väikeasula muruplatsi rehvitoksu tasemel) on vaikselt ajalooks saamas.
Vaatame siis lähemalt ja sama kriitiliselt kilulinna silueti pompöössema ehitise alusel pühal pinnal toimunud Cars & Coffee Tallinn hooaja lõpuüritust.
Kõigepealt peatun valitud venüül – no vau! Müts maha kõrge lennuga ideede “klõusimise” eest! Juba möödunud aasta Pirita velodroomil korraldatud üritus oli raju mekiga, siis tänavuse ürituse asukohaga suudeti veelgi üllatada.
Lihtsalt ääremärkusena olgu mainitud, et velodroom on meie jaoks sellise been there done that maiguga, sest juba 2012 aastal sai minu kopikat seal Serxiga pildistamas käidud. Viimast lauset palun lugejal mitte väga tõsiselt siiski võtta, sest hea on puid alla panna ja leida põhjuseid enda upitamiseks. :)
Istume nüüd sanga ja sõidame alale sisse. Alustuseks loemegi kohe head ja vead üles. Sedasi saab pinge kohe maha ja saame liikuda edasi ürituse sisu juurde. Öeldakse, et halba mekki on alati lihtsam seedida kahe hea maitse vahel, seega serveerime kriitika klassikalise komplimendivõileivana.
Esimene kiht saia on ala hea planeeritus. Kui astusid kaare alt sisse, siis – pa-pahh, kohe vaatas vastu lasteala, nännitelgid, lava ja söögitänav. Naine ja laps mängualale või välikohvikusse maha raputatud, said ise võtta suuna autode poole.
Saiaviilu peale maitsvaks määrdeks oli autode valik ja variatsioon. On äärmiselt tervitatav näha, kuidas Eesti autoürituste korraldajad astuvad järjest enam raamidest välja, ehk korraldatakse üritusi, kus on vaatamist igale maitsele. See tähendab et näitusealale valitud autod ei olnud vaid ühte kindlat stiili. Madal auto tundub suure koljati taustal madalamana ja ka vastupidi. Kes põhjakraapimisest lugu ei pea, sai vaadata originaali, klassikut või tänapäeva seeriatootmises olevaid sportlikumaid pere- ja hobiautosid.
Osalalejate ideid oma sõiduki linnarahvale presenteerimiseks oli tunda korraldusmeeskonna ideedega võrdväärselt, kus valitud lahendused või väljanägemised ületasid keskmist standardit – ja seda kohtati sama julgelt.
Kes ütles, et showalal peab ilmtingimata auto läikima ja kandma kaitsvat keraamikat? Porine Subaru kuulutas kõigile, kuhu ta tegelikult kuulub. Või näiteks rikutud “tagataskuga” VW Karmann Ghia, mille luugi tulearm lisas vaid iseloomu ja isikupära.
Keskmine võiku korrus on nüüd see kibeda maitsega üleküpsetatud suvaline kondijahu kotlett ehk veider ajakava.
Petrolheads.ee “official roosa” Janne sai septembri alguses enda Chall1corni regades sisuka meili, kus oli selgelt kirjas, et enne 19:00 ei ole lubatud alalt autoga lahkuda. Selle najalt panime paika võttepäeva plaani, kus alguses filmisime vlogi jaoks intekaid, töllasime niisama ringi ja ajasime osalejatega autojuttu. Katete filmimine sai planeeritud peale autasustamist, et kasutada ära kuldset sügise valgust.
Reaalsuses oli aga mingil hetkel osalejate survel liigutatud alat lahkumise aeg 16:30 peale. Kahjuks oli see “pisiasi” jäänud korralikult kommunikeerimata nii ürituse ajakavas kui varasemalt reganute emailile. Selle kinnituseks võrdlesime ühe Jannest paar nädalat hiljem reganud osalejale saadetud meili, tema omaga. Seal oligi selgelt kirjas, et pool viis on tsaupakaa lubatud.
Tulemuseks oli tühi plats ja meil kattekad puudu. Ka mõni hilisem saabuja küsis hiljem sotsmeedias, et kas ta ikka õige Teletorni juurde sattus? Ka ürituse lõppu planeeritud esinejad said laulda ja tantsida vaid korraldustiimile ning mõnele üksikule allesjäänud külastajale. Ühesõnaga üsna korralik feil!
