Autofoorumid sümbioosis neljapäevakutega olid kunagi õitsvad arutelukeskused, mis tänaseks aega mööda hääbuma hakkavad. Vaatamata asjaolule, et mõni margifoorum veel endiselt eksiteerib ja toimub teatud tegevus tänaseni, saab siiski öelda, et selle koha on täitnud ja üle võtnud erinevad sotsiaalmeediakanalid ja seal resideeruvad grupid. 
Neljapäevakud on lihtsalt surev aktiviteet keset rohepööret – tõsi, sellele annavad oma tõuke kogunemiskohtade ja organiseerijate puudus ning avalik huvi.
Ent vaatamata eelpool kirjutatule, siis viimastel aastatel on ettevõtlike inimeste töö tagajärjel kasvanud mõnest sotsiaalmeedia liikumisest välja rida uusi üritusi.
Cars’n’Coffee üritustesari ei ole meile midagi uut. Tegemist asjaarmastajate ettevõtmisega, kuhu oodatud kõikvõimalikud autod. Kokkutulek, mis toob kokku asjaarmastajad sai kena ja päikesepaistelise jätku nädal aega tagasi, laupäeval, Paljassaares, kus toimus Cars’n’Coffee üritus. Jätkuks siis selle hooaja auto-moto-hooaja (ava-)üritustele.
Sügisel Teletorni külje all vilju kandnud õunapuude all kuuldu, et järgmise selle-nimelise ürituse toimumiskohaga jäetakse toimumiskoha osas uus maamärk, saadi kenasti hakkama. Meest sõnast, härga sarvest, sest Cristo pidas sõna ning seekordne üritus lokaliseerus industriaalhõngulise vana laevatehase territooriumil, kus mõranevast betoonist estakaadile, tellisseinade vahele koguti kokku ja pandi vaatamiseks välja kõik see, mida nädalavahetuseks kokku suudeti koguda.
Olgu öeldud, et laupäeval oli Harjumaal tihe motoürituste päev, sest paralleelselt toimus veel mitu teist kogunemist – üritust, millest kõige kõlavam ehk Blacklist Tallinna üritus, millest üsna pea võimalik lugeda Petrolheadsi blogist.
Paljassaare industriaalalast sai laupäeval justkui autosõprade mänguväljak, kus väljapandu valik ulatus klassikalisestest muskelautodest kuni tipptasemel eksootiliste sõidukiteni. Igaühel jutustada oma ainulaadne lugu – olgu selleks siis hoolikalt restaureeritud klassika või “eritellimusel” häälestatud RAMi koletis.
Modellide rivis domineerisid peaasjalikult ameeriklased ja teutooni masinad elik mitu Stuttgardi meistriteost, Baieri metsalisi kui ka lihtsalt eurotuunitud pille. Vaatamata asjaolule, et palju oli tuttavat eelmisest aastast, siis ülesse astusid ja vaatamiseks pakuti ka uut – on tervitatav, et vanakeste rivi saab iga hooaeg mõne uue liikme näol täiendusi.
Aasia autokunsti andsid edasi mõned samuraide kiirmasinad – päikesekollasest punaseni, edasi valgest türkiissiniseni. Minu huvitav tähelepanek, et kohapeal ringi vaadates ja pilti püüdes tundus, et JDM autosid on üritusel kuidagi (väga) vähe. Tagantjärgi piltides sobrades nähtub, et väljapanek oli rikkalik. Soovin edastada korraldajatele mõttekõlksu, et ehk tasuks järgmisel korral autode loogilise paigutamisega veelgi enam vaeva näha? Oleme Petrolheadsi meeskonnaga valmis pakkuma vastavat konsultatsiooni.
Osalejatele algas päev varakult, kui esimesed saabujad ilmusid pildile tublisti tunde enne keskpäeva. Osalustasu autole ja juhile oli 15 eurot. Kohale saabudes ootas kõiki osalejaid pisike kingitus meenena korraldusmeeskonna poolt – joogitops ning võtmehoidja.
Pärast hilist “jõulukinki” oli aeg roosas vormis modell omale kohale seada. Mõeldud-tehtud, asusid korraldajaid osalejaid suunama nende jaoks ette määratud kohtadele. Meie Petrolheadsi meeskonna liikme Janne roosat Challicorni oodati ürituse ööklubi alal elik parkimiskoht vanas tellishoonesse loodud neoonalal. Suure ja “paksu” Challicorniga omale kohale liigutamisega oli omanikul jupp tegu, sest kitsale vanale estakaadile ja mitu kümnendit varem rajatud ukseavadest ei tahtnud see auto lihtsalt sisse mahtuda. Tähendas, et manööverdamist oli palju. Ka vilunud autojuht Jannel suutis laupäeva hommikune jõutreening challu paranka taga ära väsitada. Peale 173-ndat manöövrit oli auto pargitud, omanikul peas vaid kahjumõte asjaolust, et miks küll tehas omal ajal ei pakkunud autole iseparkimisfunktsiooni – olnuks abiks!
