Ahvenisto rada tekitab emotsioone. Pole vahet, kas sa oled seal kümnes kord või kollanokana raja kõrguste erinevusi imetlemas esimest korda. Ise naudin kõige enam seda, et 10 aasta jooksul iga kord Ahvenistole sattudes on midagi uut ja erinevat. Küll olen seal sõitnud 90hj Audiga, paduvihmas Pologa ja drifterite vahel sõeludes OpenTrack formaati. Seekord aga oli all about drifting.
Team Ghost, bussi ja treileriga varustatuna, jõudis Hämeenlinna juba reede õhtul. Õhtul kämpingus peale grilli ja sauna ning kõhutäit nalja olime laupäeva hommikul 12 paiku rajal. Hommikul Tallinnast startinud Tomz, Ets, Opmann, Lebbin ja Täheste jõudsid pea samal ajal. Algselt burn-out alaks mõeldud pind hõivati meie poolt kenasti ära ja peale tehnilist oli aeg vaba rada formaadiks, nii opentrack kui drift. Väga kaif oli vaadata, kuidas poisid järjest rajaga tutvust teinuna justkui ühest suust rõõmustasid: “RAJU RADA!!” Kõik, kes Ahvenistol käinud, teavad tema võlusid. Kõrguste erinevus on ühe ringraja kohta metsik ja külg ees mäest alla või ülesse sõita enamusele täiesti uudne kogemus. Peasirge ja sellele järgnev U-kujuline tõus-langus on kõrvalt vaadates väga hullumeelne fiiling ja autos sees olla lausa topelt! Suurte munadega või lihtsalt hullud tulevad sealt mäest alla sellise nurga ja suitsupilve saatel, mis paneb ainult õhku ahmima. Eriti raju oli loomulikult taas vaadata Tomzi sõitu sest rajaga kohanemine ei võta tal just mitut minutit aega ja peagi oli selge, et ta on pea ainuke mees, kes suutis sealt driftides alla tulla, terve sirge nurka hoida ja kohe küljeaknast välja vaadates taas mäkke tõusta! FUCKIN` INSANE!
Teised mehed võtsid asja natukene rahulikumalt tutvudes erinevate raja võimalustega ja kombates piire. Sellise käsikirjaga sai sõidetud mitmeid ringe kuniks rada punase vilkuva tulega suleti. Selge, keegi sai millegagi hakkama. Ainuke, kes rajalt maha ei tulnud, oli Tomz. Riffi nägu muutus murelikuks, sest peast jooksid läbi ikka need kõige mustemad mõtted. Heade kaasmaalastena loomulikult lohutasime, et tal on ju terve öö aega :) Puksiir sõitis välja ja mõned minutid hiljem veeres abitu BMW sabapidi boksidesse. Kohe jäi silma üdini koopas tagaratas, rippuvad küljekarbid ja natuke sassis nina.
Tomzi nägu, mehele omaselt, väga murelik ei olnud ja kiire analüüs tuvastas võimaliku sõiduvea, mille tulemusena auto otse üle raja äärekivide rehvivalli pani. Kuna need kivid on Ahvenistos kõrged, sai veermik ja põhi kõva litaka ja tagaamordi alumine polt murdus. Nagu peagi selgus, oli sedasamust polti keeruline hankida ja selles päevaks olid Taavi sõidud sõidetud. Kõik muu sai korda tehtud ja vastav metalltükk peaks meheni kõigi eelduste kohaselt jõudma homme ehk võistluspäeval. No worries.
Kui rajapäevast oli jäänud sõitmata viimased 20minutit, tuli see õnnis hetk, mil sai kindad enda kätte tõmmatud ja Nissan ise rajale viidud. Plaan oli natuke kurve nühkida ja parempoolse rooli ja V8´ga varustatud jaapanlane endale tuttavamaks teha. Esialgne väike murelaps, et valel pool istumine ja vasaku käega käike lappamine võib ebamugav olla, osutus igati valeks! Nimelt V8´ga pole vajagi kangiga vehkida vaid väänet on nii hullult, et isegi kogemata sisse läinud viies viis auto mäest nobedasti ülesse. Uskumatu tunne! Lisaks tundus auto tail-happy ehk natukenegi gaasipedaali pressimist kutsus esile sabaliputamise. Kuigi soov oli ka natuke drifti proovida, üritas alateadvus kogu aeg autot sirgeks saada ja taas pidamist leida. Selle loodame driftikoolitusel peagi välja juurida! :)
Igatahes homme hakkavad driftijate jaoks võistlused pihta ja tänane oli kõigest eelmäng. Hoidke siis meie meestele pöidlaid ja loodame võistluste kokkuvõtte ikkagi mõistliku ajaga teieni tuua, kuigi “laajakaista” Nokia maa ei tundu WiFi võrkudega just liialt laiama.