Enne tähtsaima (loe auhindade) juurde asumist määrime kibeda maitsega kotletile paksu kihi magusat mee-sinepi kastet, sinna otsa asetame krõmpsuva jääsalati ja kaaneks veel ühe saiaviilu. Nendeks olid eelnevalt välja valitud autoriteetsed kohtunikud (mitte ürituse päeval osalejate telkide alt kokku kraabitud entusiastid), iga auto juures QR koodiga sildid publiku lemmiku hääletuseks ja viimasena oli ütlemata vahva näha, et peakorraldaja joove piirdus ürituse kestel õnnejoovastusega, mitte tarbitud vägijoogist tingitud promillidega (kontekstiks loe Motoshow 2024 järellugu).
Aga nüüd autod ise. Aastatega on igapäevases kasutuses olevate masinate isikupärastamine muutunud järjest maitsemakas. Ära on kadunud “läti stanged”, mis on asendunud OEM+ ja custom projektidega.
Teletornis olid omaette võistlusklassid USA rauale, youngtimeritele ja stäänsile. Valiti ka parimat “jalavarju”, publiku lemmikut ning ilusaimat värvkatet. Lisaks sponsorite eriauhinnad.
Osad kõrgemad pillid istutati kivide otsa. Madalad, need niinimetatud stäänsi pillid, jagunesid siia-sinna originaal ja lihtsamate velg+madaldus masinate vahele.
Kes kivi otsa ei pääsenud, leppis murualapiga!
Pilt oli kokkuvõttes kirju kui sügisena metsaalune – kollased, punased, rohelised ja muud kirkamad toonid vaheldusid rahuliku valge ja süngete mustade masinatega.
Jõuamegi nüüd päeva tähtsaima osa – autasustamiseni, kus kohad jagunesid järgnevalt:
Parimaks stance-autoks ja VEEGO lemmukuks valiti – 1972. aasta valge Mercedes-Benz 220. See isend sai ka minu ja Janne hääle.
Parima youngtimeri tiitli viis endaga koju Nissan Skyline R34 GTR (1999). See auto oli täielik BoNeR!
Parima velje kategoorias võidutses BMW-klassika – self meid kolmeosalised AC Schnitzer veljed. Tõesti väga maitsekad ning selle punase Compacti alla istusid kui valatult.
Ameerika autod on alati üsna populaarsed, kellel oma kindel kasutajagrupp, fännibaas ja aktiivsed kogukonnad, kes pea igal autoüritusel mingil kujul esindatud on.
Ka Teletorni all oli valik lai, aga ürituse parimaks osutus väga korralikult taastatud – Pontiac Fiero. Tore näha, et kõigist Fierodest ei ole tehtud F355 replicaid.
Ka publiku lemmiku ja parima värvitöö auhinna pälvisid USA-autod. Rahva lemmikuks sai vanakooli Dodge Charger ja parimaks värvikunstitööks valiti musta numbriga 1965. aasta Ford Mustang.
Kõige pirakama kopsiku viis aga koju peakorraldaja Cristo Veber. Nukkvõllidest kolvikarika andis kogu meeskonna nimel üle Harri’s Weldworksi Harri. See žest keeras värskelt auhinnatud mehel pisarakraanid korralikult lahti (aww, nii nunnu, eks). Samas näitab see, et mees võtab oma tööd nii suure kirega, et see ei mahu lihtsalt kehasse korraga kõik ära.
Kokkuvõtteks soovitame järgmisel korral alustada veidi hiljem, esinejatel laulda ajal, mil kohtunikud otsuseid langetavad ja veenduda, et kommunikatsioon on kõigile ühtselt arusaadav. Seniks peace out ja näeme uutel kohtumistel!
PS! Päris mitmest autost on põhjust pikemalt kirjutada ja neid detailsemalt üles pildistada. Anna meile teada milline masin sulle kõige enam huvi pakkus ja ehk õnnestubki sul sellest sõidukist peagi rohkem teada saada.
