Küll vanasti oli elu ikka lihtne. Tahtsid kiiret kuubikut, mis oli ideaalne igapäevaseks ringi paarutamiseks ja vahel rajal müramiseks, siis valisid Golf GTI, kui oli kihk rohkem rajale ronida ja tänaval kõiki auke oma tagumiku kaudu tunda, siis tuli võtta Civic Type-R, kui oli vaja ainult rajapilli, siis sobis Megane kõige kangem versioon.
Viimase 5-7 aasta jooksul on uued tuuled selles klassis päris kõvasti puhunud. Osadel puhkudel on pandud kõrs autosse sisse ja siis Suure Tõllu kopsumahu jagu suuremaks puhutud, seda nii mõõtude kui võimsuse osas. Teistel puhkudel on tegu totaalselt uute tuultega ja need puhuvad praegusel ajal pigem idast. Ja kuidas veel!
Te ju kõik lugesite Tarmo kirjatükki esimesest turboga CTR’ist, eks? Võtame kohe alustuseks ette selle isendi järglase, ehk 5-põlvkonna Honda Civic Type-R’i. Tegu on ühtlasi ka uusima pilliga sellest tooteseeriast.
Honda on paar korda seda ka varem teinud, et tehnika on sisuliselt 1:1 identne aga kerega tehakse mingit hookus-pookust. Ma isegi ei tea kas see on päris õige termin seda muutust kirjeldamaks, aga no vaadake seda imevigurit.
Ütleme nii, et kui ma 2001 aastal Kiirete ja Vihaste esimest osa vaadanuna ning paar aastat hiljem NFS:Undergroundi mängides oma esimesi stangevahetusi nuppudega paika sättisin (jah mul ei olnud konsooli, mängisin PC peal klaviatuuriga nagu mingi amish), siis see osa minust on uut Civicut vaadates väga rahul. Keerutaks showroomis veel paar korda ja siis tõmbaks Olympic Citys vastastele koti pähe.
Uus mudel on sisuliselt nagu eelmine, ainult et see auto ei ole muna, vaid pannkook. Olgugi et ta on 5mm kitsam aga 25mm madalam kui vana põlvkonna esindaja, siis sees istudes on kaassõitja sama kaugel kui Hummeris ja kapott tundub lai nagu Wembley staadion (jalka EM jätab oma jälje meisse kõigisse, andke andeks).
Sõidurežiime on valida 3 – Comfort, Sport (vaikeseade) ja R+. Uudisena on kasutusel ka automaatne vahegaas, mis tänaval põristamiseks absoluutselt omal kohal ei ole. Õnneks saab selle välja lülitada, aga ainult siis, kui auto on pargitud ja oled menüüs umbes viienda kihini jõudnud. Üldse kogu see ekraani UI/UX on nagu Jaapanlastel ikka – ülimalt segane ja disainilt umbes kümme aastat maas ülejäänud maailmast.
Tänu muutuva jäikusega vedrustusele, klappidele summutis ja drive-by-wire gaasile on nende režiimide vahed täiesti tuntavad. Kui spordi peal on auto igati tavaline ja okei sõita, siis R+ avab kõik tšakrad.
Võrreldes eelkäijaga on uue põlve R+ ikka väga väga väga palju paremini häälde saadud. Hambad jäid suhu, neerud ei hakanud veritsema ja ebatasasel teel ei visanud jäik vedrustus autot esimesse kraavi.
Kui minekut on tänu 320hj 2.0 turbokale ikka mehiselt, siis muud emotsiooni on kuidagi maha keeratud. Jah, tõmme on raju ja kõrgel pöördel laulab mootor Hondale iseloomuliku tonaalsusega. Silmad kinni kõrval istudes võib pea eksimatult öelda, et tegu on Civicuga.
Teel püsib auto eeskujulikult. Valisime oma marsruudiks sellise 250km tiiru mis viis ida pool põhitrassi Pärnu-Jaagupini ja tagasi tulime mööda lääne poolseid kõrvalteid. Kurve on seal palju, aga kõrgusevahed jäägu teistele maakondadele.
