Kui sulle helistatakse ja pakutakse võtta sõitmiseks üks väga kiire auto ja teist korda sellist võimalust ei pruugi tulla, mida sa ütleks? Just selline valik tuli mul teha ühel laupäeva pärastlõunal. Olin just sõbranna mereäärsesse residentsi grillile suundumas, kus plaanikohaselt ootas meeldiv seltskond ja gurmee laud, kui tuli selline ootamatu pööre. Loomulikult ei saa sellest võimalusest loobuda!
Keeran hoovi, maja ees ootab must ja madal Jaapani turbokupee. Madal igas mõttes, sest stange ja maa vahel on vaid mõned cm, katusejoon on aga vöö kohani. Olen selle autoga juba tuttav, aga seekord on mingi arusaamatu ärevus sees. Sisseronimine nõuab harjumist, et pikad jalad mugavalt ära mahutada. Keskmine tunnel on kõrge ja tekitab pigem hubasust kui klaustrofoobiat. Võti süütelukku, kütusepump urisema, mootor käima ja sõit võib alata. Omanik tungivalt soovitab auto võimed kindlasti ära proovida ja mitte tagasi hoida, mida iganes see ka ei tähenda.
Kuna tegemist on Jaapani turu jaoks toodetud eksemplariga, siis peab mõnede eripäradega ära harjuma. Roolisammas kolis meetri võrra vasakule, kuid kangid jäid oma algupärasesse asendisse. Kojameeste kang vasakul, (suuna)tulede oma paremal.Väga meeldivad detailid, mis lisavad seda õiget hõngu. Samuti on salongi soojenduse nupp tagurpidi – punasele keerates puhub külma. Soojal suvepäeval muidugi muud pole vaja kui aken alla lasta.
Isteasend on madalal, tagumik on päris maaligi ja see aitab autot paremini tunnetada. RZ mudeli kevlarist põhjaga ja halli alcantaraga kaetud istmed tunduvad justkui mulle valatud. Reguleerimisvõimalus roolil puudub, kuid ta istub isegi minupikkuse inimese jaoks parajalt kätte. Ei ole ka värdjalikult väike, nagu paljudel “tuuninguautodel”. Salong ise on kuidagi väga maitsekas. Hall alcantara ümberringi tekitab väga mõnusa tunde, üpris tagasihoidlik, aga näeb soliidne välja. SE Argo on taas head tööd teinud. Bilsteini vedrustus on, nagu Bilstein ikka, auklikel tänavatel läbi ei peksa, kuid maanteel kurvides hoiab stabiilselt teest kinni. See on ehk see, mille poolest erineb odava otsa vedrustus kallimast.
Must voolujooneline Mazda on tegelikult suhteliselt tagasihoidlik auto. Tänu värvile jääb see teiste autode vahel tihti varju, kuid häält on kuulda kaugele! Nii mõnigi Vabaduse puiestee ääres hoovis õlut joonud seltskond oli oma tegemisi korraks sinnapaika jätnud ja jälginud hoopis, millega võib tegemist olla. Autol, muideks, ei ole ühtegi märki, mille järgi võiks autovõõras inimene sõiduki päritolu teada saada. Huvitav, mida kirjutaks margi ja mudeli lahtrisse Mupo töötaja?
Ah, milleks kogu see jutt, auto on mõeldud siiski emotsioonide saamiseks! Ja seda saab juba täiega. Alates spetsiifilisest rootormootori ja valju summuti kahekõlast, kuni tundeni, mida see tänu isteasendile ja mingile vaimsele mõjule sõites tekitab. Spetsiifilisi detaile on veelgi. RX7 näiteks kulutab sada kilomeetrit läbides samapalju kütust, kui mõni kulutab paari nädalaga. 30 liitrit sajale ei kõla just loogiliselt, kui oled näiteks 1,9tdi naeruväärselt olematu kuluga harjunud. Kuna digitaalne spidoplokk, mis asendab originaali, ei oma bensiinipaagi näidikut (väga ebaoluline info tegelikult, kas pole?), siis igaks juhuks tuleb 80L paak silmini täis lasta, et see veidi-üle-200-kilomeetrine trip läbi elada. Lõpuks hüppan toidupoest ka läbi ja ostan hädasolijatele sõpradele saadetud nimekirja järgi natuke meelehead.
