Ootamine on igavesti tüütu tegevus. Lootmine aga pidi olema lollide lohutus. Õnneks kõik see laupäeval lõppes, sest uhiuuele Audrurajale lasti lõpuks peale pikalt piinelnud OpenTracki seltskond.
Järjekorralt 36. sõidutreening oli igas mõttes ajalooline. Esimest korda uuel rajal, uues formaadis ja rekordarvu osalejatega, lisaks möödus esimesest sellisest üritusest täpselt 10 aastat! Kõik need nüansid tekitasid omamoodi värina, kui Tallinnast tulnuna tegin vasakpöörde rajaviida suunas ja jõudsin tuttavate väravateni. Kui varasemalt oli sealt juba kogu pitlane silmale nähtav, siis seekord tekkis hämming- kõik oli teistmoodi. Õnneks meenus foorumist loetu, et tuleb kohe uuesti paremale keerata ja nõnda mööda looklevat uut asfalti jõudsingi tulevase Eesti mootorispordimeka südamesse. Ütleme ilma igasuguse liialduseta nii, et ma olin sõnatu. See, mis silme ees avanes, oli mälupildi koopia välismaalt. Sealt, kus on “päris” ringrajad “päris” asfalti ja kõige muuga juurdekuuluvaga. Julged 10minutit ei pannud ma tähele ühtegi autot, sest selleks ei jagunud silmi. Pigem üritasin tuvastada oma füüsilist asukohta, sest kõik nähtav oli uus- rajaosa, parkla, ehituses boksid, Gatebil´ilik betoonsein.
Ma väga tihti sõnatuks ei jää aga laupäeval kell 11 ma seda olin. No ajupooled ei suutnud uskuda, mida silmad signaalidena sinna saatsid. Isegi kui rajaehitusele roheline tuli anti. Isegi kui kopp maasse löödi. Isegi veel siis, kui esimesed uue asfalti pildid Facebooki ilmusid. Lihtsalt nii uskumatult ebareaalne ja kauge tundus see kõik. Aga nüüd, kahel jalal süsimustal hirmsuurel asfaltplatsil seistes ja 360kraadi ennast pöörates, tuli see reaalsusehaamer kolaki lagipähe – meil on Eesti riigis LÕPUKS oma korralik ringrada. Ja iga mats saab tulla tänavalt oma autoga ja seal sõita. Õppida. Nautida. Mootorisportlased, fännid, pealtvaatajad saavad tulla üle riigi, lähiriikidest, kasvõi teisest maailma otsast ja meil ei ole häbi viia neid ringrajale. Vastupidi, meil on võimalus uhked olla.
Mul on kohutavalt hea meel, et inimesed kutse 36. OpenTrackile nõnda hästi vastu võtsid ja vanade heade aegade tormakusega ennast ära registreerisid. Oldi ju kaua oodatud rajalepääsu andes sedasi ka korraldajatele lisajõudu asjaga edasi tegeleda. Üle 80 masina nii siit,Soomest kui Lätist. Inimesi nii karvaseid kui sulelisi. Mõnus oli käia ringi, vaadata rahvale silma sisse ja koos tõdeda: “lahe, raisk!” Ebareaalne ja lahe.
Olgu kohe tõdetud, et uus rajalepääsu süsteem toimis vähemalt kõrvaltvaadates kui unelm. Avatud pitlane tunniste sessioonidena andis kõigile võimaluse sõita ennast ja autot peast soojaks. Isegi poolest päevast alanud vihm ei viinud fiilingut sõitjatel alla, iga läbitud meeter uuel rajal oli kui mitte kulla, siis hõbeda hinnaga. Rada vajas ju õppimist, sest lisaks uuele rajalõigule muudeti ära ka suurem osa vana. Ja tegelikult oligi pigem tegemist omamoodi eelvaatega järgmisele hooajale, sest rada ja boksialad veel päris valmis pole. Kuigi töö käib kibekiire ja nagu ka nähtud, siis nädalavahetustel.
Paneme siia hunniku rajalkäinutest (nii autod kui inimesed) pilte. Ja kuna Petrolheads läks samuti üle mitmele uuele elemendile, siis sobib see lugu meie uue välimusega blogi avalooks imehästi. Nautige!
Rajal käis igasugust tehnikat. Alates tehase sportlikest peresedaanidest…
…kuni kodukootuteni.
Oli lihtsaid töötubasid…
…ja parajaid kunstiteoseid.
Soomest oli saabunud sõiduhuvilisi erinevate sõiduvahenditega üllatavalt palju. Enamus olid Porsched.
Aga esindatud oli ka BMW ja selle kiiresõidu mudel M3.
Uuem M3 ja juba 4-ukseline.
Jesper Saron tõi rajale Allan Tigase E36Cupi auto. Iga treenitud ring, mäletate, kullahinnaga.
See 325iX oli slikiga päris kiire, kuigi omanik oli sellega esimest korda rajal.
Ja siis läks sõiduks!
Sirgel tekitas Markuse Skyline vinget heli.
Pärnu oma poiss Reimo Pavelson ja tema RS4. Tänavarehviga 1.32
Päeva nobedaim mees oli Tarmo Sild oma GT3 RS´ga.
EVO erinevaid mudeleid oli rajal mitmeid.
Ferrari oli oluliselt eksootilisem nähe.
Seda ei juhtu just tihti, kui Lada möödub Ferrarist. Siiski on kontseptsioonid “natuke” erinevad.
Silmaga näha, et kiire.
See masin sinna olustikku sobib.
Iga käiguvahetus tekitas väljalaskest poolemeetrised tulelondid.
Jesperi stiilinäide betoonseinast möödumisel.
Muidugi Tarmo autot oleks võinud kohati käega katsuda, nõnda lähedalt möödus.
Cardo E28.
Sõitu tulid nautima ka paar driftiautot. Team Ghost oli seekord platsis S14´ga, mida vaheldumisi kruttisid Luht ja Klemets.
Markel Voit tegi samuti tutvust ringrajasõiduga. Selleks oli ta tuulutama toonud oma RX7.
Porsche on loodud rajale. 6 masinat mahtus esimese TOP7 sisse. See peaks midagi ütlema.
Vahepeal lasti hea maitsta OpenTracki juubelitordil.
Mida siis vaheldumisi jagasid ürituse loojad ja eestvedajad Avo Elme…
… ja Peep Pihotalo.
Kaspar, Jesper ja Joonatan?
Driftikunn Taavi “Tomz” Toomara mureliku näoga. Ju aimas ette, et pidamist ei ole ega tule.
Tehnikamured lõpetasid Meelis Annuse tööpäeva varakult.
Andres Hall ei tohiks nii mõtliku näoga olla, sest tegelikult võiks talle ausamba püstitada. Isegi Tallinna tasuta ühistransport pole nii kõva sõna kui Audru ringrada.
Markus Trei talitas targasti ja kutsus ringrada õpetama Madis Kasemetsa. Kõige targem on ikka õppida spetsialistidelt.
September oli ütlemata pidupäevane kuu. Audiklubi sai 10, OpenTrack sai 10, Audrurada avati sõitmiseks. Peame olema rahul, peame.