Siseruumide aura sarnases heale Ameerikas vändatud thrillerile. Industriaalsetele vanadele tehashoonetele omaselt oli ruumides jahe ja kõle. See omakorda jättis mulje justkui korraldusmeeskonnal siseruumi osa korralikult ettevalmistamata. Läbimõtlemata asetus festivali alal viis sealsed autod ülejäänud ürituse suhtes justkui pealinlase mandri äärealale, kus ei olnud kuulda korraldajate ja intervjueeritavate häält, ligemale pool siseruumi alast oli täidetud tühjusega ning nirud valgustingimused aitasid vaid rõhutada auto külge paigaldatud neoonvalgust, mitte modelli ennast. Limiteeritud hulk kandelasid pimeruumides ei jätnud just fantaasiale ja teostusele palju ruumi aparaadiga tegutsemiseks. Tõtt-öelda, siis täit pilti ma nendest kõigist masinatest, mis sinna pargitud oli, puuduliku valguse tõttu ei saanudki.
Tänu Challule said pealtvaatajad järjekordset tsirkust ja leiba, kui oli aeg roosa jõehobu hiireaugu-suurusest uksest uuest karja ajada. Tähendas see omakorda seda, et need mõned hetked näitusepäevast oli omanikul jälle tükk tegemist manööverdamisega. Järjekordsed 173 manöövrit läks käiku, pluss 372 manöövrit veel lisaks eduka lõpptulemi nimel. Päike kenakesti silitamas värskele kuuele – sära silmis seista rahva keskel oli hoopis teine (värvi-)tera.
Edasise ürituse jätku üle ei saa justkui kurta, sest nagu karjas ikka oli see osa päevast hoopis lõbusam. Lõpuks sai omanik tunda, et ta oli koos oma roosa jõehobuga osa üritusest.
Jätan siia autoomaniku tagasiside korraldusmeeskonnale siseala kohta- teatud elimineeritus ürituse alalt ja valitsenud tingimustele siseruumis, jäi omanikule mulje nagu oleks ta lõigatud ära muust üritusest. Põhjuseid ei ole vaja kaugelt otsida, kui võimalik lugeda paar lõiku eespool kirjutatud.
Kriitikakonserv söödud, asume kokkuvõtte koogi kallale. Konstruktiivne kriitika on edasiviivaks jõuks. Ettetulevad errorid ja läbikukkumised kuuluvad teatud mastaabis iga ürituse juurde, olles kogu protsessi normaalne osa. Teinekord ootaks siseruumidesse rohkem (tehis-)valgust ning melu. Viimast sinna tekitada ei ole keeruline, kui saata päevajuhti korra õuest tuppa, intervjueerima ja/või kommenteerima siseruumi autovalikut. Cars and Coffee ürituste sarja autovalik on väga mitmekesine ja see on vähemalt minu jaoks ülimalt meeldiv. Tervitatav on näha ühel päeval, samal alal, osalemas erinevaid stiile, brände, marke – seda kõike kirjut väljavalitut, mida kohalikul autoskeenel meile parasjagu pakkuda on. Jättes kõrvale fakti teekonnast toimumiskohta läbi Sõle auguääre (Sõle auguäär ei ole kuidagi korraldajate teema ega bläkk), siis ürituse kohavalik oli minu arvates väga hea – industriaal ja tellissein ei ole kohalikus valikus mitte midagi uut, kuid Paljassaare teatud vibe andis vaadetele omajagu juurde. Auto, kraana, see sama eelpool mainitud vana hoone – kõik sobis justkui kokku. Ilm aitas, kui pidas vett ning vaatamata pisikesele tuulele oli päikest, oli positiivset meeleolu.
Ootan huviga järgmist sellenimelist autoüritust ning üllatusi, mida korraldajatel pakkuda on. Loodetavasti järgmisel korral mõtlete ka autode paigutust alal veidikene rohkem läbi, kui võiks tekkida sarnaste markide sektsioonid, mida miksida piprasema stiilivalikuga. Aitäh, Cristo, et teed ja korraldad!