Ja nüüd, tuld! Mind ootab ees tee sihtkohta ja mitte lihtsalt igav tee, vaid kurviline ja üllatavalt hea asfaltkattega rada Vihterpalu suunas. Kes kahtleb, lugege kaardi pealt kurvid kokku ;)
Maanteel ja vähemal määral linnas reeglite järgi sõitmine nõuab teatud kogemust. Nimelt, digitabloo kiirusenäit asub täpselt rooli taga ja selle jälgimine on egamugav. Egas’ midagi, laseme kõrva järgi. Mootor armastab pöördeid, isegi viienda käiguga maanteel kruisides, näitab seier 3 ja enam tuhat pööret. Möödasõidud toimuvad mõne hetkega. Kurv kurvi järel, auto neelab kilomeetreid, teemärgistus lendab mööda nagu kuulid. Viitade järgi vaadates, peaksin varsti kohale jõudma.
Olete kunagi poisikesi rõõmust säramas näinud, kui nad on mõnda Ferrarisse istunud? Umbes nii nägi välja stseen, kui must ja vali elajas suvekodu hoovi veeres. Autohaigetele tundus see nii uskumatu, et selline auto võib just sel päeval sellises kohas olla. See on ju legendaarne RX7! Näiteks autohaige Penu nõudis tsirkust ja leiba, ehk ronis kõrvalistmele ja palus sõitu teha. No heaküll, tagasi teele ja kindel, kuid ettevaatlik sõit. Tagasi PEAB end hoidma, kasvõi juba sellepärsat, et RZII mudelit on tehtud kõigest 160 tükki. Maailmas. Ja vasakpoolse rooliga on teadaolevalt neist vaid üks. Sellise eksemplari vigastamine ei tundu eriti ahvatlev. See, mis toimub teise käiguga kiirendamise ajal, on lihtsalt väga hull! Täiesti ausalt, raske on seda kirjeldada. Ja seda kõike lubatud kiiruste piires. Näidikuid ei jõua jälgida, kuid mingite pöörete pealt hakkab tagaots ära minema ja adrenaliini kogus ületab kõiksugused mõistlikud piirid. 1200kg ja 430hj kõigest 0,9bar juures. Kõrvalistuja sõnavara koosneb peamiselt trükivalget mittekannatavatest sõnadest. Kurvid tunduvad natuke rahutud, kuid käitumine on oma oludes piisavalt etteaimatav. Viimast lõiku läbime rahulikult, jahutades autot. Julgus saab muidugi ka otsa, valgete ja pruunide kerade tootja Tallegg pole minu sponsor…
Siiski, oleme tagasi kohal ja tõstan toidukoti autost välja. Õnneks ei ole keeduvorstist hakkliha saanud ja joogidki terved. Sõbrad on aga nii näljased, et šokolaaditahvlid süüakse ära kiiremini kui need lahti pakitud saavad.
Seltskonna naispool ei ole õnneks eriti autopädev ja arvatakse, et RX7 võiks sarnaneda näiteks KITT-iga. Heh, no heaküll. Ja üleüldse, kuna tegemist on arusaamatu autoga, siis kõrvalseisev Beetle tundub nende jaoks hoopis coolim. Mehed see eest meenutavad, mis ajakirjasid sai nooruspõlves vaadatud ja millest unistatud. Nendele paistab see sümpaatsem olema, sest sellest nimekirjast ei puudu ka taoline RX.
Tagasiteel tegin pätti. Selles mõttes, et enam ei jaksanud kangutada, panin maki mängima ja sõit oli võrdlemisi rahulik. Helisüsteem auto jõuallika enda heliga muidugi võistlema ei kipu, kõlarid ja makk on vaid marginaalse tähendusega. Palju erutavam on lahtise aknaga sõita ja majade vahel blow-offi kaja kuulata.
Kella ühe paiku öösel jõuan linna, sõber Argo helistab ja uurib, kas minuga on kõik korras. No mis küsimus. Ei, ei sõida piirajas! Vastutasuks norimise eest pakun, et tulen 10 minuti pärast autot pesema. Tõesti pole paremat tegevust laupäeva öösel. Hetkeks peatun Roosikrantsi tänaval, et üks pilt ära teha.
Väga väsitav auto, mis pidevalt hoiab pinges, nõuab kontrolli. Samas, sellega on võimalik sõita ka nagu täiesti tavalise igapäevasõidu autoga, aga ta ässitab oma võimeid proovile panema. Kaua sa ikka jaksad… Kuigi kohustust ei ole, viin siiski auto tagasi. Meeldejääv elamus, aga kurnav, emotsioone on liiga palju. Kõike on liiga palju. See ei ole mõistlik. Aga kurat, meeldib.