Teekate vaheldus päris mitu korda ja ühelgi neist sõites ei jäänud tunnet, et mingi hetk tuleb omanikule kurb kõne võtta ning puksiiri tellima hakata. Paari sõnaga kogemust kokku võttes on FK8 CTR väga kiire ja lihtne, aga ka väga safe.
Nüüd jõuame aga sushi juurest Korea stiilis BBQ juurde. Teate küll, see restoran kus keset lauda on leegitsev auk ja maksad selle eest, et endale ise toitu küpsetada.
2017 aastal tuli Hyundai i30N kui välk selgest taevast. Hyundai oli selleks hetkeks pisema i20’ga sõitnud paar aastat WRC sarjas rallit, aga rinkal mingeid saavutusi ette näidata ei olnud. Tõsi koos i30N’iga jõudis radadele ka TCR versioon mis oma esimesel täis hooajal (aastal 2018) ja sellele järgneval aastal MM tiitlid tasku pani. Midagi paistab, et nad kiirelt sõitmisest vist ikka teavad.
N-seeria Eesti debüüt toimus toona auto24ringi nime kandval rinkal, kus mul õnnestus koos Mikk Maateni ja Toomas Vabamäega paar päeva neid autosid piinata ja ajakirjanikele/Hyundai Baltikumi töötajatele kiiremat sõitmist õpetada või kõrvalistmel lasta auto võimeid kogeda.
Ma olin koheselt armunud, sest see auto on päriselt ka üle pika aja üks selline masin, mis paneb silma särama ja kõditab minusugusel kiire sõidu entusiastil just neid kõige õigemaid kohti.
Sõidurežiime on kokku 5. Esimesed 3 ei vääri siin keskkonnas mainimist, sest noh, keda kotib eks. Viimased 2 on aga vinged – üks on tehase kangeim seade ehk N-mode, teine N-custom mode kus juht saab ise parameetreid sättida. Nii on võimalik rajale jätta N-mode ja tänaval N-custom modega vedrustus/rool teha pehmemaks ning mootor, väljalase maksimaalselt erksaks.
Kui CTR on keskmisest pereautost lärmakam ja emotsioonikam, siis i30N viib selle veel kaugemale. Pauku ja mürtsu tuleb nii üles kui allavahetustel või niisama gaasipedaali vabastades. Mootori heli on samuti jõuline ja väga hea saundiga.
Korealane on küll numbrite poolest pea 50hj alamõõdus, kuid “joonele pannes” on vahe sisuliselt minimaalne. Sirgel kiirendamisel jäi Hyundai ainult autopikkusega Hondast maha kuid käänulistel teedel ei valmista võimsamal konkurendil kannul püsimine mingit probleemi.
Hyundai rev matching oli tänaval sõites umbestäpselt sama tüütu kui CTR’ilgi, aga kiirema sõidu korral on see päris asjalik abimees. Seda eriti kinnisel rajal paugutades, sest esivedune võib pidurdusmaal käike alla vahetades ja kand-varvas pedaalimist mitte tehes hakata ebameeldivalt saba liputama.
Pidurid on mõlemal masinal rajud. Hyundai kasutab auto ostuhinna madalamana hoidmise eesmärgil enda toodangut. CTR on saanud Brembo punased mitme kolviga sadulad. Pidurdavad mõlemad autod pea võrdselt, kuid eks edev sadul on suure velje seest muidugi ilusam vaadata kui clamp tüüpi OEM vigur.
Aga ühes asjas on need autod identsed – pöörderaadius. Seda neil ei ole.
Järgmine, uue põlvkonna i30N on hinna poolest CTR’iga samale pulgale kerkinud – tõsi varustust on baasi juurde tulnud, kuid minu süda kuulub jätkuvalt Hyundaile. Kuidas uus i30N ja i20N end tänaval üleval peavad, sellest saad peagi lugeda, sest ees ootab üks vahva nädalavahetus kolme paukuva ja plärtsuva turbopilliga, millest 2 on Koreast ja üks täitsa tundmatu nimega “seemendaja”.
