…on hall. Halli värvi Honda.
1997 esitletud ja 1999 aastal tootmisesse läinud Honda Insight oli esimene laiatarbehübriid, mis müügile tuli (Prius tuli müügile 7 kuud hiljem). Siinpool laia vett see väga levinud ei ole, ega tegelikult polnud oma tootmisajal eriti levinud ka sealpool vett, kuhu seda autot peamiselt toodeti. Kokku tehti neid 17020 eksemplari, millest artikli ilmumise hetkel on Eestis 1.
Tegu on väikese autoga. Väga väikese. 1,3 meetrit madala ja 3,9 meetrit lühikesena paistab ta juba kaugelt silma. 67 hobujõulist 3 silindrist mootorit abistab igal gaasivajutusel 13 hobujõuline elektrimootor, see kokku annab ca 890kg kaaluvale autohakatisele meeletu mittemidagi. Kiirendus 0-18 on olematu ja edasi veel aeglasem. Päris kohutav kokkuvõttes.
Honda jaoks oli tegu pärismaailma testiautoga ja suunanäitajaga, kuhu võiks või peaks autondus liikuma. Selline auto oli mõeldud linnaäärsetele elanikele, kes sõidavad lühikesi otsi ilma kola ja teisi inimesi kaasa vedamata. Pisut nagu selline “american dream”, üks maja 84st samasugusest rivis, suristad vaikselt tööle ja siis tagasi, räägid kui loodussõbralik sa oled oma alumiiniumhübriidiga. Vaidled naabrimehega, kummal on täpsemalt niidetud muru ja puhtam garaaziesine.
Nagu mainitud, siis sport see auto ei ole. Eriti CVT kastiga. Ilu, noh, see on selline maitseasi, millel hetkel pikemalt ei peatuks. Ruumikus? Pigem ruumitus. Avad tagaklaasi, seal on ruumi portfellile või kahele, kui su naabrimehe hübriid taaskord akupaki vahetusse kutsutud on.
Ökonoomsusnäitajad lubatule sarnanesid ainult siis, kui sa meeletult selle nimel pingutasid. Mis ei erine kuidagi tänapäevastest autodest. 5-6 liitrit bensiini sajale, sellega saavad hakkama tänapäeval juba märksa suuremad ja kordades võimsamad autod. Sellejaoks pole vaja väiksuse ja võimsusetusega veiderdada.
Aerodünaamika parendamise nimel on tagarattad kaetud ja kerekuju tehtud ka pealtvaates tilgakujulisemaks, tagarataste rööbe on 110mm kitsam kui ees, kasutatakse ökorehve ja 0W20 mootoriõli. Sõita on muidugi nii väikese autoga üsna ebameeldiv, kui fooriall seistes kõrvalrajale LC110 veereb ja sa sellel ainult rehvimarkeeringuid lugeda saad, siis ühel hetkel võid tabada ennast mõttelt: “Huvitav, kas selle auto juht on üldse teadlik, et tal kõrvalrajal ka auto on?”.
Jah, naljakas ja lõbus hobiauto. Aga kes oleks seda autot peale jaapanlaste igapäevaautoks tahtnud? Ilmselt mitte keegi. Sellest ka olematud müüginumbrid ja vaid 7 aastane tootmisaeg.
Kokkuvõttes pakub see auto oma välimuse ja olemusega kordades rohkem emotsiooni kui sõiduelamust.
